Majade väärtusest
Kuigi pealkiri võib kõlada paljutõotavalt, ei tule minu kirjutises juttu kinnisvaraturu hetkeolukorrast ja see ei sisalda soovitusi elamute soetamiseks Tallinna piiril. Tegemist on mõtisklustega majade kultuurilise väärtuse ning nende kasutamise piirangute üle, tõukudes nii isiklikest kogemustest ning ühepäevasest näitusest "Pressioon" Tallinnas Pärnu mnt 27 (siin asub ka Linnalabor) majas ning 15. juulini kunstihoone galeriis avatud olnud väljapanekust "Luik, haug ja vähk".
Käies hiljuti Lahemaa rahvuspargis etnograafilistel valitöödel, põikasin sisse ühte äärmiselt paeluvasse taluhoovi. Õuepealsed hooned esindasid tüüpilist asunikuarhitektuuri - horisontaalse laudvoodriga kaetud lihtne elamu aastast 1925, samal ajal valmistatud ait, kunagise talli ja tellisepõletusahju jäänused varasemast ajast jne. Kuueks ruuduks jaotatud aknad, eterniidi alt paistev madal laastukatus ja muud detailid olid hoolimata oma veidi räämas olekust (või just seetõttu) minu jaoks kuni viimase sarikani piirkonna eheda miljöö kandjateks. Vesteldes peremehega ilmnes aga, et kuigi elanikud väärtustavad nii sealset keskkonda kui ka taluelu ennast, siis on elumaja vaatamata nende püüdlustele lagunemas, kuna läbilaskva katuse asendamiseks arhitektuurijooni säilitaval viisil puudub raha. Lahemaa rangete piirangute tõttu ei õnnestu maid ka müügiks kruntida, ning isegi kui see läbi läheks, on tegemist arendajate silmis väheväärtusliku tulundusmaaga, mille staatust elamumaaks muuta on ühel kodanikul raske, kui mitte võimatu. Kuigi tollel kompleksil pole tegelikult kõrgemat kultuurilist väärtust peale oma tüüpilisuse, jäi mulle mulje, nagu hävitaks kaitsmise jaoks välja töötatud mehhanismid kaudselt kaitstavat objekti.
Mõneti sarnases seisus on näiteks Tallinnas Sakala 23 aadressil toretsev punastest tellistest inglise lossi stiilis kultuurimälestis, mille piikteravat torni kaunistav tuulelipp märgib ehitusajaks aasta 1903. Varem Haridusministeeriumi eksamikvalifikatsiooni keskust majutanud kindlus seisab peale ministeeriumi Tartusse kolimist ja hoone müümist ilma rakenduseta. „Mehed saunas" räägivad, et omanik oleks soovinud sellele paar korrust peale ehitada ning büroodeks teha, kuid et maja on kaitse all, ei jäänud tema tahtmine peale ning seetõttu konutab ehitis paremaid aegu oodates tühjana. Tekib küsimus, et kas sel kombel ainult kummitusjutte ja kinnisvaralegende majutades on tollel hoonel kiiresti arenevas linnaruumis suuremat väärtust? Peale vähetuntud monumendi vaikiva ülistuse oma ajastule ja arhitektile?
Sarnaseid näiteid mälestiste ja muidu tähtsate hoonete kaitsmise ja kasutamise ambivalentsusest võiks tuua veel mitmeid: aastatetagune furoor Neinar Seli tema Tartu juugendstiilis maja omavoliliste ümberehituse pärast, Linnahalli päästmine moodsa arhitektuuri dokumenteerimise ning kaitsmisega tegeleva ühenduse DoCoMoMo poolt, või kõigile veel värskelt meeles olev tants ümber Sakala keskuse. Enamasti tähendab kultuuriline väärtus hoone arhitektuuri ja ehituse säilitamist - kui autori loomingu, mingile ajastule ja stiilile iseloomulikku eksemplari või suurema ansambli osana kaitse alla võtmist. Arvestades sõna "kultuur" definitsioonide paljusust ning selle erinevaid avaldusvorme materiaalsetest objektidest abstraktsete üldistusteni, tegeleb eelkirjeldatud suunitlus ainult üpriski kitsa valdkonnaga. Naastes algselt mainitud näituste juurde, tulevad ilmekate näidetena esile Martin Varmi Pärnu mnt 27 elanike videointervjuudega ning Kaarel Kurismaa ja Anu Juurak installatsiooniga "Lõbusõit", mis esimesel üritusel paiknes vanas katkises liftis. Tööde ühiseks ideeks oli tähelepanu pööramine isiklikele väärtustele. Selles majas elatakse nii mõneski korteris mitmekesi pead-jalad koos nn kommuunielu, mida vaatleb esimese autori ülesvõte "Jalgpallur". Tegemist on omaette kultuurilise nähtusega, kuhu on põimitud majanduslikud tõuked, elanike vaheline tihedam läbikäimine, boheemlus, aga ka olmeprobleemid koristamisega, mille väärtus väljastpoolt vaatlejale võib olla varjutatud näilise ebamugavuse ja teatava nukra paratamatuse maiguga. Olles ise sama maja elanik ning ühe taolise kommuuni liige tõi käsitlus minusse pigem sooja äratundmise. Kurismaa -Juuraku teos on aga lapsepõlvemeenutus ajast, mil Tallinnas olid vaid vähesed liftid ning üks neist asetses Pärnu mnt majas. Tõstuk tõmbas ligi lapsi, kellele meeldis majaelanike ärritatusest hoolimata üles-alla sõita. Hetkel katki olev väärikas eas lift leidis talvekülmade puhul koridoris suitsetajate jaoks hoopis teise funktsiooni saades arvatavasti Eesti kõige kallimaks tuhatoosiks. Parandama seda enne remonti arvatavasti keegi ei hakka. Taolistel laiemas mõttes kultuurilistel, kuid sageli märkamatuks jäävatel ja marginaalsetel nähtustel on vaieldamatult oma väärtus, olgugi, et tihti kõigest üksikisiku või väiksema grupi poolt jagatud emotsiooni ja praktika näol, mis on tihedas seoses füüsilise ruumiga. Kommuunielu oleks mõeldamatu, kui korterid oleksid piisavalt suured ja avarad. Kuid kas elamist üldisemalt saab ja tuleks väärtustada koos hoonega, kus see aset leiab, rohkemaga, kui teravate ja vaimukate kunstiteostega?
Merle Kasonen ja Kärt Maran kritseldasid seinale internetist leitud juhise, kuidas maju hõivata ja neid elukõlblikuks muuta. Mitmel pool üle maailma on tühjade majade vallutamine levinud paikade väärtustamise viis, mis on paaris riigis muutunud ka ametliku poliitika osaks. Näiteks Hollandis on omanikel kohustus hoida oma hooneid kasutuses, sest vastasel korral on teatud reeglite raames igaühel õigus seda pruukida. Kuigi seda vaadatakse liberaalse ühiskonnas, kus eraomand on püha ja puutumatu, äärmise põlgusega ning püütakse pigem keelata kui lubada, ning peetakse sotsiaalselt ebasoovitavate gruppide soosimiseks, võib taolist käitumist käsitleda ka majadele uue elu andmisena.
On ka teisi, leebemaid vahendeid. Näiteks tegutses veel mõned aastad tagasi Tartus raekoja platsil noodipood. Külastades seda inimtühja kauplust paaril korral, küsisin müüjalt, et millest nad siis ära elavad - linnavalitsuse armust, kes nõuab ainult sümboolset renti. Praeguseks on pood uksed sulgenud ja oma viiulivõtmeid peavad tartlased mujalt leidma.
Nagu ka ühe hoone kaitsmine võib laieneda piirkonnale tervikuna miljööalade näol, võib väärtustada ka elutegevust kvartalis või linnajaos. Praegu on hoogu kogumas Hea Uue Maailma algatus Suur-Ameerika ja Tehnika tänava vahele jääval alal, mille eesmärgiks on tugevdada kogukondlikke sidemeid ning viia läbi algatusi vastavalt elanike vajadustele.
Igasugune väärtustamine saab alguse nähtuse teadvustamisest olulisena, millele järgneb tunnustamine ja alles siis võibolla ka kaitse alla võtmine. Seda „alt üles" suhtumist sümboliseerib ilmekalt Mikk Freibergi projekt "Tähtaeg" Pärnu maantee 27 toimunud näitusel "Pressioon", mis seisnes valgete linade akendest alla riputamises. Minu jaoks tähistas see mitte põgenemist hukkuvast laevast, kuhu varsti tuleb nagunii kapitaalremont, vaid elamise püüdlust hallide kiviseinte tagant silma paista ja leida mingit kontakti välisega. Kuigi viletsa füüsilise olukorra paranemine vastandub näiliselt olemasoleva elukoosluse väärtustamisele, siis pole minu eesmärgiks ometi kritiseerimine. Omanikust ja kultuuriväärtustega tegelevatest ametnikest tuleb aru saada. Inimesed omandavad lihtsalt elupaigaga kohanedes mitmekesised seosed füüsilise ruumiga ning uusi toimetulekupraktikaid, kuid neisse (tahtmatult ja teadvustamatult) katkestusi loovad instantsid võivad hävitada ainulaadseid sotsiaalkultuurilisi kooslusi, mida pole võimalik tagantjärgi taastada. Võiks ju küsida, kas seetõttu, et majas on teenijatoad (elan ühes sellises) tuleks palgata ka teenijad, raiuda tagasi ukseava, mis viis otse kööki, või mil muul moel kunagisi praktikaid väärtustada. Sel viisil erinevaid tasandeid ja küsimusi praktilistest vajadustest tulenevalt vaekausile asetades tehakse mõnele osapoolele alati liiga, kuid ainuüksi väärtuste laiem mõistmine ja nende arvesse võtmine oleks juba suur samm edasi.
NEOGOOTI LOSSIKE: Hoone arhitektuuri väärtustatakse suisa muinsuskaitseliselt, kuid rangete ehitusreeglite tõttu seisab hoone tühjana.
PÄTSI AJAST PÄRIT ESINDUSHOONES OLEV VÄÄRISELUPAIK: Et omanik asub kulunud elamut varsti vuntsima, on oht, et põnev elanike kooslus hävib.
