Liliane Bettencourt on maailma rikkaim naine. Talle kuulub suur tükk kosmeetikafirmast L’Oreal. Aga Bettencourt võiks olla veelgi rikkam, kui Prantsuse riigil poleks omal ajal tulnud mõtet, et šampoonitegemist ei tohi usaldada eraisikute kätte, vaid see peab kuuluma (Prantsuse) riigile. Natsionaliseerimisohust kantuna tegi Bettencourt hädatehingu ja vahetas ligi pooled L’Oreali aktsiatest pisikese tükikese vastu šveitslaste firmas Nestlé.

Võiks ju arvata, et see juhtus nelikümmend aastat tagasi ja täna on Prantsuse riik targem. Kuid kas ikka on?

Prantsuse majandusanalüütik Veronique de Rugy kirjutas paari nädala eest, et eelmisel aastal lahkus Prantsusmaalt umbes 10 000 miljonäri. Aga selle asemel, et reformida Prantsuse idiootset maksusüsteemi, tapvat bürokraatiat ja regulatsioonide kuhja, tõttasid prantslased pärast nn Panama paberite leket ühtede esimestena Panamat kiiresti „musta nimekirja“ panema.