Matrix valitseb meid nagunii
Sel kolmapäeval esilinastus üle maailma "Matrixi" kolmas film - "Matrix: Revolutsioon". Seal saab selgeks, kas Keanu Reevesi mängitud Neo, Carrie-Anne Mossi kehastatud Trinity ja Laurence Fishburne'i Morpheusvabastavad inimkonna neid orjastanud masinate türanniast. Või lõpeb lugu mingi suurema pauguga.
Matrixis on kõik inimesed ühendatud võrku. Nad on patareid, mis toimivad masinatele vajaliku energiaallikana. Et elavad Duracellid oma patareikestas rahulikult tuduksid ega asjatult ei rahmeldaks, käivitasid masinad nende kollektiivses ajus virtuaalse reaalsuse programmi nimega Matrix - mis üpris juhuslikult sarnaneb nagu kaks tilka vett praeguse maapealse eluga.
Tarkvaras leidub alati vigu ning iga programmi saab muuta. Sestap - nagu avastab peategelane Neo esimeses filmis - pole lusika painutamiseks mõttetegevuse abil tarvis söögiriista pingsalt oma ajus kuhugi kangutada. Tuleb vaid taibata, et tegelikult ei ole lusikat olemas. There is no spoon - see on ehk kogu filmitriloogiat kõige paremini mõtestav lause.
Matrixi Vana-Rooma alged
Matrixi mitmekihilisus takistab ehitamast nii lihtsaid allegooriaid, kui seda üritati teha teise tänavu sügisel finišeeruva filmitriloogia alusteosega - J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste Isandaga". Kuna tolle kirjutamisperioodi jäi Teine maailmasõda, olid kriitikud rutakad kõrvutama Tolkieni fantaasiates kirjeldatud kurjusejõude Hitleriga ja haldjaid-päkapikke lääneliitlastega, millise lihtsustuse Tolkien ise raevukalt tagasi lükkas. Ometi on "Matrixi" üks köitvamaid nüansse, et teaduslikult on sama hästi kui võimatu tõestada, et filmis kirjeldatu on üksnes fantaasia ning mitte tegelik elu. Ja isegi kui see võimalus kõrvale jätta, on maailm antiikajast peale arenenud võrkude tähtsustumise suunas, mis Matrixis on tõusnud kõikehõlmavaks.
Esimesed, lihtsaimad võrgud olid tõenäoliselt teed. Või tegelikult looduslikud võrgud, veeteed, millel ürginimene sai liikuda puutüvest õõnestet paadiga. Seejärel tekkisid maanteed, Rooma impeerium aga kogus kuulsust juba kavalalt ehitatud veevärgi ja kanalisatsiooniga. Pärast James Watti aurumasinaid algas raudteevõrkude rajamine, siis tulid elektrivõrk ja telefonivõrgud. Ükski neist pole aja jooksul kadunud, pigem muutuvad nad aina tähtsamaks ja rahajanusemaks.
Uuem nähtus on teiste võrkude peale ehitatud võrgud, näiteks läbi elektritraatide toimiv internetiühendus, interneti kaudu käivad telefonikõned ja firmade arvutivõrgud. Peaaegu märkamatult on võrgud tõusnud igapäevaelu nii lahutamatuks osaks, et kui mõni süsteem hetke tõrgub, ohustavad ühiskonda kas tõsised ebamugavused või halvemal juhul kaos ja inimohvrid.
Eesti avalikkus tajus seda esmakordselt tugevamalt 1997. aastal, kus järjest juhtus mitu elektrikatkestust ning Hansapanga arvutiside rike. Kümnesse tabanud pealkiri toonasest Päevalehest kõlas: "Eesti elu ripub traadi otsas". Olukord, kus elu maksekaartide ja pangaautomaatide mittetoimimise pärast pidi seisma jääma, üllatas tõsiselt väikeriiki, kus vaid mõni aasta varem tunti üksnes hoiuraamatut. Mäletan eredalt sabasseismist Tallinnas Nõmme raudteejaama juures asunud hoiukassa kontoris, et ametnik saaks paarsada rubla raamatule kanda. Paremal juhul trükiti kanne masinaga, kehvemal kirjutati tindiga. 1991. aastal elus esimest korda välismaal Soomes jõllitasin aga väga ebaviisakalt kedagi, kes mulle mõistetamatul viisil tegeles seina seest markade välja võtmisega. TPI poliitökonoomia loengutes sellisest majandussüsteemi komponendist ei räägitud.
Vaid kuus aastat hiljem ei osanud Eestis enam paljud ette kujutada elu ilma pangaautomaatideta ja elektroonilise rahata. Tänases seisus võib imestada pigem selle üle, miks Riigikogu pole kuulutanud elektrijaamade kõrval strateegiliselt tähtsaks ettevõtteks Pankade Kaardikeskust.
Tänavu augustis kadus Ühendriikide idarannikul elektrivool ning miljonid inimesed ei saanud järsku toimetada nii, nagu harjunud. Washington Posti ajakirjanik, üks kunagi Watergate’i skandaali paljastanud meestest Bob Woodward kirjeldab oma raamatus "Bush At War" detailselt Ühendriikide juhtkonna tegevust pärast 11. septembrit 2001. Seal on ka kirjas, kuidas kaks nädalat pärast WTC purustamist esitas Luure Keskagentuur president Bushile üheksapunktilise loetelu terroristide muudest võimalikest sihtmärkidest. Kolm üheksast puudutasid otseselt võrke. Teede- ja transpordivõrke, elektrivõrke, telekomivõrke.
Maailm traadi otsas
Elektrivõrgu või interneti kinnikeeramine täpselt valitud sihtmärgi ülevõtmise abil võib tekitada mitte palju väiksema katastroofi kui mõne pilvelõhkuja ründamine lennukiga. Ning mida olulisemaks võrgud inimestele saavad, mida rohkem nad meie elu mõjutavad, seda rängemaks kujunevad katkestused ja blackoutid. Mitte Eesti, vaid kogu maailm ripub üha rohkem traadi otsas. Isegi kui tõrgub kõige tavalisem e-post, tekitab see kommunikatsioonist sõltuvale inimkonnale halle juukseid. Uudised servereid ründavaist viirustest ja võitlusest postkaste ummistava spämmiga on ammu väljunud kitsast nišiteemade kastist. Nad murravad välja esikülgedele.
Võrgustatud arvuti ekraani kaasaskandmine pea külge kinnitataval kuvaril või erilistel prillidel on katsetusjärgus ning ilmne lähitulevik. Järgmine etapp on kujutise edastamine otse silma võrkkestale. Kui sellised süsteemid laiemalt levivad, kasvab ka võimalike probleemide tähtsus kordades. Kas kujutate ette, et ärkate hommikul, silmi avades aga vaatab öökapi asemel vastu soovimatu potentsiravimireklaam?
Isegi mobiiltelefonid tundusid mõne aasta eest imelikud ja tavainimesele suhteliselt mittevajalikud asjad. Täna on maailmas plahvatuslikku levimist alustanud wifi-raadiointerneti võrk. Virtuaalne reaalsus tungib igapäevaellu nagunii, ning millal see muutub Matrixi-taoliseks kõikvõimsaks süsteemiks, on vaid aja küsimus. Ja halastamatu sõda sellest tekkivate hädadega ei erine mõõtmetelt kuigipalju võitlusest, mida nahka rõivastatud Neo, Trinity ja Morpheus peavad filmilinal kurjade, ülikonnastatud ja mustade prillidega agendihordidega. The Matrix has you.
