Masu sunnib rikkaid naisi ise koristama
Annaliisal on väliselt kõik olemas. Armastusega täidetud abielu mehega, kes kuulub Äripäeva tipp-500 hulka. Kaks last. Maja Tiskres ja punane Lexus. Miks siis Annaliisa täna nutab?
Naine seisab oma köögis, neelab lonksu veini ja hammustab tomatit peale. Homme peab ta laskma Olga töölt lahti.
Olga elab Õismäel. Kaks korda nädalas, igal teisipäeval ja reedel sõidab ta bussiga number 4 Tiskresse. Pärast bussipeatuses maha astumist jalutab naine umbes kilomeetri, kuni jõuab Annaliisa ja tema mehe modernse villani.
Olga ei anna kella, sest majaomanikud on tööl ja nende lapsed koolis. Olgal on oma võti, millega ta avab ukse. Ta võtab valvesignalisatsiooni maha ning asub tegutsema.
Olga on koristaja. Tema peab kogu majast tolmu võtma ning pesu pesema. Iga korra eest saab ta Annaliisalt 750 krooni peo peale.
Täna ütles abikaasa Annaliisale, et seda on liiga palju. Kuue tuhande krooniga saab kuus teha muudki. Näiteks maksta kinni poja WuShu treeningu ja tüdruku tenniseõppe.
Annaliisa ei mäleta, millal ta viimati ise kraamis. See pidi olema aastaid tagasi, enne Tiskresse kolimist. Nende perel polnud selleks lihtsalt aega. Nad olid abikaasaga mõlemad tööga nii hõivatud, et vähese vaba aja kulutamine koristamise peale tundus raiskamisena. Aga nüüd oli Swedbank pannud mehe firma eriti riskantsete klientide nimekirja.
Annaliisa mõtles kadedusega oma õele, kes oli abiellunud Briti diplomaadiga. Eelmisest aastast elas õde Austraalias ja skaipis Sydneyst vaimustusega, kui osavad on vietnamlannadest koristajad.
Vietnamlannad kandsid tööd tehes alati valgeid kindaid. Kui nad koristasid, siis polnud neid majas näha ega kuulda.
Iialgi ei läinud vietnamlannadel midagi katki.
Annaliisal oli tuline kahju, et Eestis ei töötanud ühtegi vietnamlannast koristajat. Ta mõtles nende importimiseks isegi spetsiaalse firma loomisest. Aga Eesti migratsiooniseadused muutsid selle ületamatult raskeks.
Tuli leppida venelannadega. Eestlastest koristasid nad igal juhul paremini.
Marfad ja Nataljad olid tavaliselt viiekümneaastased. Nad elasid tillukestes Õismäe ja Mustamäe korterites, nende tööväljaks aga olid Tiskre ja Kakumäe suurimad villad.
Piritale ja Viimsisse käisid tavaliselt tööl nende suguõed Lasnamäelt ja Maardust. Eesti keelt ei osanud nad enamasti üldse või siis purssisid seda õige viletsalt.
Annaliisa meenutab, kui raske oli Olgat omal ajal leida. Enne teda oli neil käinud koristajaks Vassilissa.
Vassilissa armastas rääkida, et kui on probleeme, siis öelge aga. Annaliisa õppis peagi, et parem oli mitte öelda.
Nagu paljusid koristajaid, iseloomustas ka Vassilissat kalduvus kergesti solvuda.
Kuna Vassilissa tegi oma tööd hästi , ei tahtnud Annaliisa ilmaasjata tüli tekitada. Kuigi Vassilissa kippus aeg-ajalt pererahva asju oma parema äranägemise järgi ümber tõstma.
Vahel ajas see Annaliisat lausa vihale. Nõme on otsida vannitoas taga šampooni või veel hullem - tampooni. Eriti kui poole tunni pärast tuleb teatris olla.
Annaliisa kirus neil puhkudel endamisi, aga välja ei öelnud midagi. Kuni sattus ükskord peale, et Vassilissa jättis tolmu võtmata ja hakkas kohe lapiga põrandat pesema. See oli kokkulepete räige rikkumine.
Nüüd taipas Annaliisa, et on lasknud koristajal endale pähe istuda. Vassilissa oli läinud laisaks kätte.
Kui Annaliisa terava märkuse tegi, vihastas ka Vassilissa ja ütles ise koha üles. See juhtus aastal 2006, veel enne masut.
Uut koristajat otsis Annaliisa mitu kuud. Ta küsis sõbrannadelt, kuid abi ei saanud. Kellel oli oma koristajaga hea klapp, hoidis temast kümne küünega kinni. Kuid nagu jõukate perenaiste ringis, nii liikus ka koristajate seas ringi info headest ja vabadest töökohtadest. Nii ta Olga leidiski.
500ruuduse villa koristamine on naisterahva jaoks raske töö. Alates sellest, et tammepuidust põrandat ei tohi veega üle ujutada. Üksnes ettevaatlikult niiske lapiga nühkida.
Muidugi on võimalus tellida professionaalne puhastusfirma, mis saadab kohale kaks kutti koos tehnikaga. Aga keegi peab ju ka pesu pesema ja isegi meeste särke triikima. Sellega ei saanud kutid hakkama. Siinkohal tulidki mängu Olga töökad käed.
Vahel mõtles Annaliisa, et tema ja sõbrannade suhted umbkeelsete vene tädidega on ikka õige imelikud. Ei tema ega naabrid lasknud oma majja Kroonika ajakirjanikke, kuigi toimetusest tehti ettepanekuid vähemalt korra aastas.
Vassilissa ja Olga teadsid aga oma perenaise kõige intiimsemaidki saladusi. Isegi abikaasa polnud kursis, millal Annaliisal parajasti päevad hakkavad, aga koristajad teadsid.
Annaliisa ja tema sõbrannad pidid olema kindlad, et koristajad ei lähe linna peale latrama. Või ei anna valvesignalisatsiooni koodi edasi pättidele. Nende tänava villadest ära viidud kraamiga oleks saanud täita mitu pandimaja.
Masu tõttu on see kõik korraga minevik. Homme peab Annaliisa hakkama jälle ise koristama. Temale kui nõukogude ajal sündinud naisele ei ole selles midagi võõrast.
Palju keerulisem on ühel Annaliisa töökaaslasel, kelle viieaastane poeg keeldus lasteaias enda järel asju kokku korjamast. "Kes sul kodus koristab?" imestas kasvataja. "Tädi," vastas poiss enesestmõistetavalt, pidades silmas Mustamäelt vanalinna korterisse tööl käivat koduabilist Jelenat.
Annaliisat lohutab, et ta pole oma tutvusringkonnas ainus, kes peab isikliku koristaja koondama. Kord üks ja siis teine sõbranna on öelnud viimasel ajal halvasti selverites ja rimides müüdavate puhastusvahendite kohta. Naiste arvates pole nendega võimalik mitte midagi päris puhtaks saada.
Sõbrannad soovitavad tarvitada ainult selliseid puhastusvahendeid, mida müüvad professionaalsed puhastusfirmad.
Neid saab osta ainult viieliitristes kanistrites. Eraldi WC-puhastusvahend, kraanikausipuhastusvahend, kahhelplaadipuhastusvahend. Ja nii edasi.
Annaliisa tunneb, et koristamine võib osutuda päris huvitavaks väljakutseks. Teda ootab ees uus ja põnev maailm.
Annaliisa on koondportree mitmest jõukast naisest, kes rääkisid koristamisest anonüümselt.
