"'Mees, pane oma tagumik püksi!"'

Klike-aja prassivad rahajõmmid ei jäänud Pantidele ja Huntidele karvavõrdki alla.

Rahameeste prassimine oli ennesõjaaegses Eestis vaat et igapäevane asi, mis ülearu tähelepanu ei pälvinud. Kangelasi, kellest oleks kirjutatud mitu nädalat järjest, neist ei tehtud. Enn Pandi ja Andres Hundi vägiteod laeval pälvinuksid toona lehtedes äramärkimist ehk vaid ühel-kahel päeval. Kuigi ega siis vähem ei mürgeldatud.

Nii näiteks tuntud Eesti suurärimeeste kahenädalasest prassimisest Pärnus ei avaldanud tähtsamad ajalehed ridagi. Möllu aga oli küllaga. Algas see pärast Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööret märtsis 1934, kui nende poliitiliste vastaste vapside elu kibedaks tehti. Pigistama hakati ka vapside rahastajaid, rikkaid Tallinna ja Tartu ärimehi. Teiste seas arreteeriti ja pagendati sisekaitse ülema käsul Kihnu saarele Lõuna-Eesti suurima äriettevõtte
M. Jä­nes omanik, 30aastane äri- ja elumees Karl Jänes. Kui Jänes koos Tallinna ärimeeste Carl Lubergi, Artur Oksenbergi, Heinrich Toferi, Karl Uudeli ja Vassili Voinoffiga Pärnusse jõudis, selgus, et saarele ei pääse. Märtsi lõpul oli meri jääsuppi täis ja mehed pidid paremaid teeolusid ootama.

Ajalehe Rahva Sõna väitel sisustasid ärimehed aega ohjeldamatu prassimisega. Pärnu jäi paari nädala kestel peenviinadest kuivaks nagu Sahara kõrb. Seltskonna hingeks kujunes Jänes, kes ei unustanud ka kõval häälel oma rikkusega hoobelda.

"Kõigist tema tegudest oli kõige kaunim see, kui ta ühes lokaalis arvurikka publiku ees ja üsna kenakese auru all tõmbas ühest taskust aukartustäratava peotäie Vene kuldrublasid, lausudes: "Sellega sõidame Kihnust Kuramaale!" Siis võttis ta teisest taskust kimbu Inglise naelsterlingeid, sõnades: "Sellega sõidame Kuramaalt Londonisse!" Ning lõpuks kiskus kolmandast taskust välja pahmaka lihtlabaseid Eesti kroone, kuulutades kõuehäälega: "Aga nendega sõidame tagasi erakondadeta Eestisse! Eestimaa, su mehemeel...!""

Rahva Sõna tõi veel ka kirjelduse ärimeeste pummeldamisest Endla kõrtsis, kus tusatuju uputati Prantsuse šampanjasse. "Käristage lagedale kõik oma šampusetagavarad, sest ega meie pole mõned närutavad matsid. Kuigi me enam juua ei suuda, siis tahame ometi nautida šampanjapudelite paukumise õilsat muusikat!" käratasid ärimehed ooberile.

Aprilli keskel pidasid ärimehed Pärnus maha veel viimased peod - meri oli jääst puhas ja seltskonnal tuli asuda mootorpaadiga teele Kihnu poole.

"Heil Hitler!"

Vahel lõppes klaasitõstmine vägagi näotult. Aprilli algul 1933 toimus Maarjamäe lossis asunud esimese klassi restoranis Riviera-Palais piinlik ja kurioosne tüli, mida kirjeldas üksikasjalikult ajaleht Sõnumed. Ööl vastu pühapäeva pidutses restoranis seltskond rikkaid Tallinna juudi ärimehi. Saali oli jäänud veel umbes paarkümmend inimest. Eriti hoogsas meeleolus oli juutide laudkond, kus jutt käis vene keeles. Äkki tõusid kõik juudid püsti, ajasid käe sirgu ja hüüdsid kaks korda "Heil Hitler!".

Niisugune käitumine hämmastas Riviera-Palaisis viibinud eestlastest seltskonnategelasi ja ärimehi. "Jäi selgusetuks, miks juudid hõi kasid oma suure tagakiusaja nime," imestas ajalehtki. Mõned eestlased aga vihastasid ja läksid juutide laua juurde ning nõudsid selgitust. Ja siis läkski tüliks.

"Mis eestlased on ka ära teinud. Nad on palju juutidele tänu võlgu," ütles juutide seltskonnas viibinud eesti proua. "Maha juudid!" kõlas seepeale ühest eestlaste laudkonnast. "Maha eestlased - elagu juudid!" vastati sellele.

Näis, et varsti lähevad rusikad käiku. Seda aimasid ka juudi ärimehed, kes maksid kiiresti arve ja lahkusid. Sõnakas eesti proua jäeti maha. Tal ei jäänud muud üle kui minna ja vabandada eestlaste ees. Nagu Sõnumed kirjutavad, võeti vabandus vastu ning üks eestlasest ärimees oli isegi nii härrasmehelik, et viis õnnetu daami oma autoga linna.

Juute vihastas näotu loo ilmsikstulek väga. Nad avaldasid juba järgmisel päeval Päevalehes suure reklaamkasti sees vahejuhtumi omapoolse versiooni ja lubasid Sõnumed kohtusse kaevata. "Sõnumeis toodud sõnum, nagu oleks keegi juudi seltskonnast hüüdnud "Heil Hitler" või "Maha eestlased", on provokatsioonilise iseloomuga laim. Juutide kohta hüüdis üks restoranis viibiv daam: "Maha juudid, elagu Eesti", mille peale juudi seltskond reageeris vaikimisega, tasus arve ja lahkus restoranist."

Möll Roomis

Mehed, kel oli raha pakkide viisi ja kes armastasid sellega ka lehvitada, olid salapiiritusevedajad. Selle äriga saadi kiiresti rikkaks ning üleöö rikastunud meeste pillerkaarid olid teada-tuntud. Tallinna legendaarse kohviku Kultas rajanud Nikolai Kultas sattus 1929. aasta suvel pealinna restoranis Room üht niisugust prassimist pealt nägema. Ta teenis sellal elatist Roomi muusikuna. Salapiiritusevedajad elasid toona restorani teisel korrusel asunud hotellis ning olid seetõttu restorani alalised kunded.

Sel õhtul tähistati Roomis jalgpallimängu, mille võitnud meeskonnale tehti restoranis õhtusöök välja. Saalis omaette lauas istusid ka piiritusevedajad ühes kaunite näitsikutega. Orkester hakkas tantsuks mängima ja jalgpallurid tulid näitsikuid tantsule paluma. Piiritusevedajail, kes olid juba eakamad mehed, polnud algul selle vastu midagi, nemad olid viinavõtmisega ametis. Kui aga jalgpallurid üha käisid ja käisid nende laua juures, sai piiritusevedajate pealikul lõpuks hing täis. "Poisid, aitab! Jätke meid nüüd rahule! Jätke naised rahule!" ütles ta.

Aga kus sa sellega. Noortel spordipoistel oli peotuju kõrgel, julgust kah omajagu, ja nad ei pannud keelamist millekski. Kui jalgpallurid taas piiritusevedajate laua juurde ilmusid, käratas pealik: "Teeme puhta töö!" Ja siis läks madinaks. Kellele löödi kalavaagen näkku, kes sai niisama vopsu. Möll kestis vähem kui kümme minutit ja selleks ajaks keerati kõik uksed lukku. Restorani uksehoidja ei teinud teist nägugi, ta vaatas toimuvat mõnuga pealt. Köögitöölised ja nõudepesijad aga olid lappide ja ämbritega ootevalmis.

Siis kostis suletud uste tagant piiritusevedajate pealiku hüüd: "Uks lahti!" Läbituuseldatud jalgpallurid lendasid välja. Kultas vaatas koos teiste muusikutega klaveri tagant kõike pealt. "Uks pandi jälle kinni, kõik toolid vahetati otsekohe ringi. Üks laud oli katki läinud, selle asemele toodi uus. Ei läinud rohkem kui viis või kümme minutit - kõik oli puhastatud, kraamitud. Selles t ei tehtud numbrit, ei toodud politseinikke kohale ega midagi," meenutas Kultas. Kui saal oli jälle korras, viipas piiritusevedajate pealik Roomi peakelneri enda juurde ja ütles: "Johannes, pane see kõik minu arvele!"  

Parunil murti jalaluu

Lõbusate pummelungide kõrval oli neidki, mis lõppesid üpris kurvalt. 15. oktoobril 1927 pidutses baltisaksa parun ja kasakaohvitser Pilar von Pilchau Tallinna vanalinnas Dunkri tänaval restoranis Metropol. Stammkundena istus ta koos oma sõpradega kõrtsi tagatoas. Et pidutsejate lärmitsemine ja mürgeldamine hakkas teisi külastajaid segama, püüdsid nii kelnerid kui ka Metropoli omanik Jüri Reisberg mehi korrale kutsuda, aga asjata. Parun lärmas ülbelt edasi. Reisbergil läks kops üle maksa ja ta haaras Pilar von Pilchaul rinnust kinni ning tõukas ta kõrtsi eestuppa, käskides uksehoidjal parun tänavale visata.

Ootamatult aga astus Pilar von Pilchau kaitseks välja advokaat Valter Pint, kes võttis parunil käest kinni ja pani ta oma lauda istuma. "Sa jääd siia!" ütles advokaat, vaadates muigega Metropoli peremehe poole. Reisberg läks sellest keema ja põrutas üle saali kõval häälel: "Kes siin peremees on, kas mina või keegi teine!" Kutsus siis uksehoidja Andres Varese enda juurde ning lohistasid kahe mehe jõul paruni ukseni. Hetk hiljem oli Pilar von Pilchau juba tänaval. Uksehoidja aga sai karmi käsu parunit enam sisse mitte lasta.

Muidugi ei olnud vana aadlisuguvõsa esindaja niisuguse kohtlemisega nõus. Ta püüdis Metropoli uksest sisse trügida, aga valvas uksehoidja oli juba ootel. Vares virutas Pilar von Pilchaule uksega sellise paugu, et parun lendas ülepeakaela tänavale. Kohe kostsid sealt ka oiged ja appihüüded. Nagu selgus, oli Pilar von Pilchau jalaluu katki ja ta tuli kliinikusse toimetada.

Parun ei jätnud asja nõnda ja kaebas Metropoli omaniku ja uksehoidja kohtusse. Pilar von Pilchau vigastused osutusid nii suureks, et ta ei saanud kolm aastat hiljem toimunud kohtuistungile kohale tulla. Greiffenhageni kliinikusse saadetud kohtuarst konstateeris, et Pilar von Pilchau jalga on ravitud juba kolm aastat, kuid veel praegugi see mädaneb.

Kohus oli Metropoli omaniku Reisbergi ja uksehoidja Varese suhtes karm. Mehed mõisteti kehavigastuse tekitamise eest kaheks nädalaks aresti, samuti pidid nad tasuma Pilar von Pilchau ravikulud ning maksma talle kuni surmani elatusraha 20 krooni kuus.

Kuidas aga suhtus rahvas tõusikute ja üldse nende, kes end teistest paremaks pidasid, ärplemisse ja prassimisse? Suhtumise kujukas näide on Eesti kuulsaima karikaturisti Gori demonstratiivne käitumine restoranis Du Nord. Tallinnas Rataskaevu tänaval asunud restoran oli ajalehe Waba Maa toimetuse lähedal ning ajakirjanikel meeldis selles viisakas ja viisakate hindadega kohas käia. Ühel õhtul istus Gori kõrvallauas räuskav rahajõmmide seltskond. Gori töökaaslase ja sõbra Hans Soosaare jutustuse järgi oma pojale Marttile sai karikaturistil tol õhtul hing tõsiselt täis.

"Gori ei suutnud selliste prassimist taluda. Juhtuski nii, et kõrvallauast tõusis leemendava näoga paksmagu ja hakkas kogu saalile tantsusamme õpetama. Gori oli etteastet rahulikult jälginud, läinud siis laamendaja juurde, vaadanud talle pikalt näkku ja öelnud päris selge diktsiooniga: "Mees, pane oma tagumik püksi!" Sedasama soovinuks Gori kindlasti ka Pantidele-Huntidele.