Mees, kelle hobiks on inimesed
Aastal 1991 suunas noor jurist, Lapimaa ülikoolis õppiv Aku Sorainen pilgu Eestile, sest kirjutas Baltimaade äriõigustest diplomitööd. Kaks aastat hiljem kolis ta siia alaliselt ning tuttavad diagnoosisid Aku hulluks. Kuid Aku otsis “teistmoodi” kogemust ning 1995. aastal rajas Tallinna omanimelise õigusbüroo. Kaks aastat hiljem laieneti juba Riiga, veel kaks aastat hiljem Vilniusse ning 2008. aastal Minskisse.
Sorainen tuli Eestisse ajal, mil eestlased olid just lahti saanud Nõukogude Liidust. Soomlased seostusid eestlastele Soome televisiooni ja Viru hotelli ehitajatega, kelle kaudu saadi “värvilist traati, nätsu ja teksasid”. Sorainen ei varjagi, et ta sattus turvalisest “kõik on olemas” maailmast postsovetlikusse kaosesse. Aga talle meeldis, et Eestis “kogu aeg juhtus midagi”.
Hakates siin 90ndate alguses meeskonda kokku panema, avastas Aku, et “eestlane tahab teha äri omaette”. Paljudel eestlastel puudus ettepoole vaatamise oskus, nad tahtsid kõike (loe: raha) nüüd ja kohe. Nüüd, ligi 20 aastat hiljem, on asjad muutunud. Eestlased teavad, mida tähendavad sõnad “pikem perspektiiv” ja “stabiilne tulevikuehitamise visioon”.
“Inimese ja sõbrana on eestlane alati ühtemoodi hea olnud, kuid eestlane on kasvanud töökaaslasena,” ütleb Aku. “Juba ollakse valmis investeerima pikas perspektiivis ja minu arust individualism on vähenenud. Eestlane saab nüüd juba aru, et isegi kui oled nutikas ja ettevõtlik, on võimalik töötada kollektiivis ning asju ei pea tegema omaette.”
Meeskond on Soraineni äri nurgakivi. Seda on piltlikult ka büroos näha. Nimelt on keset bürood ümar betoonist post, kuhu kõik katseaja läbinud töötajad vajutavad oma värvilise käejälje. Koos nime ja kuupäevaga. See on tõestus, et “oled nüüd meie meeskonna liige”. Aku naerab, et ta ei tea, mis juhtub, kui nad kolima peaks — nad peaksid selle (tõenäoliselt Kawe Plaza üks tugisambaid) kaasa võtma! Sealsamas, printeri kohal on väike stend, kus sildi “kaks tilka vett” all troonivad fotod Sorainenist ja Monaco printsist Albert II-st, nende kõrval pilt, kus sama büroo advokaat Allar Jõks on pähe tõmmanud koheva pruuni paruka ja näeb kahtlaselt sarnane välja Austin Powersiga!
Kas see ei pane klienti mõtlema, et oot, mis asja siin aetakse?
Sorainen muigab. Miks peaks? Selles töös on loomingulisus kirjeldamatult oluline. Kui jurist teeb päevast päeva täppistööd, ajab näpuga seadustes järge ja on üdini korrektne, peab ta suutma mõelda loogiliselt. Kliendile parimate lahenduste leidmine on suur looming!
Nii viiski Sorainen oma meeskonna kunstnik Aili Vindi juurde maalima. Büroo seinad on nüüd kaetud töötajate pastellmaalidega. Aku ise maalis triibulise trompeti, kust tulevad välja punased mummud. Kui kogu büroo käis skulptor Tauno Kangro “loomingulises tunnis”, voolis Aku alasti naisekuju, andis talle kätte granaadi ning pani nimeks “Femme fatale”.
Ja kuigi ta toonitab, et tal ei ole 15 viimast aastat hobi olnud, tundub, et ta ei ole päris täpne. Soraineni hobi ongi “töö inimestega”. Ta annab endanimelise advokaadibüroo juhina inimestele tunde, et töötaja võiks ja tal tuleks igal sammul teada, et ta on oluline.
“See pole tehas, kus ehitad kapitaliga mingi seadme ja see hakkab kasumit tootma. Siin ei abista inimesed masinat, siin on iga inimene ja tema aju meie äri,” ütleb Sorainen.
Inimesel peab olema idee
Et “ise tehtud on hästi tehtud”, selle peale tuli Sorainen juba Helsingis keskkoolis õppides. Taskuraha saamiseks jagas ta algul reklaame postkastidesse, kuid sellise ränga töö eest sai närust palka. Nii disainiski ta oma koolile nn college-särgi, kuhu trükkis (tuttava joonistatud) logo peale. Kuna koolilapsi oli piiratud arv, võttis Sorainen ette vilistlased — neid oli sellel traditsioonidega koolil sellel hetkel elus ligi 4000! Et rohkem särke müüa, võttis Aku kõrvuti ette vilistlaste raamatu ja telefonikataloogi ning hakkas helistama. Aastaga oli tuhat särki müüdud! See andis mehele enesekindluse ja teadmise, et kui sa tahad teenida, siis see on võimalik. Aga sul peab olema idee — ainult siis saad kümnekordse tasu väikese kulu eest. Ülikooli ajal tegi Sorainen kartongist majade mudeleid eri arhitektibüroodele — kuna Aku isa oli arhitekt, siis oli isa pojale heaks kliendiks.
Sorainen ütleb, et tema firmas ei ole võimalik töötada, kui pole “talenti ja sa ei panusta sada protsenti”. Ta ise peab end pigem väikeseks mutriks selles komplektis, kuid see on siiski pigem tagasihoidlikkusest öeldud. Soraineni büroo oli esimene Baltikumis, kes sai 2006. aastal tunnustatud ISO 9001 kvaliteedijuhtimise sertifikaadiga. See oli vajalik, et kindlustada sama hea töökvaliteet igas büroos. Neljal viimasel aastal on IFLR (International Financial Law Review), Financial Times, Mergermarket ja teised institutsioonid vaheldumisi tunnustanud tema advokaadibürood kui Baltikumi aasta parimat äri- ja maksuõigusteenuste pakkujat.
See ei tulnud Sorainenile kergelt. Esimesed kümme aastat töötas ta väikese meeskonnaga ja väheste ressurssidega, kogu aeg oli vaja sõita mööda Baltikumi ning Sorainen kaalus varianti, kas poleks targem lahkuda koju või mujale maailma.
“Samal ajal tegutseda mitmes riigis, kus pole veel tekkinud firmakultuuri, see väsitas. Kui kõik inimesed ei saanud veel aru, miks me seda teeme ja millised on meie ühised eesmärgid. Õnneks on meil endiselt hulk inimesi, kes on olnud kaasas algusest peale ja kellele olen väga tänulik nende suure panuse eest selle firma arengusse. Nüüd on hea vaadata, et firma tegutsemisviis ja väärtused neljas eri riigis, kus üldine kultuur erinev, on sarnased. See hämmastab. Meie äri ei põhine mitte seaduste tundmisel, vaid usaldusel ja ühistel väärtustel. Seda ei tohi rikkuda.”
Advokaadibüroos ei ole juhil võimalik taanduda tagatuppa ja nii istubki Sorainen ka ise pidevalt kliendiga vastamisi, sest nii ei jää ta maha sellest, mis turul toimub, ja suudab samas oma kogemusega kliendile kasulik olla. Advokaadi töö olevat kui kirurgil — sa pead kogu aeg hoos olema, sest kerge on rooste minna ning kvalifikatsiooni kaotada. Nii seadused kui majandus muutuvad. “Ei tohi “touchi” kaotada,” ütleb Sorainen.
Masu on hea
Majandussurutis saabus Soraineni õuele tõdemusega, et õnneks see meeletu majanduskasv lõppes! Vähesed ütleks selle kohta “õnneks!”, kuid Aku seda just silmas peabki…
“Kui on kogu aeg meeletu kasv ja inimeste liikumine, rebib see inimesi igasse suunda ning paljudel kaob pind jalge alt. Mingi aeg võib seda juhtida ja koos hoida, aga mitte lõpmatuseni.” Aku pani tähele, et suur kasv võib olla ka negatiivse “laenguga” ning lammutav.
“Kasv peab olema kontrollitav ja kui paar aastat pole üldse kasvu — see on väga hea!” Aku meelest on masuaastad sissepoole vaatamise aastad, mil firmas saab “trimmida tiimi, tõsta sisemist efektiivsust ja keskenduda klientide veelgi paremale teenindamisele”.
Soomlane Tallinnas
Küsimus, kas Eestisse tulek on soomlasele edasiminek või pigem tagasiminek, paneb Soraineni muigama. “Need, kes mind kunagi hulluks nimetasid, nüüd kadestavad… Eesti on nii arenenud, nii ilus ja hea maksukeskkonnaga, ning Balti regioon endiselt suurte võimalustega. Mõtlevad, et äkki koliks ise ka siia…”
Töötajate vabaliikumist peab juuramees ise tegelikult heaks, kuid loodab, et suurem osa inimestest siiski otsustavad veel kodumaale naasta.
“Andekate inimeste suur väljaränne kõikidest Baltimaadest — see on nagu küüditamine. Osa tuleb tagasi, kuid ka Siberist tuldi tagasi. See on hirmutav. Näiteks on mul praegu kodus remont ja kohalik ehitusfirma tõi sinna poolakad ehitama — head Eesti ehitajad on kõik ilmselt Soomes.”
Veel sajandivahetusel arvas Sorainen, et ta ei jää Eestisse. Puudus kodutunne, mis oleks meest siin kinni hoidnud. Aga siis Aku abiellus eestlannaga, sai valmis oma kodu, perre sündisid tütred ning Aku tõi oma viimased asjad Soomest siia. Kui ta nüüd Soome vahet käib, siis on kotis kindlasti ka lagritsat ja Soome “ruisleivät”.
| Euroopa 58% | Eesti 40% | Muu 10% |
