Lund tuiskab ühekorraga kõikidest suundadest. Vastutuult mööda põlluserva edasi rühkides libisen külmunud mullanukkidel. Siis hüppan üle meetrise kuivenduskraavi ja näen lumise metsa vahelt tulesid. „Seal ta on – harvester,“ ütleb teejuht.

Läbi metsatuka lagedamale platsile jõudes jään nõutult seisma. Seal ta siis on tõesti, rohelise-kollasevärviline John Deere 1170E. Kuigi 19 tonni raske, töötab justkui omaette nohisedes. Ei kolinat, ei müra – ei mingit aukartust minu ees. Värskelt lõigatud kuuskedest hõljub õhus jõululõhn. Olen isegi pisut pettunud, ootasin ju, et masina võimsus võtaks põlvist nõrgaks.

Eemalt paistab metsa langetamine nagu võilillede noppimine. Kuuerattaline Harvester ampsab liigendatud noole otsas oleva pea vahele uue puu iga 30 sekundi järel. Krõps ja valmis, krõps ja valmis. Lillekimbu asemel jäävad masina taha palkide – kütte- ja paberipuit – virnad ning okste kuhilad. Kaheksatunnise tööpäeva jooksul saab langetatud vähemalt 800 puud, masin suudab ära teha 80 mehe töö.

30sentimeetrise läbimõõduga puutüve ümber kaardub neli metallist haara. Mõneks sekundiks kostab sae hääl. Seejärel tõmbab masin puu elegantselt vast tekkinud kännult pikali, paisates õhku valge lumepilve. Endiselt puud raudses kallistuses hoides, pöörab harvester männi maapinnaga tasa, laasib paljaks ning lõikab kolmeks.

Kas olete näinud filmis „­Kariibi mere piraadid“ stseeni, kus merekoletis kraaken oma kombitsad Jack Sparrow’ Musta Pärli nimelise laeva ümber mässib? Ehk mäletate ka seda üüratut, puseriti ja mitmes kihis üleni kihvu täis suud, mis Sparrow’ ette kerkib?

Harvesteri pea on kümme korda väiksem, aga neli haardekihva ja kaks ühes, kaks teises suunas pöörlevat veoratast tekitavad hämmastava sarnasuse.

„Tark masin,“ ütleb 12aastase staažiga harvesterioperaator Reimo ­Hallika, kelle käsul John Deere oma kraakenisuu vaguralt sulgeb. Harvesteri kabiinis ei saagi aru, et õues möllab mõõdukas purgaa. Raadiost kõlavad 90ndate hitid, siin on paarkümmend kraadi sooja ja poolenisti avatud iirisekommide pakk istme kõrval. Tugeva turvaklaasi tagant kõlab summutatud urinat ja raginat.

Hallikal on mõlema käe all juhtkang ja paarkümmend nuppu. Ta klõbistab neid vilunult, justkui parem ja vasak käsi peaks teineteisega telekamängu lahingut. „Tark masin, kui oskad temaga tegeleda,“ ütleb ta.

Hallika jätab tagasihoidlikult märkimata, et tähtsaim aju asub juhtkangide ja mõrurohelise tooli vahel. Ilma masina professionaalse seadistamiseta ei ole 300 000 eurot väärt tehnikaga midagi teha.

KORD AASTAS POPULAARNE: Harvesterijuht Reimo Hallika on töötanud ka Soomes ja Prantsusmaal. Külma tulles on harvesteriomanike telefonid punased ja headest töömeestest puudus. Eesti mänd läheb Prantsuse kõverikega võrreldes läbi harvesteri lausa ludinal. Foto: Jaanus Lensment

Selleks, et harvester teaks, kui pikki juppe puust lõigata, peab operaator selle järkamisfaili kirja panema. Kasest kuuemeetrist palki ei tee, kuusest küll. Ühe nupu alt annab Hallika harvesterile teada, kas ta võtab ette kuuse või kase. Teise nupukombinatsiooniga annab käskluse, kas puu tuleb lõigata palgiks või paberipuuks. Ja harvester lõikabki nii pikaks, nagu ette kodeeritud.

1990. aastate keskel huvitas erametsa majandajaid vaid palgimaterjal. Alla paarikümnesentimeetrise läbimõõduga puud võeti küll maha, kuid maeti sinnasamasse, sest polnud sellise puidu ostjaid. Kui oli, pakuti olematut hinda. Nüüd väärindatakse ka oksad biomassiks ja kütteks.

Kui on pehmem ilm, saab okstest pinnast kaitsev padi metsamasinate rataste all.

Hea tava näeb ette, et lageraie puhul jäetakse hektarile kümme seemne- ja säilikpuud. Need on tormituultele vastu pidavad puud, mis peaks olema pelgupaigaks putukatele ja lindudele ning jääma seemneks uuele metsale.

„Olen korra oma elus kotkapesa leidnud. See oli RMK metsas. Seal jäeti talle metsaosa püsti,“ räägib Hallika nuppude klõbina saatel.

„Olen täiesti kindel, et erametsas on kotkapesaga puid maha võetud, aga ise ei taha seda. See ei ole seda väärt. Sipelgapesa pärast olen ka jätnud puid püsti. Alati see metsaomanikele ei meeldi,“ sõnab Hallika. On ka neid metsaomanikke, kes märgivad ära, milline metsavana alles jätta (metsavanaks kutsutakse puud, mis on tuulega ümber kukkunud või mädanema hakanud).

Hallika on tööl tunda saanud ­vaablaste viha. Poolemeetrise dia­meetriga haab paistis esimeste meetrite pealt igati elujõuline, aga see on haabade eripära: need võivad ka alles viie meetri kõrguselt mädanema hakata. Nii tookord oligi: kui puu kukkus, selgus, et ülal oli vaablasepesa. Tigedad putukad ründasid harvesteri esiklaasi kolaki! ja kolaki! ning jälitasid masinat laoplatsile välja.

„Eks neil oli põhjust vihane olla, kui nende kodu ära lõhuti. Seda poleks saanud vältida, kuigi oleksin tahtnud.“

Harvesterijuhte on Eestis pool tuhat, häid juhte sadakond. „Pead olema üksik hunt ja oskama seda nautida. Kui ei oska, tekib kassiahastus,“ kirjeldab Hallika. Levinud on metsas elamine, esmaspäeval tööle, reedel koju. Suurtel lankidel käib töö ööpäev läbi. Üksilduse vältimiseks on Hallika hands-free abil suure osa päevast telefoniühenduses teiste kolleegidega.

„Eks paljud tahavad kooli harvesterijuhiks õppima minna, sest arvatakse, et teenime hästi,“ ütleb Hallika (ta sõidab parajasti harvesteri ühe rattaga kännu otsa ja sätib signaalide saatel kabiini otseks). Teenivadki, aga see mitmekordne õpetajapalk saadakse ka ränga tööga.

30 SEKUNDIT JA PUU: Harvester töötab, nagu operaator käsib, ja nopib 10meetriseid puid kui võililli. Üks harvester = 80 meest. Foto: Jaanus Lensment

Kui masin katki läheb, tuleb õue minna. Iga ilmaga. Seepärast leidub tipptehnikaga kabiinis ka vana kooli haamer ja mutrivõti. Kord Põhja-Soomes tööd tehes nägi Hallika 27 miinuskraadiga kaks päeva vaeva, et harvesteri hüdraulikapump ära vahetada. John Deere’i esindusest abi tellides kulub ebamõistlikult palju aega, tuli ise hakkama saada.

„Kümnest väljavedajast saab kaks harvesterijuhti – väljavedamistöö on palju lihtsam,“ märgib Hallika. Tööd oleks praegu teha rohkem, kui oskajaid on. Kuulutuste peale tuleb kohale igasugu inimesi. „Eelmisele paarimehele tundus näiteks tähtsam kütust varastada. “

Harvesteri paaki mahub 300 liitrit kütust.

Sven Otsa on harvesterijuhina töötanud 19 aastat. Eestis, Soomes, Saksamaal. Ta on näinud Saksamaal ­ökoaktivistide rünnakuid masinate pihta, leidnud Soomes metsast poodu ja Eestis metsavendade punkrisse sisse vajunud. „Punker oli eeskujulik – koli või kohe sisse,“ muljetab ta harvesteri roomikul seistes. „See võis Voitkade oma olla.“

Viimased viis talve on olnud metsamajandajate jaoks katastroofilised. Alles jaanuari keskpaigas tuli nii palju külma, et kannatas ­masinatega metsa minna. Pehmel pinnasel ei saa raske masinaga sõita. Kuigi – eks sõidetakse ikka. Siis tekivad metsa sügavad roopad. Need saab hiljem ära siluda, aga kui sõidutee alla peaks jääma puujuuri, võivad need saada jäävaid kahjustusi.

„Ei ole ainult nii, et on raud ja jõud ja tihu lendab,“ selgitab Mikk Vakkum, metsaomanik ja -majandaja. Seisame väiksema harvesteri tööjärgul: paremale vaadates võiks välja joonistuda jalgrada, puude vahelt paistavad kõhnad kännud. Vasakule vaadates on märgata korralikku padrikut – metsa tema loomulikus olekus. Kes siia jalutama tahaks tulla, küsib Vakkum. Harvendusraie järel on siin aastate pärast oodata head marja- ja seenemetsa.

PALKI EI AETA AHJU: Metsamajandaja Mikk Vakkum jahutab Tallinnast kostvat metsadebatti. „Keegi ei aja palki ahju,“ vastab ta kommentaariumis loetule. Kui Tartusse kerkiv tselluloositehas pakuks mõistlikku hinda, vähendaks see paberipuu eksporti kindlasti. Foto: Jaanus Lensment

Vakkum tahaks praeguse metsapaanika teemal suu kinni hoida, sest kahe leeri emotsionaalses mõttevahetuses ei paista mõistlikku lahendust. Aga paarile kuumale faktile viskab ta kapaga külma vett peale.

Tselluloositehas. Vakkum hindab, et vabriku tulekuga üleöö rohkem puid raiuma ei hakata, kuid eksportimise asemel pakutaks paberipuitu Eestisse. Praegu on nõudlus nii suur, et paberipuu tihumeetri hind on nädalaga tõusnud kolm eurot. Kui ilma pole, siis pole ka vahet, kas materjali nõutakse Tartust või Skandinaaviast – metsa teha ei saa ja kogu lugu.

Või võtame lageraielangid Tallinna-Tartu ja Paide-Pärnu maanteede ääres. „Kui pole viis aastat talve olnud, siis raiudki tee äärest, sest sealt saad materjali kätte,“ viitab Vakkum sooja ilma pehmele pinnasele. Kes maantee ­äärest üle langi jalutaks, jõuaks jälle metsa, märgib ta.

Hallika ja Otsa sõnul on harvesterijuhtide Eesti looduse hävitajateks ja mõrtsukateks ­nimetamine tekitanud teatava immuunsuse. Harja ajavad punaseks juhtumid, kus metsaomanikud lasevad tugeva puidu lihtsalt mädanema minna.

Mikk Vakkum nendib, et kahtlemata leidub ka ebaausaid metsa­tegijaid. Näiteks neid, kes lubadustest hoolimata pehme ilmaga üle erapõllu sõidavad. „Ajab närvi, kui keegi metsamajandajatest asja mõistusega ei aja. See tähendab, et mina olen ka mõrvar ja Eesti metsa hävitaja. Aga eks see ole igas sektoris sedasi. On häid ja halbu pärle,“ arutleb Vakkum.

Metsamajandamine on Vakkumi hinnangul 90ndatega võrreldes teinud suure sammu edasi. Toona ei olnud erametsa majandajatel puuistikuid saada, kuna keegi peale RMK lihtsalt ei tegelenud sellega. Puukoolid laienevad nüüd hoogsalt, sest vajatakse rohkem istikuid, kui neid praegu müügil on.

Kes metsandusest aru tahaks saada, hankigu endale metsnikust sõber või küsigu luba mõnele metsateole kaasa minna, arvab Vakkum.

Kui Hallika harvester poolehektariliselt platsilt kuused, männid ja kased ära on „noppinud“, jääb maa ootama tuhandet kuuseistikut. Ja siis valgustusraiet ja siis harvendusraiet ja 60–80 aasta pärast uut lageraiet.

Tekst: Greete Palmiste

Fotod & videod: Jaanus Lensment

Graafik: Heleri Kuris

Kujundus: Mart Nigola, Liisi Viskus