Mida suvel lugesid ?

Selgub, et moega seotud inimesed ei loegi hommikuks, lõunaks ja õhtuks ainult Vogue’i.

Anu Samarüütel (moekunstnik):

Valin praegu selliseid raamatuid, mis sobivad lennuki­lektüüriks, st on nii kaasahaaravad, et unustan lennuhirmu ning naeru kihistades ignoreerin õhuauke ja muhklikke maandumisi. Minu lennulektüür peab olema hästi kirjutatud kirjanduslik meistriteos, rikkaliku sõnavaraga, soovitavalt vaimukas.

Raske sisuga kurvameelseid raamatuid seetõttu ei loe. Eelistan helgeid ja positiivseid teoseid, sest need annavad lennukindlust.

Muidugi jätkan sama raamatut ka pärast maandumist, nii et järgmise lennu ajaks on tihti teos läbi ja pean uue leidma. Sel suvel lugesin järgmisi raamatuid: Marina Lewicka „A Short History of Tractors in Ukranian”, Andrus Kivirähk „Rehepapp”, Annie M. G. Schmidt „Viplala lood”, Lii Unt „Varanasi päevikud”, Fjodor Dostojevski „Mängur”.

Kristin Liias (MiMi moekeiser):

Lugesin oma uurimistöö jaoks läbi Albert Y. Hsu „Suitsiidist haiget saanud”. Päris huvitav raamat, rääkis kogemusest ja tunnetest. Soovitan väga neile, keda selline asi huvitab või kes on samuti suitsiidist haiget saanud. Just laenutasin Flaubert’i „Madame Bovary”, sest see on meil koolis kohustuslik raamat.

Liisi Eesmaa (moekunstnik):

Minu selle suve kaks favoriiti on „Lilled Algernonile” (valimik anglo­ameerika kirjanike lugusid) ja Käbi Laretei „Kuhu kadus kõik see armastus?”. Esimesega oli selline lugu, et Vaiko Epliku viimasel plaadil on laul „Lilled Algernonile”, millest olin täielikus sõltuvuses, aga ei mõistatanud ära, kes või mis on Algernon? Müsteerium sai lahendatud siis, kui avastasin oma lapsepõlvekodust sama­nimelise ulmeteose. Raamat koondab angloameerika teadusliku fantastika paremiku 1950.aastate lõpust ja 1960. aastate algusest, just siis, kui kosmoselennud, tuumafüüsika uusimad saavutused, astronoomia areng jms kuumad teemad olid. Suurepärane raamat ja ulmekirjanduse suunanäitaja.

Kes on Algernon, saab teada, kui lugeda 309. lehekülge.

Teine teos „Kuhu kadus kõik see armastus?” kajastab Ingmar Bergmani kirju Käbi Lareteile.

Loomepiinades vaevleva filmikunstniku intiimkirjad on lihtsalt nii siirad, tulised ja armastusest pakatavad, et raamat teeb relvituks.

Ken Oja (fotograaf):

Olen natukene vale inimene, kelle käest sellist asja küsida. Olen televiisoriga üles kasvanud ja ainukesed raamatud, mida loen, on tavaliselt kasutusjuhendid ja foto­raamatud.

Ühte raamatut tegelikult soovitaksin: „Vice Dos and Don’ts: 10 Years of VICE Magazine’s Street Fashion Critiques”. Ajakirjas Vice ilmunud erksamad väljavõtted tänavamoest on pandud kokku ühte raamatusse. Pärast lugemist-vaatamist saab aru, millal lõpeb maitsekus ja millal maitsetus muutub jälle maitsekuseks. Keeruline seletus, aga eks igaüks ise loeb ja saab aru. Teised Vice’i raamatud on ka kõik vaatamist väärt. Minge tehke nüüd browser’is lahti amazon.com ja tellige, muidu läheb meelest ära!

Madis Palm (fotograaf):

Sain sel suvel läbi Gabriel Garcia Marquezi „100 aastat üksildust”, mille lugemist alustasin 15 aastat tagasi. See on ühtlasi isiklik rekord. Sogyal Rinpoche „Tiibeti raamat elust ja surmast” võttis aega kaks aastat, aga sellega sain juba kevadel ühele poole. Mõlemat raamatut soovitan soojalt, kellele jõukohane, võib kiiremini lugeda.

Anu Lensment (Marie Claire’i moetoimetaja):

Sel suvel ei ole lugenud mitte midagi peale beebide tervist ja heaolu puudutavate teoste. Näiteks William ja Martha Searsi „Kuidas luua turvaline kiindumussuhe oma lapsega”.