Lepatriinude tegelikud jõulud
Kui Eesti asuks troopilises kliimas, võiksime jõulude ajal kohata kõiki meie lepatriinuliike - kakstäpp-, viistäpp-, seitsetäpp- ja üksteisttäpp-lepa triinusid. Aga ka täppideta punatriinusid ja triipudega joonistriinusid. Eestis elab neid mõnusa välimusega putukaid üle 50 liigi (maailmas üle 4000). Lisaks tavapärastele punasekirjutele ka kollase- ja mustakirjuid.
Koguperefilmis "Lepatriinude jõulud" satub lepatriinupaar Mia ja Tim koos jõulukuusega kogemata tuppa, kus arenevad hoogsad seiklused kuni putukate tagasijõudmiseni metsa.
Lepatriinud on levinud kogu maailmas ja seal, kus külma talve pole, ongi nad aasta ringi aktiivsed. Troopikas saavad nad tõsimeeli pühasid pidada ja talvel metsas omi asju ajada.
Mia ja Timi filmi sündmused leiavad aga aset Eestis. Siin ei kuulu lepatriinud putukate hulka, kes on talvel aktiivsed. Ent ometi pole see juhuste kokkulangemisel välistatud. Mõnikord tulevad lepatriinud talvituma mõne maamaja külje alla, poevad kusagile prakku ja nüüd, kui maja köetakse, pole võimatu, et mõni neist ka üles ärkab. See on siiski väga harv juhus.
Aga kui nad siiski imekombel unest ärkavad, siis tubades - erinevalt inimestest - neil jõulude ajal väga palju söödavat pole. Küll aga kasutatakse lepatriinusid mitmel pool maailmas kasvuhoonetes ja talveaedades kahjuritõrjeks. Seal söövad nad isuga lehetäisid ja mitmesuguseid lestasid.
Kui talvel toas kohatud lepatriinu peaks isegi liikuma, siis soojätkamise mõtetest - filmis leiavad Mia ja Tim teineteist - on ta väga-väga kaugel. Paaritumiseks ja munemiseks on vajalikud paljud tingimused alates sobivast temperatuurist, päeva pikkusest ja lõpetades toidu olemasoluga.
Üldiselt on lepatriinud üksildased uitajad. Vaid sügiseti, kui nad oma erilisse puhkeseisundisse - diapausi - jäävad, tulevad nad hulgakesi kokku ega ärka enne kevadet isegi siis, kui jõulude ajal peaks lume asemel vihma sadama.
Lepatriinud talvituvad valmikutena. Nad kogunevad rohupuhmasse, suurema puu jalamile koore alla, lehehunnikutesse. Kui lund on palju, siis jäävad nad lume alla ja seal pole neil mingeid muresid, sest lume all on üsna ühtlane mõõdukas miinustemperatuur.
Äkilisele külmale on nad tundlikumad. Kui suur külm saabub enne lume tulekut, siis võib neid palju hukka saada. Ärasöömist pole neil põhjust talvitudes karta, sest lepatriinusid putukasööjad mürgise vere tõttu ei söö.
Talvituvate putukate ohustajateks on hoopis seened. Seda siis, kui ilmad on sellised nullilähedased ja "tatised" (nagu meil Eestis tihti juhtub olema) ja seened saavad liikumatutel putukatel areneda. On ka mõningaid parasiitputukaid, kes munevad oma munad lepatriinude vastsetesse.
Lepatriinud ise on (peale üksikute erandite) röövloomad. Taimetoiduline on Eesti liikidest vaid lutsernitriinu, kes sööb taimedel jahukastet tekitavaid seeni. (Mujal maailmas elab taimetoidulisi triinusid veel, kuid nende levila Eestisse ei ulatu.)
Lepatriinud pole toiduobjektide osas väga valivad. Lehetäid on oma arvukuse ja sobiva suurusega neile parimad, aga kõik tillukesed mutukad - lestad, hooghännad, ka putukate vastsed - sobivad neile söömiseks. Ühesõnaga kõik, millest nende jõud üle käib.
Suvel meeldib lepatriinudele rohkem seal, kus on palju söögiks sobilikke tillukesi mutukaid. Arvatakse, et üks seitsetäpp-lepatriinu sööb oma elu jooksul (see tähendab, vastsena ja valmikuna) üle 5000 lehetäi. Täiskasvanud lepatriinu võiks päevas süüa kuni 100 lehetäid. Ta saaks sellise kogusega hakkama paari tunni jooksul. Aga mõistagi on päevi, mil ta sööb vähem.
Talveunest ärkavad lepatriinud üsna vara kevadel. Niipea, kui esimesed kasvud roheliseks lähevad, võib nendelt leida ka lepatriinude põhitoitu - lehetäisid - ja süüa jätkub. Kuigi putukateadlane Urmas Tartes pole kokku puutunud sellega, et lepatriinud sööksid oma liigikaaslasi, ei saa röövloomade puhul, nagu nad on, seda kunagi välistada, eriti kui tavapärast toitu peaks nappima.
Munema hakkavad lepatriinud kevade keskpaigas. Pikema sooja suve korral võib lepatriinudel olla kaks põlvkonda ühe suve jooksul.
Sageli on lepatriinusid seostatud mütoloogiaga. Näiteks Iirimaal ja Venemaal on ta nimetus "jumala lehmake" ja Saksamaal "Maria mardikas".
Eesti keeles tuleneb lepatriinu nimetus verest. Lepp tähendas vanasti verd.
Õnnetriinu nimi tuleneb lihtsalt inimeste soosivast suhtumisest toreda välimusega putukatesse. Konkreetse liiginimena läks õnnetriinu nimetus aga käiku siis, kui putukateadlased eri putukaliikidele eestikeelseid nimesid hakkasid panema. Rahvasuus nimetati lepatriinusid lepalind, kirilind, lepatriinu, pöörates tähelepanu punakates toonides putukatele.
Kõik me teame salmi "Lepatriinu, lenda ära, kodu põleb, pojad sees...". Tiibade punase värvuse tõttu on lepatriinusid seostatud tihti ka tulega. On pakutud, et kui aedadest suitsuga kahjureid peletati, siis põgenesid ka lepatriinud, ja edasi lisas inimeste fantaasia mitmesuguseid arendusi.
Nimetatud salmi on väikeste erinevustega unelauluna kasutanud paljud rahvad üle maailma. Ingliskeelne esimene kirjalik ülestähendus pärineb koguni aastast 1744.
Me teame ka, et tavaliselt ronivad lepa triinud, kui seda salmi korrata, peo pealt sõrme otsa ja lendavad minema. Miks?
Kõvade kattetiibadega mardikate lennu ettevalmistamine on suhteliselt kohmakas tegevus ja nõuab avarust. Siit ka põhjus, miks lepatriinud enne lendu tõusmist kõrgemale ronivad. Kõik me oleme lepatriinusid ilmselt ka sedasi eksitanud, et just siis, kui putukas on ühe sõrme tippu jõudnud, oleme keeranud lepatriinuga sõrme allapoole ja sirutanud välja uue sõrme, mille otsa ta ronima asub. Käe pealt tõuseb ta lendu ehk eelkõige seetõttu, et seal pole tal mingit põhjust pikemalt peatuda - pole söögiks lehetäisid ja käesoojus kuivataks ta keha liigselt.
Lepatriinud võtavad vahel ette ka hulgirändeid. Sellistel aastatel, kui lepatriinusid leidub palju, võib toidupuudus või mõni muu piirav tegur sundida neid rohkem ringi lendama. Ja kui mõned satuvad mere või suurema järve kohale, võivad väsinud mardikad vette kukkuda ning lained võivad nad hulgakesi rannale kokku tuua, sest vees peavad nad pikalt vastu. See võibki jätta mulje suuremast rändest.
Arvatakse, et lepatriinu täppide arvu järgi saab hinnata tema vanust. Täppide järgi on ennustatud koguni kellaaega, eelseisva elu pikkust ja sügisese saagi hulka. Kui talvisel ajal leiti toast lepatriinu, siis ennustati tema täppide järgi tulevikus saadava raha hulka.
Tegelikult pole täppide arvul putuka vanusega midagi pistmist. Kõik eri täppide arvuga lepatriinud kuuluvad eri liikidesse ja mitmed neist ongi selle järgi saanud liiginime.
Ja kui tõesti õnnestub mõnel Eesti lepatriinul jõulude ajal maamajas üleval olla, siis arvestades seda, et nad elavad tavaliselt üheaastaseks on need kindlasti tema ELU JÕULUD.
Aitäh putukateadlasest fotograafile Urmas Tartesele.
