03.05.2007, 00:00
Ma kohe tulen ära, seisan veel natuke...
Rahutustes hukkunud Dmitri Ganini pere ei usu, et noormees vandaalitses.
Kirikute pealinnas Mustvees sajab esmaspäeval lumi
horisontaalis. Kõvasti sajab, nii et kraavide, kivide, ristide ja
kirikute idapoolne külg on valge.
Kitsal kruusakattega Pihkva tänaval otsib sooja kohta valgemustakirju tiine kass, ainus elusolend pealtnäha surnud linnas. Kass hõõrub end ühe tillukese lörtsist vettinud maja ukse vastu. Uksel kõlgub tuules tabalukk.
Ei tea kust tuiskab kohale päevinäinud punane Fiat, millest pudeneb välja kaks valjult seletavat naisterahvast.
“Nüüd ma olen siis täht! Superstaar on leitud!!! Issand! Vaadaku kõik, kuidas me siin elame! Issand! Oli meil sellist kuulsust vaja?!” Veera Jakovlevna Ganina muugib vihaselt ukseluku kallal. Madalalt räästalt tilgub tema prillidele vihmavett, põskedel voolavad aga pisarad. Tiine kass lipsab esimesena tuppa ja kangestub pead õlgade vahele tõmmates paigale. Lillelise vakstuga kaetud laualt vaatab vastu foto koolipoisist. Küünal selle kõrval on kustunud.
“Nataša, pane küünal, Sveta, korja mustad tassid ära.”
Veera Jakovlevna heidab lauale paki poja fotosid, ise seob samal ajal musta rätti pähe. “Reedel käis siin Vene telekanal. Pidin neid kurvastama, mingeid patriotismiilminguid Venemaa suhtes mu pojal ei olnud. Kasvas Eestis, tulevikuplaanid seostas Eestiga. Tegeles muusikaga, koolis õppis hästi, aga ülikooli sai tasulisele kohale. Pidi seetõttu ehitusele tööle minema, et õppemaksuks raha koguda...”
“Poleks ta sinna neetud Tallinna ehitusele läinud, poleks seda juhtunud,” lisab Veerale sel raskel hetkel appi tõtanud naabrinaine Natalja. “Sa räägi neile, mis noortega ehitustel tehakse. Raha lubatakse, aga ei maksta. Töötunde arvesse ei võeta...”
“Ei räägi. Jäägu see nende firmaomanike südametunnistusele.” Veera Jakovlevna nutab, lükkab sõrmedega fotosid laiali, siis pahvatab vihaselt: “Minu poeg ei olnud vandaal!!! Ei olnud!!! Teleris öeldi, et Vene illegaal... Järelikult teda ametlikult ehitusele ei vormistatudki.
Palka sai viimati 2000 krooni. Küsisin, kuidas sa sellega Tallinnas ära elad. Ütles, et saame hakkama, ema... Saime... Pidi nädalavahetuseks koju tulema... Alati on käinud... Ma ei kujuta ette, kuidas ma ärkan hommikul teadmisega, et teda ei ole.” Veera Jakovlevna nutab.
Naabrinaine rahustab teda, tütar Sveta mudib käsi. Jahe on.
Veera Jakovlevna tuli Eestisse Kohtla-Järvele elama 1987. aastal. Poeg oli siis neljakuune. Veera abikaasa oli Kohtla-Järvelt pärit, tema vanemad elasid Kohtla-Järvel juba ammu. Tütar sündis Eestis 1989. aastal. Mõni aasta pärast tütre sündi hukkus pereisa ehitusel.
“Elasime, kedagi ei puutunud. Olime seaduskuulekad kodanikud, tõsi, teisejärgulised. Sain sellest aru, kui tütart sünnitasin. Viidi mind kiirabiga haiglasse, ämmaemad muudkui seletas-seletas abivalmilt eesti keeles. Kui suu lahti tegin ja ta aru sai, et ma venelane olen, kohe muutus suhtumine jahedaks. Sellegipoolest polnud mul eelarvamust eestlaste suhtes.
Dimal oli eestlaste seas palju sõpru, leppimatust vaenust ei saa juttugi olla. Muidugi on siin raske hakkama saada. Mul on ajaloolase kõrgharidus, ent tööd pean tegema kätega külmas kalafileerimise kombinaadis. Kui mees suri, oli tunne, et kergem oleks lapsed lastekodusse anda... Kõlab ehk kentsakalt, aga siin on lihtinimesel ellujäämisega nii palju tegemist, et ei jätku mahti tegelda Venemaa ja Eesti eristamisega. Kogu aeg kordasime, et on küll raske, aga siin vähemalt ei t ulistata. Nüüd tulistatakse. Nüüd on hirm, et pärast selliseid sündmusi tekib ka lihtinimeste vahele vaen. Ometi on siin palju põliseid venelasi, vanausulisi, kes juba sajandeid siin elanud. Mul on, jah, Venemaal sugulasi, kerge on mulle öelda: kobi Venemaale!
Aga kes mind seal ootab? Seal on omad mured. Ma ei ole oma saatuses süüdi.” Veera Jakovlevna ei nuta enam. Ta vaatab mõtlikult aknast välja. Vettinud kuuriuksed on lahti, õõtsuvad tuule käes. Suvila Mustveel osteti 90ndate alguses, et Kohtla-Järve kivilinnale vaheldust oleks. Enne surma jõudis pereisa suvilalobudikku kõpitseda vaid aastakese. 2003. aastal kolis Veera koos lastega lõplikult suvilasse elama, sest lõpuks koitis tema ajaloolaseharidusele vääriline ametipost – Mustvee Vene gümnaasium vajas ajalooõpetajat.
Puuduva keelekategooria tõttu peeti palgast siiski iga kuu 1000 krooni kinni.
Küsin ajaloolaselt, kuidas mõista Eesti Moskva saatkonna ees lehvivaid loosungeid “Me ei lase ajalugu ümber kirjutada!”?
“Stalin hävitas ka vene rahvuse värvi. Igal riigil on ajaloos hetki, mille mõtestamisega on raskusi. 1940. aastal oli Eesti hõivamine rahumeelne, verd ei valatud... Ma ei saa aru, milleks seda provokatsiooni nüüd vaja oli? Milleks seda kõike 9. mai eel? Võinuks ju Venemaaga kokku leppida. Koos asju ajada, päise päeva ajal, pidulikult kuju kolida. Nüüd hoopis rahulikke inimesi, lapsi suruti hirmsate saabastega vastu tänavakive. Demokraatia...” Arutame pikalt demokraatia allakäigu ja Venemaa allakäigu teemal. Loogiliselt jõuame Eesti demokraatia allakäiguni, mis sai alguse Lihula samba mahavõtmisest. Too sammas, nagu proua Veera imestunult märgib, kujutas ometi Eesti sõdurit. Tallinna rahutuste asjaoludest huvitab proua Veerat poja hukkumise paik. Joonistan talle vihikulehele skeemi Tõnismäe, pronkssõduri ja selle ümbruse ning rahvamasside liikumisega all-linna äritänavatele, kus lõhkumine toimus.
Proua jääb kauaks vihikulehte silmitsema, kui mõistab, et poeg ei hukkunud Tõnismäel,
meeleavalduse epitsentris, vaid all-linnas, laamendamise tulipunktis.
“Raadiost öeldi, et lapsevanemad, helistage lastele. Helistasin Dimale veidi pärast keskööd. Kuulen telefonist müra, küsin: “Dima, kus sa oled?” Tema vastab: “Sündmuste keskel.” Ütlen: “Ohtlik ju, tule kohe ausamba juurest ära.” Tema ütleb: “Kohe tulen, seisan veel natukene.” Pool üks helistasin uuesti. Tema ütleb telefonis: “Ja-jah, ema. Ma juba lähen ära.” Kella ühe paiku hakkas mul kuidagi imelik. Helistasin, telefon kutsub, ei võeta. Proovisin teisele telefonile, tal on neid kaks tükki. See oli üldse levist väljas. Poole neljani hommikul muudkui helistasin. Kutsub – tuut-tuut... Hommikul tuli siia ukse taha politseinik ja ütles: “Teie poeg sai öösel Tallinnas alakehasse haavata ja suri operatsioonilaual...” Kätega vehkides on Veera Jakovlevna kogemata küünla ära kustutanud. Väriseva käega hoiab ta põlevat tikku tahi juures. Tema pilk on poja fotol. “Mul oli nii hea poeg. Nii raske oli neid kasvatada. Mees oli ka hea, aga suri vara. Oli lootus, et lapsed saavad suureks, saame otsa peale. Poeg läks ehitusele, ütles veel: “Ema, teeme maja korda...” Plaanid olid tal suured.” Tikk põletab Veera Jakovlevna näppe. Kulub mitu sekundit, enne kui ta seda tunneb.
Dmitri Ganini õde Sveta (17) räägib, et üks tema sõpru oli Dmitrile helistanud tõenäoliselt sel hetkel, kui Dmitrit vasakule alakehasse torgati. “Dima filmis parajasti oma telefoniga. Sõber helistas talle, küsis, kus ta on. Dima ütles: “Oota, panen su kõlarile, tahaks ülevalt filmida.” Siis kuulis sõber mingit müra ja Dima hüüdis: “Ne nado, ne nado!” Me ei tea, kes teda ründas. Ühe mu sõbranna mees, kes samuti seal tänavatel viibis, rääkis, et oli näinud, kuidas politsei Dimat peksab.”
Dmitri iseloomust rääkides jutustab õde, et vend oli lapsest peale väga uudishimulik, käis kõiksugu huviringides. Tegeles hoki, jalgpalli, karatega. Loomult oli rahulik, selline, kes kärbselegi liiga ei teeks. “Kui veel Kohtla-Järvel elasime, tõi ta alatasa pesast väljakukkunud linnupoegi koju. Kord võitles aga mingi suure koeraga, kes käpavigastusega kassi kiusas.” Õe jutu järgi ei olnud noormehel Eesti riigi vastu midagi, vaid kindel plaan esimesel võimalusel Eesti kodakondsuse eksam ära teha. “Vene pass oli tal ema pärast, kel on juured Venemaal.”
Mustveel oli Dmitri tuntud muusikahuvilisena, kes korraldas diskosid, tegeles breiktantsuga ja oli muidu moemees. Õe sõnul kandis ta alati originaalrõivaid.
“Uued Nike’i tossud, särk, jope, kõrvaklapid, telefon oli ka viimase peal. Kui teda öösel telerist haavatuna näidati, olid tal need riided veel seljas. Kui lõpuks kiirabi saabus, oli ta juba paljaks varastatud, ilma ketside, jope, telefoni, klappideta.”
Õde lisab, et surmateate järel tuli neile Venemaalt kohe kaastundeavaldus, aga Eesti poolelt ei midagi. “See jätab mulje, et Eesti tahab asja vaikselt kinni mätsida. Et suri ära, siis suri. Ometi elas ja õppis ta ju siin, plaane seostas Eestiga.”
Kas Dmitrile peaks ausamba tegema?
“Ausammast pole vahest vaja. Meile on ta nagunii kõige-kõige...”
Mustvee Vene Gümnaasiumis, mille Dmitri lõpetas suvel 2006, kaigub esmaspäeval koolikell tühjades koridorides. Riigipüha eel on koolipäev lühem. Klassijuhataja Anastasia Linnamäe seisab tühjas klassis akna all esimese pingi juures. “Matemaatika kabinetiks tehtult on laudade asend siin muidugi muutunud, enne olid pingid kolmes reas. Dima istus akna all esimeses pingis.” Klassijuhataja mõõdab pilguga kooliõuest paistvat punast kirikut.
Proua Linnamäe on vanausuline, esivanemad pagesid Venemaalt Mustvee kanti juba Peeter I aegu. “Eesti ja vene kogukond elavad siin sajandeid kõrvuti. Ei sega üksteist, aga eriti ei segune ka.” Dmitrit nägi proua Linnamäe viimati lihavõttepühade eel 7. aprillil. “Koguneti minu majas, sest lapsed olid üksteise järele igatsema hakanud. Neil oli ühte hoidev klass. Räägiti, kes mida teeb, kuidas läheb. Dima oli lõbus, nagu alati. See oli hea klass – minu esimene. Ma nüüd sain uue, aga ei tea, kas järgmist võtaks, kui näen, et heade inimestega nii juhtub.”
Kitsal kruusakattega Pihkva tänaval otsib sooja kohta valgemustakirju tiine kass, ainus elusolend pealtnäha surnud linnas. Kass hõõrub end ühe tillukese lörtsist vettinud maja ukse vastu. Uksel kõlgub tuules tabalukk.
Ei tea kust tuiskab kohale päevinäinud punane Fiat, millest pudeneb välja kaks valjult seletavat naisterahvast.
“Nüüd ma olen siis täht! Superstaar on leitud!!! Issand! Vaadaku kõik, kuidas me siin elame! Issand! Oli meil sellist kuulsust vaja?!” Veera Jakovlevna Ganina muugib vihaselt ukseluku kallal. Madalalt räästalt tilgub tema prillidele vihmavett, põskedel voolavad aga pisarad. Tiine kass lipsab esimesena tuppa ja kangestub pead õlgade vahele tõmmates paigale. Lillelise vakstuga kaetud laualt vaatab vastu foto koolipoisist. Küünal selle kõrval on kustunud.
“Nataša, pane küünal, Sveta, korja mustad tassid ära.”
Veera Jakovlevna heidab lauale paki poja fotosid, ise seob samal ajal musta rätti pähe. “Reedel käis siin Vene telekanal. Pidin neid kurvastama, mingeid patriotismiilminguid Venemaa suhtes mu pojal ei olnud. Kasvas Eestis, tulevikuplaanid seostas Eestiga. Tegeles muusikaga, koolis õppis hästi, aga ülikooli sai tasulisele kohale. Pidi seetõttu ehitusele tööle minema, et õppemaksuks raha koguda...”
“Poleks ta sinna neetud Tallinna ehitusele läinud, poleks seda juhtunud,” lisab Veerale sel raskel hetkel appi tõtanud naabrinaine Natalja. “Sa räägi neile, mis noortega ehitustel tehakse. Raha lubatakse, aga ei maksta. Töötunde arvesse ei võeta...”
“Ei räägi. Jäägu see nende firmaomanike südametunnistusele.” Veera Jakovlevna nutab, lükkab sõrmedega fotosid laiali, siis pahvatab vihaselt: “Minu poeg ei olnud vandaal!!! Ei olnud!!! Teleris öeldi, et Vene illegaal... Järelikult teda ametlikult ehitusele ei vormistatudki.
Palka sai viimati 2000 krooni. Küsisin, kuidas sa sellega Tallinnas ära elad. Ütles, et saame hakkama, ema... Saime... Pidi nädalavahetuseks koju tulema... Alati on käinud... Ma ei kujuta ette, kuidas ma ärkan hommikul teadmisega, et teda ei ole.” Veera Jakovlevna nutab.
Naabrinaine rahustab teda, tütar Sveta mudib käsi. Jahe on.
Veera Jakovlevna tuli Eestisse Kohtla-Järvele elama 1987. aastal. Poeg oli siis neljakuune. Veera abikaasa oli Kohtla-Järvelt pärit, tema vanemad elasid Kohtla-Järvel juba ammu. Tütar sündis Eestis 1989. aastal. Mõni aasta pärast tütre sündi hukkus pereisa ehitusel.
“Elasime, kedagi ei puutunud. Olime seaduskuulekad kodanikud, tõsi, teisejärgulised. Sain sellest aru, kui tütart sünnitasin. Viidi mind kiirabiga haiglasse, ämmaemad muudkui seletas-seletas abivalmilt eesti keeles. Kui suu lahti tegin ja ta aru sai, et ma venelane olen, kohe muutus suhtumine jahedaks. Sellegipoolest polnud mul eelarvamust eestlaste suhtes.
Dimal oli eestlaste seas palju sõpru, leppimatust vaenust ei saa juttugi olla. Muidugi on siin raske hakkama saada. Mul on ajaloolase kõrgharidus, ent tööd pean tegema kätega külmas kalafileerimise kombinaadis. Kui mees suri, oli tunne, et kergem oleks lapsed lastekodusse anda... Kõlab ehk kentsakalt, aga siin on lihtinimesel ellujäämisega nii palju tegemist, et ei jätku mahti tegelda Venemaa ja Eesti eristamisega. Kogu aeg kordasime, et on küll raske, aga siin vähemalt ei t ulistata. Nüüd tulistatakse. Nüüd on hirm, et pärast selliseid sündmusi tekib ka lihtinimeste vahele vaen. Ometi on siin palju põliseid venelasi, vanausulisi, kes juba sajandeid siin elanud. Mul on, jah, Venemaal sugulasi, kerge on mulle öelda: kobi Venemaale!
Aga kes mind seal ootab? Seal on omad mured. Ma ei ole oma saatuses süüdi.” Veera Jakovlevna ei nuta enam. Ta vaatab mõtlikult aknast välja. Vettinud kuuriuksed on lahti, õõtsuvad tuule käes. Suvila Mustveel osteti 90ndate alguses, et Kohtla-Järve kivilinnale vaheldust oleks. Enne surma jõudis pereisa suvilalobudikku kõpitseda vaid aastakese. 2003. aastal kolis Veera koos lastega lõplikult suvilasse elama, sest lõpuks koitis tema ajaloolaseharidusele vääriline ametipost – Mustvee Vene gümnaasium vajas ajalooõpetajat.
Puuduva keelekategooria tõttu peeti palgast siiski iga kuu 1000 krooni kinni.
Küsin ajaloolaselt, kuidas mõista Eesti Moskva saatkonna ees lehvivaid loosungeid “Me ei lase ajalugu ümber kirjutada!”?
“Stalin hävitas ka vene rahvuse värvi. Igal riigil on ajaloos hetki, mille mõtestamisega on raskusi. 1940. aastal oli Eesti hõivamine rahumeelne, verd ei valatud... Ma ei saa aru, milleks seda provokatsiooni nüüd vaja oli? Milleks seda kõike 9. mai eel? Võinuks ju Venemaaga kokku leppida. Koos asju ajada, päise päeva ajal, pidulikult kuju kolida. Nüüd hoopis rahulikke inimesi, lapsi suruti hirmsate saabastega vastu tänavakive. Demokraatia...” Arutame pikalt demokraatia allakäigu ja Venemaa allakäigu teemal. Loogiliselt jõuame Eesti demokraatia allakäiguni, mis sai alguse Lihula samba mahavõtmisest. Too sammas, nagu proua Veera imestunult märgib, kujutas ometi Eesti sõdurit. Tallinna rahutuste asjaoludest huvitab proua Veerat poja hukkumise paik. Joonistan talle vihikulehele skeemi Tõnismäe, pronkssõduri ja selle ümbruse ning rahvamasside liikumisega all-linna äritänavatele, kus lõhkumine toimus.
Proua jääb kauaks vihikulehte silmitsema, kui mõistab, et poeg ei hukkunud Tõnismäel,
meeleavalduse epitsentris, vaid all-linnas, laamendamise tulipunktis.
“Raadiost öeldi, et lapsevanemad, helistage lastele. Helistasin Dimale veidi pärast keskööd. Kuulen telefonist müra, küsin: “Dima, kus sa oled?” Tema vastab: “Sündmuste keskel.” Ütlen: “Ohtlik ju, tule kohe ausamba juurest ära.” Tema ütleb: “Kohe tulen, seisan veel natukene.” Pool üks helistasin uuesti. Tema ütleb telefonis: “Ja-jah, ema. Ma juba lähen ära.” Kella ühe paiku hakkas mul kuidagi imelik. Helistasin, telefon kutsub, ei võeta. Proovisin teisele telefonile, tal on neid kaks tükki. See oli üldse levist väljas. Poole neljani hommikul muudkui helistasin. Kutsub – tuut-tuut... Hommikul tuli siia ukse taha politseinik ja ütles: “Teie poeg sai öösel Tallinnas alakehasse haavata ja suri operatsioonilaual...” Kätega vehkides on Veera Jakovlevna kogemata küünla ära kustutanud. Väriseva käega hoiab ta põlevat tikku tahi juures. Tema pilk on poja fotol. “Mul oli nii hea poeg. Nii raske oli neid kasvatada. Mees oli ka hea, aga suri vara. Oli lootus, et lapsed saavad suureks, saame otsa peale. Poeg läks ehitusele, ütles veel: “Ema, teeme maja korda...” Plaanid olid tal suured.” Tikk põletab Veera Jakovlevna näppe. Kulub mitu sekundit, enne kui ta seda tunneb.
Dmitri Ganini õde Sveta (17) räägib, et üks tema sõpru oli Dmitrile helistanud tõenäoliselt sel hetkel, kui Dmitrit vasakule alakehasse torgati. “Dima filmis parajasti oma telefoniga. Sõber helistas talle, küsis, kus ta on. Dima ütles: “Oota, panen su kõlarile, tahaks ülevalt filmida.” Siis kuulis sõber mingit müra ja Dima hüüdis: “Ne nado, ne nado!” Me ei tea, kes teda ründas. Ühe mu sõbranna mees, kes samuti seal tänavatel viibis, rääkis, et oli näinud, kuidas politsei Dimat peksab.”
Dmitri iseloomust rääkides jutustab õde, et vend oli lapsest peale väga uudishimulik, käis kõiksugu huviringides. Tegeles hoki, jalgpalli, karatega. Loomult oli rahulik, selline, kes kärbselegi liiga ei teeks. “Kui veel Kohtla-Järvel elasime, tõi ta alatasa pesast väljakukkunud linnupoegi koju. Kord võitles aga mingi suure koeraga, kes käpavigastusega kassi kiusas.” Õe jutu järgi ei olnud noormehel Eesti riigi vastu midagi, vaid kindel plaan esimesel võimalusel Eesti kodakondsuse eksam ära teha. “Vene pass oli tal ema pärast, kel on juured Venemaal.”
Mustveel oli Dmitri tuntud muusikahuvilisena, kes korraldas diskosid, tegeles breiktantsuga ja oli muidu moemees. Õe sõnul kandis ta alati originaalrõivaid.
“Uued Nike’i tossud, särk, jope, kõrvaklapid, telefon oli ka viimase peal. Kui teda öösel telerist haavatuna näidati, olid tal need riided veel seljas. Kui lõpuks kiirabi saabus, oli ta juba paljaks varastatud, ilma ketside, jope, telefoni, klappideta.”
Õde lisab, et surmateate järel tuli neile Venemaalt kohe kaastundeavaldus, aga Eesti poolelt ei midagi. “See jätab mulje, et Eesti tahab asja vaikselt kinni mätsida. Et suri ära, siis suri. Ometi elas ja õppis ta ju siin, plaane seostas Eestiga.”
Kas Dmitrile peaks ausamba tegema?
“Ausammast pole vahest vaja. Meile on ta nagunii kõige-kõige...”
Mustvee Vene Gümnaasiumis, mille Dmitri lõpetas suvel 2006, kaigub esmaspäeval koolikell tühjades koridorides. Riigipüha eel on koolipäev lühem. Klassijuhataja Anastasia Linnamäe seisab tühjas klassis akna all esimese pingi juures. “Matemaatika kabinetiks tehtult on laudade asend siin muidugi muutunud, enne olid pingid kolmes reas. Dima istus akna all esimeses pingis.” Klassijuhataja mõõdab pilguga kooliõuest paistvat punast kirikut.
Proua Linnamäe on vanausuline, esivanemad pagesid Venemaalt Mustvee kanti juba Peeter I aegu. “Eesti ja vene kogukond elavad siin sajandeid kõrvuti. Ei sega üksteist, aga eriti ei segune ka.” Dmitrit nägi proua Linnamäe viimati lihavõttepühade eel 7. aprillil. “Koguneti minu majas, sest lapsed olid üksteise järele igatsema hakanud. Neil oli ühte hoidev klass. Räägiti, kes mida teeb, kuidas läheb. Dima oli lõbus, nagu alati. See oli hea klass – minu esimene. Ma nüüd sain uue, aga ei tea, kas järgmist võtaks, kui näen, et heade inimestega nii juhtub.”