Miks noorsportlased surevad?
Kas oli see juhus, paratamatus või kellegi lohakus.
Kas Eesti noored sportlased on piisavalt kontrollitud, et sääraseid surmajuhtumeid välistada?
Vastab tuntud spordiarst Mihkel Mardna.
Kas teile ei tundu, et kuidagi liiga sageli kuuleme šokeerivaid uudiseid noorte sportlaste surmast?
Tahaks seepeale kõigepealt öelda, et eks nendele juhtumistele, kus sportlane sportimisel sureb, on viimastel aegadel üha rohkem tähelepanu pööratud. Ja meedia on neid juhtumeid aina usinamalt välja kaevanud.
Kas tahate öelda, et sääraseid surmajuhtumeid on olnud alati, ent neist ei räägitud?
Eks kui me mõtleme näiteks paarikümne aasta tagusesse aega, siis liikus info hoopis teisiti. Internetti polnud, uuriv ajakirjandus, rääkides näiteks N Liidust, polnud nii kõval tasemel, kui seda üldse oli ja ...
Ja kui rääkida nõukaajast, siis ilmselt paljutki vaikiti lihtsalt maha.
Ega neist ei räägitudki.
Seega, ei olnud neid traagilisi juhtumeid harvem?
Kuidas siis öelda. Ma toon lihtsa näite. 100 aastat tagasi elas maakeral miljard inimest, nüüd üle kuue miljardi. Ma ei julge väita, kas see tähendab seda, et kuus korda rohkem inimesi teeb tänapäeval sporti ja tervisesporti, ent kindlasti on neid inimesi, kes mingil määral spordiga tegelevad tunduvalt rohkem kui varem. Arvestades, et spordiharrastajate arv on aasta-aastalt suurenenud on ka traagilisi juhtumeid rohkem.
Kui nüüd küsida, miks me kuuleme surmajuhtumitest väljakualadega seoses, näiteks jalgpallurite surmadest...
Tõepoolest, miks?
Väga lihtsal põhjusel - jalgpall on maailmas kõige enam harrastatud spordiala. Jalgpallureid ja jalgpalliharrastajaid on lihtsalt maailmas kõige enam. Ülekaalukalt.
Mingit alaga seotud eripärast ohtu siis polegi?
Küll on jalgpalli eripäraks on see, et see pole ühtlane monotoonne pingutus. Seal esineb mänguajal maksimaalseid spurte, mis annab hetkeliselt väga suure koormuse südame veresoonkonnale. Sellise maksimaalse pingutusega tulevad potentsiaalselt ohtlikud terviserikked esile.
Jäähoki on veelgi intensiivsem mäng kui jalgpall. Nagu ma olen aru saanud, olid tabas seda noort hokimängijat just nimelt südamerikkest tingitud surm.
Tegu oli noore tipptegijaga, keda tõenäoliselt on palju kontrollitud-vaadatud. Aga suri siiski. Kuivõrd võib sellisel juhul rääkida juhusest või ebapiisavast tervisekontrollist?
Mul on seda väga raske hinnata, sest ma ei tea kuivõrd tihti need hokimängijad tervisekontrollis käivad.
Ma ei tea kas võis olla tegemist näiteks mingisuguste ainete kasutamisega, mis peaksid üheltpoolt parandama füüsilist võimekus. Räägin dopinguainetest. Ma tõesti ei oska seda kommenteerida.
Vene noorte sportlaste tervisekontrollist on raske rääkida, aga mis toimub Eestis?
Eestis oleme viimased aastad koos kultuuriministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ja haigekassaga otsinud lahendusi, et just noorsportlased vanuses 7-19 aastat - saaks vähemalt korra aastas testida. See tähendab teha neile korra aastas tervisekontroll.
Väga paljuski jääb muidugi raha taha. 7-19 vanuseid sportlasi noorsportlasi tegutseb Eesti erinevates spordikoolides ja klubides kokku umbes 80 000.
Hetkel on haigekassa poolt rahastatud umbes 8800 juhtu ehk laialt öeldes 12,5%. Loomulikult ei saa me öelda, et haigekassa peaks nüüd leidma raha juurde, sest tõele au andes, see pole haigekassa põhikirjaline tegevus. Me peame neile aitähh ütlema, et nad selgi määral on tulnud kaasa seesuguse ennetusprojektiga.
Ühelt poolt panevad omavalitsused õla alla, et rajad spordikomplekse ja - rajatisi, et lastel oleks sportimisvõimalused. Spordiga tegelemine on positiivsem tegevus kui hulkumine või kaubanduskeskuses hängimine. Teisest küljest, kui anname sportimisvõimalused, siis peame tagama, et neid juhendaksid professionaalsed treenerid ning ka selle, et kogu see tegevus oleks turvaline.
Ma küsin üle, kui paljud noore sportlased läbivad regulaarselt tervisekontrolli?
Haigekassa rahastatud on praegu 8800 juhtu vanuses 7-19 aastat.
Ja ülejäänud?
Ülejäänute puhul tulevad osaliselt appi kohalikud omavalitsused, ka spordiklubid ise testiva oma kuludega oma noori sportlaseid. See üldarv, keda on regulaarselt kontrollitud, on Eesti peale kokku kusagil 11000 kanti.
Ja kõik ülejäänud hinnangulisel kolmveerand spordiga tegelevatest noortest on kontrollimata?
Jah, vähemalt 3/4 lastest on testimata. Aga eks see on kinni selles, et iga riik saab anda sellist meditsiiniteenust või -abi või raha ennetusprojektidele kui rikas ta on.
Aga arve vaadates on seis kaunis ärevusttekitav. Ikka väga paljud on kontrollimata.
Ma ei tea, kas peab just ilmtingimata ärev olema. Kui palju neid terviseuuringuid varemgi tehti. Tuleb lugeda positiivseks ka seda, et kõikidel tasemetel ollakse nõus otsima võimalusi leida raha juurde. Ma pole kuulnud kedagi ütlemas, et laste terviseuuringud oleksid vähetähtsad.
Mida teha, et praegu minimiseerida traagiliste juhtumite võimalused?
Spordimeditsiini sihtasutus Tallinnas ja Tartus taastusravi ja spordimeditsiini kliinik on koostöös väljatöötanud skeemi, millises vanuserühmas, millise koormustega harjutavat last peaks kontrollima. Näiteks kuni neli tundi nädalas harjutava noore inimese läbivaatuse võiks teha perearst. Sellest piisaks. Professionaalsemalt tegelevad noorsportlased peaksid jääma spordimeditsiiniasutuste huviorbiiti. Aga kui me tahame, et perearstid vaataksid mingisugust osa sellest 80 000 noorsportlastest, siis peame leidma neile lisavahendeid. Päris aitähhi eest ei ole tänapäeval kombeks tööd teha. Kui neile panna lisakohustusi, tuleb leida ka lisavahendeid selleks.
Praegust seisu sa hindad siis...
Ma ei saa öelda, et seis oleks mitterahuldav. Pigem rahuldav. Selline kolm või kolm miinusega. Peame arvestama, et Eesti riigil pole piiramatuid võimalusi ega põhjatud rahakotti.
Seega, midagi pole teha, sportivate laste vanemad peavad ise muret tundma, ise arsti juures käima ja maksma.
Jah, vanemad peaksid tundma huvi oma võsukeste tervisliku seisundi üle enne kui nad lapsed kuhugi trenni panevad. Muide, väga paljud lapsevanemad panevad oma lapsed korraga päris mitmesse trenni ja nende laste koormus kooli kõrvalt on päris suur.
Et trennidega ei maksa eriti üle pingutada.
Ei maksa. Ennekõike peame vaatame, et lapsed saaksid siiski hea hariduse ja et nende tervis oleks korras, mitte hambad risti kasvatada igast lapsest tippsportlast.
Tipud tulevad väga üksikutest.
Tulles tagasiu selle Vene hokimängija surmajuhtumi juurde - tihti kasutatakse selliste juhtude puhul terminit äkksurm. Asi, mida polegi võimalik ette näha. Juhtub ja kõik. On see nii?
Sageli, tõepoolest, pole võimalik neid ette näha. Näiteks võib ülepiirilise füüsilise koormuse juure tekkida südamerütmihäired, mis põhjustavad surma. Seda nimetataksegi äkksurmaks. Muidugi, mingid eeldused peavad selleks olemas olema, aga teinekord ka päris tõsiste uuringute alusel on neid keerukas ette öelda.
Aga ma tahan öelda, et kui me loeme kokku need surmad, mis sportlastega juhtuvad, siis neid ega neid ju tegelikult nii palju pole kui võrrelda seda üldse spordiga tegelejate arvuga. Me ei peaks suhtuma sellesse kui üleilmsesse katastroofi. Nii see pole.
