Lõputa muinasjutt?
Kust pidid üks lapseohtu tudengiplika ja tema poiss
teadma, et nemadki sellisesse muinasjuttu satuvad? Aastatepikkune ootamine
sundis arsti juurde. Abiellusime keset viljatusuuringuid. Altari ees seistes
teadsime juba, et lapsesaamisega on kuskil midagi viltu, ent lootsime vaikselt,
äkki laps tuleb meelsamini abielus vanemate juurde. Tollal me veel
uskusime, et sündimata laps vaatab perekonnaseisu või moraali
või vanemate mõtlemist.
Järjekordsel
arstikülastusel ulatati meile juba saatekiri kunstviljastusele ehk IVFile
ning sulgudesse oli lisatud, et tõenäoliselt on lisaks vajalik ka
ICSI ehk seemneraku sissesüstimine munarakku. Abikaasa esimene reaktsioon
kodus sellele uudisele oli ropult emotsionaalne: „No kurat, ma
võin ju viia selle topsi spermaga nende kätte ja nad topivad selle
miskisse katseklaasi. Aga kui äkki tohtri väike põnn
mängib seal lähedal ja kogemata läheb see katseklaas ümber,
laps kardab karistust ja läheb õue, kus 2 peni omavahel seda asja
teevad, võtab koera oma ja paneb sinna katseklaasi sisse. Mis siis saab?
Loodetavasti on ikka ilus suur koer …”
Viis
valikuvõimalust
Otsustasime enda haletsemisele mitte aega
kulutada ja olukorrale lahenduse leida. Ees terendas viis
valikuvõimalust: 1) oodata hea õnne peale, ehk ilmub kurg kunagi
ise õuele; 2) teha IVF ehk kunstviljastus; 3) poiss annab mu üheks
ööks „vabaks” 4) lapsendada; 5) loobuda lapse saamisest
ja harjutada end mõttega, et jäämegi elu lõpuni
kahekesi.
Titast loobumise kavatsusele pani punkti juhuslikult
nähtud dokumentaalfilm, kus lastetud vanaldased naised rääkisid
uhkusega, kui edukalt nad on aastakümneid oma mõtlemisega
tööd teinud, veenmaks end „nõmedate
vääksude” tarbetuses. Üks neist, olles oma loo naeratades
lõpuni jutustanud ja soovitanud teistelgi seda järgida, puhkes
äkki lohutamatult nutma ning peitis näo kätesse. Silmitsesin
seda vana naist ekraanil ning mõtlesin ehmatusega: issand, mina
küll ei taha eales selle õnnetu naise nahas olla … Milleks
raisata terve elu endale valetamisele ja oma hinge soovide vägistamisele,
kui selle asemel võiks püüda oma unistus teoks teha?
Lapsendamiselegi sai mõeldud, ent loetu põhjal jäi sellest
esialgu üpris karm mulje – lapsendada saavat üksnes eliitpered,
sest bioloogilistele ning lapsendavatele vanematele esitatavates
nõudmistes valitseb Suure Munamäe mõõtu vahe.
Üle aisa lüüa ma ei tahtnud. Ja oodanud-proovinud olime me juba
mitu aastat. Nii jäi esialgu sõelale üks variantidest –
IVF (in vitro fertilization) ehk maakeeli kunstlik viljastamine. Ega seegi teab
mis kindel moodus olnud, sest IVFi teel lapsevanemateks saamise ametlikult
tunnustatud tõenäosuseks on ka põhimõtteliselt terve
paari puhul kõigest 25–40% , kuid kuskilt tuli alustada.
Raha ja rohud
Värske abikaasa töötas
hoolega, hankimaks vajalikku raha – üks katse maksis 20 000
krooni ringis, ise kogusin infot, uurisin meditsiiniga seotud materjale ning
kosutasin oma peatselt ivfitulle astuvat organismi vitamiinide ja eriliselt
tervisliku toidu ja eluviisidega. Loomulikult olime algul hirmul,
mõeldes kõigile IVFiga kaasnevaile riskidele nii ema kui ka lapse
osas. Taas tervitasid naispoolt Interneti lõputud avarused, kus sai oma
terve mõistuse varal läbi hekseldatud megabaitide viisi materjale,
häkitud sisse isegi meedikutele mõeldud nurgakestesse ja seda
kõike ilma komistamata vettpidavatele tõenditele katseklaasilaste
„teistsug
ususest”. “Lapsed sünnivad armastusest, seepärast mina
neid katseklaasis ei tee!” kuulutas üks, kel endal vastavat vajadust
muide polnudki. Tegelikult on katseklaasilapsedki sündinud armastusest, ja
eriti suurest pealegi, kuna keskpärase suhte korral viitsib paar vaevalt
IVFi kadalippu läbi teha.
Esimeseks rohuks oli omapärane
ninaaerosool, mida tuli pihustada kummassegi ninasõõrmesse
täpsetel kellaaegadel iga kuue tunni takka. Kõige veidramate
rohumanustamispaikadena väärivad ehk mainimist rahvast täis
tuubitud õhtune linnaliinibuss, rattavõistlusel sõidu
pealt ja hoogu vähendamata, ülikooli auditooriumis,
kursuseõdede kaastundlike pilkude all (vaeseke, nii päikeselise
ilmaga on sellel veel nohu!), aiamaal peenarde vahel. Magamisajadki
lühenesid kuuetunnisteks.
Peagi lisandusid munarakke kasvama
panevad süstid. Nädala pärast hakkas vats paisuma ning
käies oli tunne, otsekui oleks alumine osa raskeid kive täis.
Ultrahelis rõõmustas arst, et kasvamas on kakskümmend ilusat
folliikulit. Folliikulid on vedelikuga täidetud põiekesed, mil
munarakk sees. Punktsioon ehk saagikoristamine ehk küpsete munarakkude
väljavõtmine toimus hommikul üldnarkoosis ning lõunal
lasti haiglast koju peatäit välja magama. Saadi seitseteist
munarakku, mis ICSi kaasabil ka viljastusid. Kasvama läksid neist
neliteist ning ülejärgmisel päeval, mil toimus siirdamine, oli
järel seitse hakkamist täis embrüot. Kolm neljarakulist
põnni pisteti sisse ning neli külma, kus nad miinus 196 kraadi
juures jäeti oma aega ootama – kas ebaõnnestunud katse
kordamiseks või siis õnnestumise korral õe-venna
hankimiseks.
Täisringide tõmbetuul
Lõpuks saabus tähtis päev ning test oligi positiivne!
Edasised nädalad möödusid kui õnnelikus udus. Kauaks seda
õnne kahjuks ei jätkunud – rasedus katkes. Pärast seda
polnud elu enam naljakas ega maailm ilus paik. Terve elu tuli otsekui uuesti
kokku lappida. Appi tuli abikaasa, kes mind oma töö juurde kaasa
võttis. Aitasin seal teda, tegin koopiaid ning kirjutasin kirju.
Pikapeale, oma tubli mehe toel, hakkasin sellest välja tulema ja taas
maailma tajuma. Samuti oli palju abi saatusekaaslastest, kes Internetis
lohutasid kuis oskasid.
Ainus, mis elus hoidis, oli teadmine
peatsest uuest katsest. Augustis saingi külmast üles sulatatud
pisikese “eskimo” endale kõhtu. Otsustasime, et see katse
peab ilmtingimata õnnestuma, teist võimalust pole olemas. On ju
Lääne inimestele maast madalast pähe taotud, et kõik
sõltuvat ainult iseendast, igaüks on oma õnne sepp ja eks
tollal uskusime seda veel meiegi. Pärast siirdamist pühendusin ainult
embrüole, kes mu kõhus oli. Lugesin iga päev hommikust
õhtuni Luule Viilmat ning mediteerisin püüdega muuta oma
mõtlemine selliseks, nagu ravitseja soovitas. Tulemuseks oli, et seekord
mingit rasedust ei tekkinudki. Olime alguspunktis tagasi. Kust võtta
uued kakskümmend tuhat krooni? Mees pigistas kokkusurutud hammaste vahelt:
„Ära muretse, ma hangin selle raha!” ning otsis endale teise
töökoha lisaks. Teoks sai uus IVFi täisring, mis
ebaõnnestus. Ja taas uus täisring, mis õnnestus, ent katkes
taas. Minu kurnatud organismi tõttu saime sooritada ainult
täisringe, sest munarakke tekkis nüüd juba väga vähe
ja külma midagi jätta ei õnnestunud.
„Kodeeritud” ebaõnn?
Paar päeva enne
viienda katse algust sain Internetist teiste ivfikate pool
t infot, et Hiiul asuvas diagnostikalaboris olevat võimalik tellida
mehele põletikuanalüüsi IL-6, lisaks hoiatati, et enamik arste
meestel põletikke ei uuri. Olles kodus paksust titeteemaliste
materjalide kaustast abikaasa uuringute tulemused välja kaevanud, selgus
et hoiatajatel oli paraku olnud õigus – too uuring oli meilgi
tegemata. Analüüsi andsime laboris omal käel ning laborandile
valetasime, et arst saatis. Tulemusena saime teada, et
põletikunäitaja ületab normi enam kui kümnekordselt!
„Sellise põletikuga lapsi ei tehta!” põrutas
Vigala Sass meile paberit tagasi visates. Peidetud krooniliste põletike
korral ei aita ka kunstviljastus: munarakk tunneb ära põletikus
spermatosoidi ega võta teda üldse vastu. Kui aga viimane ICSI abil
ikkagi munarakku sisse süstitakse, siis rasedus võib küll
tekkida, ent põletikuline rakk organismis tekitab
äratõukereaktsiooni, looduslik valik astub vahele ning rasedus
enamasti katkeb. Oli õõvastav mõelda, et tegelikult oli
kõikidesse meie IVFi katsetesse ebaõnnestumine juba algusest
peale nagunii sisse kodeeritud. Pärast seda, kui olin põletiku
avastamisest teatanud ka Interneti kaasüritajatele, muutusid ivfikate
ühtehoidva seltskonna read hoobilt hõredamaks – nii
mõnedki mitmeid kordi tulutult katsetanud naised jäid pärast
mehe põletiku väljaravimist kohe sedapsi, paljud neist isegi
loomulikult.
Ootuste ja lootuste rada
Paljudel
ivfikatel on kodus juba el naturel alguse saanud lapsed kasvamas, ent
õeke või vennas ei taha enam kergelt tulla. Üks kange naine
katsetas viis korda IVFi, sünnitamaks oma neljandat last, kuigi eelmised
kolm olid tulnud loomulikul teel ja ilma probleemideta. Tean tublisid Eesti
peresid, kus laste saamiseks on kombineeritud kõiki võimalusi
– üks laps on ise sünnitatud, üks katseklaasis alguse
saanud ning kolmas ja neljas ehk õde-venda lastekodust lapsendatud. Nad
kõik on oma vanematele ühtmoodi kallid ning vestluses kinnitavad
viimased õnnelikult, et see, kuis üks või teine laps alguse
sai, ei mängi mingit rolli ja ununeb endalgi peagi ära – laps
on laps ja õiged vanemad need, kes ta üles kasvatavad.
Nüüdseks on tolle seiklusrohke muinasjutu algamisest
möödas kümme aastat. Enam meil aega väga laialt käes
pole, vanus kasvab otsekui Chardonnay veinil. On olnud palju loobumiseperioode,
oleme pidanud lõputult mõtlema elu ja laste üle järele.
Käime abikaasaga ka PRIDE koolitusel, mis mõeldud kasuperedele ning
lapsendajatele.
Meie suurim rõõm oleks jagada
meievahelist armastust kolmandaga, jälgida ühe pisikese inimese
kasvamist ja arenemist ehk jätta temasse endist mõni ilus jälg
kui mitte füüsilisel, siis vähemalt vaimsel tasandil.
Palgatöö tegemisest või pidutsemisest või mullivannis
istumisest meie kaks õnne leida ei oska ega üritagi. Milleks endale
valetada? Ükski pidu ei kesta igavesti, mullivannis läheb vesi peagi
külmaks, tööpäev lõpeb kord, ja koju naastes
näeme vaid oma tühja ilusat kodu, kus seisavad lapsele ostetud
mänguasjad ja raamatud. Talle oleks seal ruumi, talle meeldiks seal
… Elutoa kallis laud ootab mereröövlilaevaks muutmist,
pikakarvaline kass moeka punkarisoengu saamist ning antiikstiilis tapeediga
kaetud seinale oleks nii mõnus vildikaga kriipsujukusid, südameid
või pealuid joonistada. Paar eriti ilusa läike ning hea
libisemisega huulepulka on mul ka, nendega oleks superlahe äsjapestud
köögipõrand üle maal
ida.