03.05.2007, 00:00
“Ma pole terve elu jooksul nii palju märulifilme näinud!”
Tallinna Prantsuse Lütseumis öeldakse, et nende kool asub Pronkssõdurist ”kiviviske kaugusel”.;Õnneks on see vaid logistiline nali, sest ühtki kivi möödunud nädala ärevatel öödel koolimaja akendesse ei lennanud.
Laura ja Kristi
Neljapäeva õhtul sõitis kümnenda klassi õpilane Kristi Rebane (17) bussis nr 18 tantsutrennist kodu poole. Roosikrantsi tänava juures jäi buss toppama. Kristi klassiõde Laura Nõmmik (15) aga kõõlus sealsamas koduaknal ja pildistas all toimuvat, nii mis jaksas.
Kristi: “Vaatasin bussi aknast välja ja mul oli sama tunne nagu pärast Metallica kontserti: mööda tänavat liikus elevil rahvamass. Aga siis sain aru, et olukord ei ole kuigi rõõmus. Midagi põles, üks punane auto oli ümber keeratud. Bussis olid kõigil telefonid käes, see oli nagu viimane update kesklinnast.”
Kurja juur Aljoša iseenesest meeldis tüdrukutele.
Kristi: “Pronksmees oli päris ilus kuju ja sobis sinna Rahvusraamatukogu ette.”
Karmile neljapäevale järgnenud reede õhtul võtsid lapsevanemad kuulda üle riigi levitatud üleskutset pereväärtustele pühenduda ja hoidsid oma lapsed toas. “Ka need, kelle vanemad muidu neid igale poole lubavad, olid kodus.”
Laura lõi lahinguid internetifoorumites, tehes enne monumendi teemal põhjalikku uurimistööd, et oskaks vaielda.
YouTube’is on kümneid videolõike, igaühe all hulk kommentaare. “Ma ei teagi, kas ma rääkisin Eesti või Vene venelastega, suhtlus käis inglise keeles. Üks ütles, et vene keel on ju nii ilus keel, miks te ei taha seda rääkida, niikuinii teie keel sureb välja. Teine ütles, et kõik see hea elu on teil lavastatud ja see, et teil oli seal nii vaikne ja rahulik, lõhnab diktatuuri järele. Ühe venelase käest küsisin, miks nemad võivad oma riigis kujusid teisaldada, aga meie ei või. Ta ainult ropendas vastu.”
“See on virtuaal, aga kui palju te reaalis venelastega kokku puutute?”
Kristi: “Ega ei puutugi. Mina käin tantsimas, meie treener on venelane. Ma ise arvasin, et ma ei oska üldse vene keelt, aga saan tegelikult kõigest aru, mis treener ütleb.”
Laura: “Kui ma nädalavahetustel käin vanalinnas kunstigaleriis abiks kunsti müümas, siis seal saan enam-vähem aru, kui vene keeles küsitakse, aga üldiselt lähevad ostjad ise inglise keelele üle. Kui enne juba olid eestlased-venelased eraldi, siis nüüd veel rohkem.”
Laura: “Ma sain alles mõni aeg tagasi teada, et see kool meie lähedal Tõnismäel on vene kool.”
Kristi: “Kõik ütlevad, et peab rohkem suhtlema, aga ma arvan, et see kukuks välja võlts ja sunnitud.”
Laura: “Hiljuti tuli telekast film “Laulev revolutsioon”, see oli ikka võimas, mis siis toimus. Praegused sündmused lähendavad jälle eestlasi. Mõtlesin, et peaks ka järgmine kord laulupeol osalema.”
Markus
Neljapäeva pärastlõunal mängis Markus Lippus (15) koduaias kirsipuude all sõbraga malet. Oli küll selle nädala kõige soojem ilm, aga mängimist segas pidev helikopteri põrin pea kohal.
Õhtul helistas Markuse sõber, et just praegu pandi Pärnu maanteel kiosk põlema. Markusel kulus Kristiine aedlinnakust kiirkõnnil sündmuste “epitsentrisse” jõudmiseks napp kümme minutit.
“Hämmastav oli minna Tõnismäe suunas mäest üles: kõigepealt tunned suitsu lõhna, siis näed lõkete kuma – see oli uskumatu, see oli rõve. See nägi väl ja nagu ulmefilmis, nagu tõeline mäss. Jõudsime isaga kohale, kui R-kioskit just kisti lahti... See käis palju lihtsamalt, kui ma ette kujutasin. Kari inimesi seisab ümber lõkke, osa räuskavad, kõik kohad prahti täis – kas see on seesama linn, kus ma olen kogu aeg elanud!? Ikka täitsa absurdseid asju võis näha: ühed lõid autoakna sisse ja viskasid põlevaid ajalehti salongi, teised kargasid ennastsalgavalt vahele ja loopisid need jälle autost välja.
Ühel tüübil oli käes meie jalgpallifännide sinimustvalge sall, ta kallas selle viinaga üle ja kavatses põlema panna. Rein (Markuse isa politoloog Rein Ruutsoo – Toim.) kiskus selle tal käest ära: te ei pane Eesti lippu põlema.”
See ühest otsast kõrbenud jalgpallisall on nüüd nende pere sõjatrofee. Isaga tulidki purjus venelastest nolgid norima, kas oled za või protiv, aga juba nad liikusid edasi.
“Reedel ma kooli ei jõudnud, olin ööst nii väsinud,” ütleb Markus ja arutleb, kas ta tegi väga suurt pattu, et sisse pekstud apteegi eest tänavalt leitud hematogeeni ära sõi.
Külli
Külli Linde (17) ei lasknud end pidevast helikopterimürast segada ning lahendas viksilt prantsuse keele ülesandeid. “Pool kümme ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja läksin aknale. Sähvatused, suits, tuli. R-kiosk ja Pärnu maantee lõngapood on minu aknast näha. Sa vaatad aknast ja ei saa midagi teha – see on jube! Ma ei ole terve elu jooksul nii palju märulifilme vaadanud! Läksin arvutisse ja rääksin MSNis teistele, mis õues toimub. Siis pidin akna kinni panema, sest sealt hakkas halba haisu tulema.” – “Teil on peaaegu igas klassis mõni venelane. Kuidas nemad ennast koolis tunnevad?”
“Venelasest klassivennaga rääkisime sellest pikalt, ta on väga tore poiss. Tema on teisel arvamusel kui mina.”
“Mida peaks tegema, et vandalism ei korduks?”
“Kõik algab kodusest kasvatusest. Ma üldse ei arva, et keegi peaks oma vaateid ajaloole ümber hindama, aga mingi austus peab olema, ja see austus peab olema vastastikune. Kuidas saab sul olla austust riigi vastu, kui sa seda rüüstad?”
“Teie koolis pannakse vene keelele väga palju rõhku. Kui palju sa igapäevaelus vene keelt kasutad?”
“Võib-olla trollis...? Ma ei puutu tegelikult venelastega kokku. Tennisetrennis on meil kaks vene tüdrukut, aga meie vestlused piirduvad sellega, et kes kellele palli lööb jne. Tuleks kuidagi... ma ei tea, mida teha.”
Õpilasomavalitsuses kaasa lööv Külli on poliitikute perest (tema isa on Trivimi Velliste) ja ta ei välista sugugi, et temast endast võiks poliitik saada.
“Miks ei võiks olla sõpruskoolid? Mind küll huvitaks, kuidas vene koolides asjad käivad. Tallinna kesklinnas asuvad koolid valivad igal aastal Kesklinna Kaunitari, see on väga populaarne üritus, sellest võiks mõni vene kool ka osa võtta.”
“Kas sa kujutad ette, et su poiss võiks olla venelane?”
(Pikk mõtlik vaikus.) “...Oleneb... Kõik sõltub inimesest.”
Neljapäeva õhtul sõitis kümnenda klassi õpilane Kristi Rebane (17) bussis nr 18 tantsutrennist kodu poole. Roosikrantsi tänava juures jäi buss toppama. Kristi klassiõde Laura Nõmmik (15) aga kõõlus sealsamas koduaknal ja pildistas all toimuvat, nii mis jaksas.
Kristi: “Vaatasin bussi aknast välja ja mul oli sama tunne nagu pärast Metallica kontserti: mööda tänavat liikus elevil rahvamass. Aga siis sain aru, et olukord ei ole kuigi rõõmus. Midagi põles, üks punane auto oli ümber keeratud. Bussis olid kõigil telefonid käes, see oli nagu viimane update kesklinnast.”
Kurja juur Aljoša iseenesest meeldis tüdrukutele.
Kristi: “Pronksmees oli päris ilus kuju ja sobis sinna Rahvusraamatukogu ette.”
Karmile neljapäevale järgnenud reede õhtul võtsid lapsevanemad kuulda üle riigi levitatud üleskutset pereväärtustele pühenduda ja hoidsid oma lapsed toas. “Ka need, kelle vanemad muidu neid igale poole lubavad, olid kodus.”
Laura lõi lahinguid internetifoorumites, tehes enne monumendi teemal põhjalikku uurimistööd, et oskaks vaielda.
YouTube’is on kümneid videolõike, igaühe all hulk kommentaare. “Ma ei teagi, kas ma rääkisin Eesti või Vene venelastega, suhtlus käis inglise keeles. Üks ütles, et vene keel on ju nii ilus keel, miks te ei taha seda rääkida, niikuinii teie keel sureb välja. Teine ütles, et kõik see hea elu on teil lavastatud ja see, et teil oli seal nii vaikne ja rahulik, lõhnab diktatuuri järele. Ühe venelase käest küsisin, miks nemad võivad oma riigis kujusid teisaldada, aga meie ei või. Ta ainult ropendas vastu.”
“See on virtuaal, aga kui palju te reaalis venelastega kokku puutute?”
Kristi: “Ega ei puutugi. Mina käin tantsimas, meie treener on venelane. Ma ise arvasin, et ma ei oska üldse vene keelt, aga saan tegelikult kõigest aru, mis treener ütleb.”
Laura: “Kui ma nädalavahetustel käin vanalinnas kunstigaleriis abiks kunsti müümas, siis seal saan enam-vähem aru, kui vene keeles küsitakse, aga üldiselt lähevad ostjad ise inglise keelele üle. Kui enne juba olid eestlased-venelased eraldi, siis nüüd veel rohkem.”
Laura: “Ma sain alles mõni aeg tagasi teada, et see kool meie lähedal Tõnismäel on vene kool.”
Kristi: “Kõik ütlevad, et peab rohkem suhtlema, aga ma arvan, et see kukuks välja võlts ja sunnitud.”
Laura: “Hiljuti tuli telekast film “Laulev revolutsioon”, see oli ikka võimas, mis siis toimus. Praegused sündmused lähendavad jälle eestlasi. Mõtlesin, et peaks ka järgmine kord laulupeol osalema.”
Markus
Neljapäeva pärastlõunal mängis Markus Lippus (15) koduaias kirsipuude all sõbraga malet. Oli küll selle nädala kõige soojem ilm, aga mängimist segas pidev helikopteri põrin pea kohal.
Õhtul helistas Markuse sõber, et just praegu pandi Pärnu maanteel kiosk põlema. Markusel kulus Kristiine aedlinnakust kiirkõnnil sündmuste “epitsentrisse” jõudmiseks napp kümme minutit.
“Hämmastav oli minna Tõnismäe suunas mäest üles: kõigepealt tunned suitsu lõhna, siis näed lõkete kuma – see oli uskumatu, see oli rõve. See nägi väl ja nagu ulmefilmis, nagu tõeline mäss. Jõudsime isaga kohale, kui R-kioskit just kisti lahti... See käis palju lihtsamalt, kui ma ette kujutasin. Kari inimesi seisab ümber lõkke, osa räuskavad, kõik kohad prahti täis – kas see on seesama linn, kus ma olen kogu aeg elanud!? Ikka täitsa absurdseid asju võis näha: ühed lõid autoakna sisse ja viskasid põlevaid ajalehti salongi, teised kargasid ennastsalgavalt vahele ja loopisid need jälle autost välja.
Ühel tüübil oli käes meie jalgpallifännide sinimustvalge sall, ta kallas selle viinaga üle ja kavatses põlema panna. Rein (Markuse isa politoloog Rein Ruutsoo – Toim.) kiskus selle tal käest ära: te ei pane Eesti lippu põlema.”
See ühest otsast kõrbenud jalgpallisall on nüüd nende pere sõjatrofee. Isaga tulidki purjus venelastest nolgid norima, kas oled za või protiv, aga juba nad liikusid edasi.
“Reedel ma kooli ei jõudnud, olin ööst nii väsinud,” ütleb Markus ja arutleb, kas ta tegi väga suurt pattu, et sisse pekstud apteegi eest tänavalt leitud hematogeeni ära sõi.
Külli
Külli Linde (17) ei lasknud end pidevast helikopterimürast segada ning lahendas viksilt prantsuse keele ülesandeid. “Pool kümme ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja läksin aknale. Sähvatused, suits, tuli. R-kiosk ja Pärnu maantee lõngapood on minu aknast näha. Sa vaatad aknast ja ei saa midagi teha – see on jube! Ma ei ole terve elu jooksul nii palju märulifilme vaadanud! Läksin arvutisse ja rääksin MSNis teistele, mis õues toimub. Siis pidin akna kinni panema, sest sealt hakkas halba haisu tulema.” – “Teil on peaaegu igas klassis mõni venelane. Kuidas nemad ennast koolis tunnevad?”
“Venelasest klassivennaga rääkisime sellest pikalt, ta on väga tore poiss. Tema on teisel arvamusel kui mina.”
“Mida peaks tegema, et vandalism ei korduks?”
“Kõik algab kodusest kasvatusest. Ma üldse ei arva, et keegi peaks oma vaateid ajaloole ümber hindama, aga mingi austus peab olema, ja see austus peab olema vastastikune. Kuidas saab sul olla austust riigi vastu, kui sa seda rüüstad?”
“Teie koolis pannakse vene keelele väga palju rõhku. Kui palju sa igapäevaelus vene keelt kasutad?”
“Võib-olla trollis...? Ma ei puutu tegelikult venelastega kokku. Tennisetrennis on meil kaks vene tüdrukut, aga meie vestlused piirduvad sellega, et kes kellele palli lööb jne. Tuleks kuidagi... ma ei tea, mida teha.”
Õpilasomavalitsuses kaasa lööv Külli on poliitikute perest (tema isa on Trivimi Velliste) ja ta ei välista sugugi, et temast endast võiks poliitik saada.
“Miks ei võiks olla sõpruskoolid? Mind küll huvitaks, kuidas vene koolides asjad käivad. Tallinna kesklinnas asuvad koolid valivad igal aastal Kesklinna Kaunitari, see on väga populaarne üritus, sellest võiks mõni vene kool ka osa võtta.”
“Kas sa kujutad ette, et su poiss võiks olla venelane?”
(Pikk mõtlik vaikus.) “...Oleneb... Kõik sõltub inimesest.”