21.12.2007, 00:00
Matti Nykänen mõtiskleb privaatpangandusest
Ühel õhtupoolikul annab teie ukse taga kella
kuller. Ta on terve päeva laiali tassinud hõbedasi raamatukesi ja
teilegi on saadetud ootamist mitte kannatav üllitis “Vabadus
rahaasjades”.
Luksusväljaande kaanele pressitud orvadesse on kinnitatud viis hõbepliiatsit, teose moto on aga valitud suurelt Soome mõtlejalt, endiselt suusahüppajalt Matti Nykänenilt: “Elu on inimese parim aeg”. Kahjuks on kasutamata jäänud Nykäneni sügavaim tõdemus: “Elämä on laifia”.
Kahtlemata on väga originaalne valida oma rahaasjade ajamisel eeskujuks Nykänen, ning järgnevatelt ilupaberist lehekülgedelt saabki teada, et Sampo Pank pakub ebastandardseid lahendusi ja paindlikku suhtumist. Pangalehekülgede vahel on kalkapaberist poolläbipaistvad leheküljed, millelt saab lugeda pliiatsite ajaloost. See lõpeb tõdemusega, et “erinevalt pastakast või tindipliiatsist kirjutab harilik pliiats isegi kosmoses, kus seda enne spetsiaalsete kosmosepliiatsite väljatöötamist ka kasutati!”.
Nii et kui Sampo klient tahab kosmosesse sõita, on tal nüüd pliiatsid olemas, sest maapealses elus me ju neid eriti ei kasuta.
Keeleliselt õnnetu karjatusega (“Sampo Privaatpangandus – kõigist teravam pliiats”) lõppev kaunisköide on puhas raiskamine, kõige mõttetum raamatukujuline üllitis, mida olen näinud. Kui mõnel puul on õigus kisendada, et ta on tarbetult maha võetud – siis on see Sampo privaatpangandusraamatu puu.
Luksusväljaande kaanele pressitud orvadesse on kinnitatud viis hõbepliiatsit, teose moto on aga valitud suurelt Soome mõtlejalt, endiselt suusahüppajalt Matti Nykänenilt: “Elu on inimese parim aeg”. Kahjuks on kasutamata jäänud Nykäneni sügavaim tõdemus: “Elämä on laifia”.
Kahtlemata on väga originaalne valida oma rahaasjade ajamisel eeskujuks Nykänen, ning järgnevatelt ilupaberist lehekülgedelt saabki teada, et Sampo Pank pakub ebastandardseid lahendusi ja paindlikku suhtumist. Pangalehekülgede vahel on kalkapaberist poolläbipaistvad leheküljed, millelt saab lugeda pliiatsite ajaloost. See lõpeb tõdemusega, et “erinevalt pastakast või tindipliiatsist kirjutab harilik pliiats isegi kosmoses, kus seda enne spetsiaalsete kosmosepliiatsite väljatöötamist ka kasutati!”.
Nii et kui Sampo klient tahab kosmosesse sõita, on tal nüüd pliiatsid olemas, sest maapealses elus me ju neid eriti ei kasuta.
Keeleliselt õnnetu karjatusega (“Sampo Privaatpangandus – kõigist teravam pliiats”) lõppev kaunisköide on puhas raiskamine, kõige mõttetum raamatukujuline üllitis, mida olen näinud. Kui mõnel puul on õigus kisendada, et ta on tarbetult maha võetud – siis on see Sampo privaatpangandusraamatu puu.