Madisson kavandab väljarändamist
Esimest korda sattus Tiit Madisson (55) Kreekasse möödunud aasta oktoobris. Pingelised Lihula sündmused olid äsja möödunud ning “stressi ja depressiooni päris palju”. Antiikkultuuri hälliks nimetataval maal oli seevastu soe – õhk 30 kraadi, meri veidi vähem – ja viinamarjad valmis. Madissonile meeldis, koguni sedavõrd, et kevadel võttis ta sama bussireisi koos Lihula valla rahvaga (Madissoni sõnul “kohalikud inimesed, vallatöötajad, ettevõtjad”) uuesti ette. Pärast tagasi jõudmist pole masendusravimeid enam vaja läinud.
Saabuval sügisel – kuupäev, 2. oktoober 2005, on juba paigas – suundub see kohmakat Heraklest meenutav mees Kreeka Vabariigi poole kolmandat korda. Tema eesmärk: teha ettevalmistusi Hellases kinnisvara soetamiseks. Kaaskonna moodustavad naine, lapsed ning mõniteist Lihula valla elanikku, kes näevad sarnaselt oma juhile Kreekas mitte niivõrd päikselist kuurorti kui uut kodumaad.
***
Tiit Madissoni nimi on esinenud aastakümneid samas lauses Eesti riigi omaga. Ta on olnud dissident ja vabadusvõitleja, riigipöördekatse pärast vangi mõistetu ning - seda viimast ka tänasel päeval - keskvõimu suhtes isemeelne omavalitsusjuht. Vallavanem, kes ei tee enam erilist saladust asjaolust, et tal on Eestist “siiber”. Seda sõna kasutab Madisson mitmel korral, kuid hääl ei kõla vihaselt, pigem pettunult ja kurvalt. ”Kui ütled siiber, siis see on üldine. Ma ei arva, et ma oleksin pettunud milleski konkreetses – see lihtsalt koguneb aastatega… Mulle ei meeldi see Eesti eduühiskond ja ka siinne poliitika hakkab kuidagi üle viskama. Ma ausalt öeldes pole end kuidagi ka enam sidunud poliitikaga, kuigi kolme erakonna esindajad on mind värbamas käinud.”
Millised erakonnad, küsin, kuid Madisson ei taha täpsustada, viskab vaid tüdinult, et “kolm parlamendiparteid”.
***
Kogu väsimus kaob vallavanema olekust peaaegu kohe, kui jutt pöördub ühele teisele maale – riigile, mis asub Eestist tuhandeid kilomeetreid lõuna pool. ”Kreeklased on väga vastutulelikud inimesed. Ja kliima muidugi, ja ajalugu – seal ei ole sellist raha tagaajamist nagu meil. Klassivahed ei hakka niimoodi silma ja selliseid suuri džiipe nagu Tallinnas ei näinud ma isegi mitte Ateenas. Inimesed elavad normaalselt, rahulikult...”
Madisson räägib aina soravamalt, kasvava vaimustusega. Oliivisalud, päiksepaiste, praktiliselt mitte midagi maksvad apelsinid! Keskpäevane siesta! Koguni Kreeka eriline kuiv õhk, mis ei muutu leitsakuliseks isegi siis, kui kraadiklaas näitab üle 30 soojakraadi. “Ma jälgisin seal ehitustöölisi - ma olen ise kunagi ehitustööd teinud -, ja mõtlesin, et seal võiks kas või ise mingit füüsilist tööd teha. Mida iganes!”
Madissoni Kreekas on tore kõik alustades inimeste välimusest (“Kreeklane on ju hele nagu meie, mingit vahet ei ole”) kuni silmapaistva usklikkuse ja aususeni välja. “Vargus on seal ikka väga suur patt. Ma ühe tuttava käest kuulsin, kuidas teda Kreekas keegi noaga ähvardama tuli ja rahakoti ära võttis. Siis see varas saadi kätte ja nelja tunniga toimus juurdlus ja kohtupidamine – neil on seal selline süsteem. Varas sai kakskümmend aastat ja viidi kohe vanglasse! Kuritegevust Kreekas praktiliselt ei esine.“
Õigusspetsialistid võivad nii karmis kohtupidamises ehk kahelda, kuid igati usutavalt mõjub väide, et elu on vana Euroopa Liidu kõige vaesemas riigis odav. “Me just uurisime toiduainete hindu. Osa asju - näiteks liha - on sama hinnaga, mis meil. Õlu on ka sama hinnaga. Vein on odavam ja viinad on sama klass mis meil. Metaxa on ka muidugi odavam.”
***
Siis saabub raske moment. Ikkagi raha.
“Miljon Eesti krooni,” ütleb Madisson. “Miljon krooni - ma arvan, et niipalju võiks olemas olla - selle eest saaks seal mingisuguse majakese ja ei peaks kohe algul rabama hakkama.”
Väikeses ja hämaras vallamajas, mida sisustab silmatorkavalt tagasihoidlik mööbel, kõlab miljon suurema summana kui Tallinnas, eriti kuuldes, et tarvilik raha pole koos Madissonil endalgi. Kuid paaripäevase habemetüükaga mees ei heitu. Madisson ütleb, et kavatseb miljoni nimel anda välja veel ühe raamatu ja müüa veel tänavu suvel maha 18hektarilise talukoha. Ühtteist peaks tulema ka pullikarjatamistasudest.
Nii et kõik selle ühe eesmärgi nimel?
”Jah. Täpselt. Absoluutselt.”
***
Millal Eesti tolm jalgadelt pühitakse, jääb täpse vastuseta. "Ega see päris nii kahe kohvriga minek ei ole nagu 1944. aastal... Lapsed käivad ka veel koolis, mina ise koos abikaasaga oleksin ehk kiirem mineja.” Seda, kuidas Eestist Kreekasse kolimine välja näeb, teab Madisson seevastu üsna täpselt - tuleb võtta treiler, mille sõidukord maksab 60 000 krooni. Ka sihtkoht on enam-vähem selge: “Kõige rohkem tunneme me Peloponnesose poolsaart. See on nüüd küll risti ja põiki läbi sõidetud ja uuritud. Kui Põhja-Kreeka on väga arenenud nii põllumajanduse kui tööstuse poole pealt, siis seal, näiteks Argolise maakonnas, on väikesed põllud, on väiketalunikud, kes elavad ära viie hektariga… On oliivi- ja apelsinisalud, viinamarjaväljad - meile väga imponeeris see.”
Esialgu kujutavat see "meie" endast viitteist inimest, kuid arv võib kasvada. Kuuldus äraminekuplaanist olevat levinud ruttu. “Mõni juba tuleb ise ja ütleb, et ma müün ka oma maja maha - lähme! Et ka on siiber," imestab Madisson."Ma räägin, täna tuli näiteks üks kirjanik, päris Eesti selline tuntud kirjanik, kellel on kuus raamatut ilmunud. Ta ütles, et tal on täielik siiber ja et ta läheb nüüd ka Kreekasse asja uurima. Ja et kui minek on, siis läheks hea meelega meiega koos.” P>
Uus elu Argolises
2154 ruutkilomeetri suurune ja ligikaudu 100 000 elanikuga Argolise maakond asub Peloponnesose poolsaarel, Ateenast umbes 140 kilomeetri kaugusel. Head autoteed võimaldavad pealinnast kohale jõuda vähem kui kahe tunniga, mistõttu maalilise loodusega paik (mäed, apelsini- ja oliivisalud) on kreeklaste seas populaarne suvituspiirkond. Ajalooliselt on Argolis Mükeene kultuuri kodu, kus paiknesid legendaarsed linnad Tiryns ja Argos – neist esimene oli sünnipaik Heraklesele, teine aga Trooja sõjast tuntud Menelaosele. 1830 aasta iseseisvussõja ajal asus Argolises ajutiselt Kreeka pealinn Nafplion, kus tänapäeval asukaid 10 000 ringis.
