15.04.2011, 07:30
Miks kasvuhormooniga harva vahele jäädakse?
Teadus
Väide loomuliku kasvuhormooni kõrgest tasemest töötab Andrus Veerpalu kahjuks.
Miks on Andrus Veerpalu positiivses dopinguproovis kaks numbrilist näitu? Mida need numbrid tähendavad? Kas ja mille poolest erinevad loomulik ja "sünteetiline" kasvuhormoon ning kuidas on võimalik dopingutestiga kindlaks teha, et igas inimkehas sisalduva kasvuhormooni taset on kunstlikult tõstetud? Kuidas on võimalik, et aastaid on üritatud niisugust testi välja töötada ja nüüd lõpuks see õnnestus? Kas "sünteetilise" kasvuhormooni tarvitamist paljastavat dopingutesti on võimalik petta ja mida selleks tegema peab? Neile ja paljudele teistele küsimustele aitab vastust leida artikkel, mille kirjutas Singapuris töötav molekulaarbioloogia doktor Toomas Silla. Esmalt tuleks aru saada, mida tähendavad Andrus Veerpalu dopingukontrollist saadud arvud 2,73 ja 2,0 (B-proovi tulemused). Räägitakse palju piirnormidest: et kasvuhormooni hGH tase veres kõigub, on individuaalne, sõltub treeningust jne. Kuna hGH tase veres on ainuüksi ööpäevaringselt väga varieeruv, polevat WADA test usaldusväärne. Konks on selles, et just taset see test ei mõõda. Ta mõõdab “sünteetilise” hGH ja kehaomase hGH suhet. Pisut tausta. hGH on 22 kDa (kilodalton) suurune valk, mis inimese veres esineb valdavalt kompleksis koos teiste hGH molekulidega (ehk lihtsustatult: hGH molekulid veres on tihti üksteisega seotud, “hoiavad teineteisel käest kinni”. Selliseid molekule nimetatakse multimeerideks) ja lisaks mitmesuguste isovormidena. Dopinguna kasutatav hGH on välimuselt peaaegu samasugune ja see teeb nende kahe eristamise väga raskeks (katsu sa näiteks pimedas ruumis aru saada, kas brünettide hulgas on mõni blond – ühed inimesed kõik!). Vahe on selles, et kehaomased hGH-d armastavad esineda multimeeridena või teiste isovormidena, aga sünteetiline hGH pigem üksi ehk 22kDa suuruse monomeerina (kui pimedas toas mingil põhjusel kõik brünetid äkki üksteisel käest kinni võtavad, siis on kompamist kasutades võimalik neist eristada blond, kes on üksi). Lisaks aeglustub pärast hGH süstimist kehaomaste hGH-de süntees ja valdavaks saab kehaväliselt organismi viidud 22kDa suurune vorm. Et dopinguna kasutatud hGH-d ja kehaomast hGH-d teineteisest eristada, kasutatakse WADA testis erinevad antikehasid. Ühtedel on omadus ära tunda sünteetilist, teistel kehaomast hGH-d (antikehi võib võrrelda meie kätega, millega inimesi pimedas toas kompame, et blondi leida). Paraku pole testis kasutuses olevad antikehad kunagi täiesti spetsiifilised, aga testi tootjad (teadlased) ütlevad, et antikehad on piisavalt spetsiifilised selleks, et valdavalt ära tunda õige asi. Nüüd näide. Sportlaselt võetakse veri ja viiakse laborisse, kus see jagatakse kahe topsi vahel. Oletame, et sportlase vereproovis on 30 molekuli sünteetilist ja 10 molekuli inimese enda hGH-d.