Mahalaskmine pärast surma

Eesti ühe tuntuma keeleteadlase Elmar Muugi arreteerimisel juunis 1941 osales ka kurikuulus juunikommunist Neeme Ruus.

Enne Teist maailmasõda oli Eestis kaks rahva seas väga populaarset keelemeest – keeleuuendaja ­Johannes Aavik ning õpikute ja sõnaraamatute autor Elmar Muuk (1901–1941). Kui Aavikul õnnestus Nõukogude repressioonide eest pääseda, siis Muuk hävitati esimeste seas. Talle ja tema perekonnale oli saatuslikult traagiline päev 14. juuni 1941 – esimene küüditamine. Sel suvisel varahommikul Muuk arreteeriti ja ta suri varsti vangilaagris. Tema abikaasa Alide-Hildegard-Johanna koos tütar Mare (1935) ja poeg Jüriga (1932) küüditati Siberisse Kirovi oblastisse Malmõški rajooni asumisele.

Muugi kirjutatud kooliõpikud, mida kutsuti Muukideks, keelustati, tema nimi sundunustati. Ei ole siis imestada, et tänapäeval on see nimi avalikkusele peaaegu tundmatu ja et Elmar Muugi panusest keeleteadusesse teatakse üsna vähe. Tema saatus on taas üks peatükk Eesti eliidi hävitamisest ning kultuurigenotsiidist. See lugu püüab leida vastuseid küsimusele, mis juhtus Elmar Muugiga.

Muugid, Muugid, Muugid...
Järvamaalt Anna vallast Äivere (Eivere) külast kooliõpetaja perest pärit Elmar Muuk oli tütar Mare sõnul pikka kasvu, turske, vaikne, tagasihoidlik ja töökas mees, kes palju jõudis ja saavutas tuntuse nii õpikute kui ka sõnaraamatute koostajana. Tema õpikud ja sõnaraamatud saavutasid rahva hulgas suure populaarsuse, ilmusid mitmetes trükkides, olid tolle aja parimal tasemel ja mõjukad.

Eriti kaalukas on Elmar Muugi panus eesti kirjakeele normeerimisel. Olles osalenud “Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” toimetamisel, koostas ta selle põhjal “Väikese õigekeelsus-sõnaraamatu”, mis nägi trükivalgust 1933. aastal ja mida kutsuti “Väikeseks Muugiks”. Hilisemad väikesed ja suuremad eesti õigekeelsussõnaraamatud järgivad Muugi välja töötatud skeemi.

Elmar Muuk oli Akadeemilise Emakeele Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi liige. Arreteerimise hetkeks 1941. aastal oli ta saavutanud juhtiva keelemehe positsiooni, kelle põhjalikult läbitöötatud seisukohtadega arvestati.

Hävitamise põhjus – osavõtt Vabadussõjast?
2002. aastal avaldas keeleteadlane ­Eduard Vääri ajakirjas Keel ja Kirjandus põhjalikuma ülevaateartikli Elmar Muugist pealkirjaga “Sundunustatud keelemees Elmar Muuk. 100 ja 60”, milles ta muu hulgas kirjutab, et “hämaraks on jäänud Elmar Muugi arreteerimise asjaolud” ja oletab, et “ilmselt sai poliitikakaugele keelemehele saatuslikuks tema redaktoriamet kohtuministeeriumi kodifikatsiooniosakonnas. Ka surmapäev, kohtuotsuse sisu ega täpne matmiskoht pole teada.”

Artikli jaoks läbi töötatud ja kasutatud rohkete allikate hulgas puudus aga viide Eesti Riigiarhiivis säilitatavale Elmar Muugi arreteerimistoimikule (ERAF, f. 130, s. 547). Seetõttu tundus, et Vääri ei olnud miskipärast sellega tutvunud, ja toimiku kasutajate lehel tema nime ei leidunud.

Otsustasin jätkata sealt, kus lugupeetud Vääril pooleli jäi, ning uurida, mida kõneleb keeleteadlase saatusest toimik ja kas õnnestub Elmar Muugi arreteerimise tagamaadele ning hilisemale saatusele valgust heita.

Toimikus olevad kiretud dokumendid jutustavad määratust kurjusest, jõhkrusest, küünilisest arveteõiendamisest ja inimese elu põhjuseta hävitamisest. Muugi arreteerimismäärus on väljastatud 11. juunil 1941. aastal. Vahistamise põhjustena on välja toodud vabatah tlik osalemine Vabadussõjas, teenimine Tallinna Kooliõpilaste Pataljonis ja soomusrongil nr 2, ametnikuna töötamine kodanlikus Eestis ning kuulumine Kaitseliitu alates aastast 1918.

Elmar Muugi arreteerimisel ja Tallinnas Aarde tänaval asunud korteris toimepandud läbiotsimisel 14. juunil 1941 osales teiste hulgas ka ENSV juhtiv juunikommunist Neeme Ruus. Läbiotsimise käigus võeti teiste hinnalisemate esemete seas ära ka kirjutusmasin. Ju teati, et keeleteadlasel seda enam vaja ei lähe, tema edasine saatus oli sisuliselt juba otsustatud, oli jäänud vaid selle vormistamine.

Omaksed Elmar Muuki enam ei näinud, ta haihtus olematusse... Tema pere aga viis küüdirong üle Narva jõe külmale maale.

Toimikusse on säilitamiseks talletatud nii Elmar Muugi Eesti Vabariigi kodaniku pass kui ka tema ENSV kodaniku pass, mis on justkui saatuse pilkeks väljastatud 7. juunil 1941. Vaid nädal enne keelemehe likvideerimist.

14. oktoobrist 1941 pärinevast ülekuulamisprotokollist nähtub, et Muugi arreteerimise põhjus ei pruukinud olla niivõrd tegevus keeleteadlasena kui just osavõtt Vabadussõjast Tallinna Kooliõpilaste pataljoni koosseisus ja eriti teenimine soomusrongil. Unikaalse dokumendina leidub toimikus ka L. R. Soomusrong No 2 ülema alamkapten Jaan Lepa allkirjaga tunnistus selle kohta, et Tallinna Westholmi eragümnaasiumi õpilane Elmar Muuk on vabatahtlikult soomusrong No 2 peal teeninud 26. detsembrist 1918 kuni 7. märtsini 1919. See soomusrong oli aga punaste poolt eriti vihatud, sest selle meeskonda süüdistati Ametühingute Kongressi liikmete omavolilises mahalaskmises ja üle piiri toimetamises septembris 1919.

Kuul pärast surma 
Elmar Muuk suri vangla haiglas 20. novembri õhtul 1941, ta oli kõigest 39aastane. Surma põhjuseks märgiti südamehalvatus ja organismi üldine kurnatus ning nõrkus. Toimikus oleva surmaakti nr 133 põhjal oli Muuk toodud haiglasse ravile 19. novembril ja tema vanginumber oli 66176.

Vahialuse surm veel enne, kui ta jõuti maha lasta, aga ei takistanud usinatel uurijatel täie karmusega koostamast postuumset süüdistuskokkuvõtet, mis valmis 25. detsembril. Selles esitati süüdistus Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 58 lg 13 järgi, mis käsitles võitlust nõukogude võimu ja Punaarmee vastu. See tõik iseenesest kinnitab eespool esitatud oletust Elmar Muugi arreteerimise põhjuste osas.

Süüdistuskokkuvõtte alusel tehti ettepanek kriminaalasjade materjalide suunamiseks NSVL SARKi erinõupidamisele kõrgeima karistusmäära – mahalaskmise rakendamiseks. Dokumendi alt leiame ei kellegi muu kui Idel ­Jakobsoni nime. See küüniline ja täielikult absurdne otsus 26. detsembril 1941 ka kinnitati. Kolm kuud hiljem otsustati kriminaalmenetlus seoses süüaluse surmaga siiski lõpetada.

Elmar Muugi abikaasa Alide-Hildegard-Johanna suri Siberis asumisel 6. juunil 1943.

Vintsutamine, vassimine, salgamine
Kui keeleteadlase lapsed Mare ja Jüri Siberist 1945. aastal tulema said, soovis Elmar Muugi ema Marie nad lapsendada, kuid ametnikud keeldusid kangekaelselt Elmar Muugi surmatunnistust väljastamast ning sugugi mitte vähem visal ja kangekaelsel Mariel tuli toona kohtus tunnistajate abil tõestada, et laste isa Elmar on tõesti surnud...

Alles 1991. aastal läks tütar Marel korda saada perekonnaseisuametnikelt kätte oma isa surmatunnistus, millel on surmakohaks märgitud Sosva, Serovski rajoon, Sverdlovski oblast.

Surma põhjus on nagu arreteerimistoimikus oleval surmaaktilgi & ndas h; südamehalvatus. Ent ENSV Prokuratuuri 7. juulil 1990 väljastatud rehabiliteerimise tõendil ei ole kummastaval kombel kurikuulsast Sosva surmalaagrist sõnagi, vaid on märge, et Elmar Muuk viibis eel­uurimisel Sverdlovski linnas. Siinkohal ei jää üle muud kui nentida, et arhiivitoimikus Muugi kinnipidamiskohana märgitud Sevurallag oli suur ja lai....

Kui hakati kohtuväliselt represseerituid rehabiliteerima, leiti, et Elmar Muuk arreteeriti põhjendamatult, süüdistuskokkuvõte koostati alles pärast tema surma ning et teenimine sõjaväes ja töötamine ministeeriumis ei sisalda kuriteokoosseisu tunnuseid. Paraku olid andeka ja võimeka keeleteadlase elu ja töö juba vägivaldselt katkestatud. Seda sündinud ebaõiglust ei ole võimalik kuidagi hüvitada ega millegagi korvata.