“Mind on alusetult tembeldatud valelikuks”
Eesti Ekspress avaldas 23. veebruaril 2006 kirjade rubriigis järelkajana 26. jaanuaril ilmunud Pekka Erelti kirjutisele "Baskini likvideerimine" Alar Sudaku kirja pealkirjaga "Valelik Levin". Pean Sudaku kirja pealkirja mind aluseta solvavaks.
Probleemi olemuse selgitamiseks olen sunnitud pöörduma ammuste aegade poole ja seda alates aastast 1963, mil hakkasid hargnema Sudaku kirja hindamiseks olulised sündmused. Need sündmused on objektiivselt ja põhjalikult kajastatud Erelti kirjutises.
1963. aasta kevadel avaldas noor andekas estraadinäitleja ja konferansjee Eino Baskin ajalehes Sirp ja Vasar artikli, milles ta kritiseeris teravalt oma leivaisa filharmooniat. See oli viimaseks tilgaks, millest hakkasid hargnema sündmused Baskinile väga kahjulikus ja ebaõiglases suunas.
Eestimaa Kommunistliku Partei juhtkond oli juba ammu tugevalt häiritud Baskini teravatest kriitilistest esinemistest estraadilaval, raadios ja televisioonis. Baskin kaotas oma töökoha. Talle soovitati Eestiga hüvasti jätta, ära sõita. Baskin sellega ei nõustunud. Siis otsustati partei keskkomitees, et Baskinist tuleb vabaneda.
Eriti verine oli näitleja peale ideoloogiasekretär Leonid Lentsman. Samal 1963. aastal käivituski Baskini vastane kampaania. Alustati alusetu kriminaalasi, mis anti ENSV Prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Kvassi menetlusse. Baskin vahistati, paigutati üksikkongi ning käivitus kriminaalmenetlus, mis tipnes süüdimõistva kohtuotsusega.
Juba 48 tunni pärast tekkisid Baskinil südametegevuse häired ning ta oli kuu aega haiglas. Haiglas ei tundnud keegi Baskini vastu huvi. Pärast ravi sõitis Baskin Kaug-Itta elatist teenima. Baskini ärasõit ei huvitanud kedagi, talle ei tehtud mingeid takistusi. Keegi ei küsinud tema järele. Baskin oli prokuratuuri huviorbiidist väljas. Kõige tähtsam oli saavutatud – ta oli Tallinnast lahkunud.
Kui aga Baskin mõne kuu pärast Tallinna naasis, siis kriminaalmenetlus jätkus. Uurija ütles Baskinile, et kui ta poleks Tallinna tagasi tulnud, poleks midagi juhtunud. Uurimine toimus ebaobjektiivselt, süüdistava kallakuga. Vaatamata sellele saadeti asi kohtusse.
Kohus Baskini üle toimus Tallinna Mererajooni kohtus kinnisel istungil 30. aprillil 1964. Baskinile esitati vett mittepidav süüdistus – süüdistus, milles kirjeldatud tegevusel puudusid isegi tol ajal kehtinud seaduste kohaselt kuriteo tunnused, kuid see ei olnud tähtis. Prokurör nõudis Eino Baskini süüdimõistmist ja karistamist kuuekuulise vabadusekaotuse ja tähtajalise õiguste äravõtmisega töötamiseks oma kutsealal. Kohus karistas Baskinit kuuekuulise vabadusekaotusega õiguste kaotuseta.
Mõne aja pärast ilmus ajalehes Rahva Hääl uurija Kvassi rämedalt laimav kirjutis Baskini kohta pealkirja all "Nagu kala-parasiit". Baskinile sai selgeks, et Eestis pole temal kohta. Kuigi ametlikku keeldu töötada oma erialal Eestis Baskinil ei olnud, ei lubatud tal tegelikult Eestis tööd teha.
Üksnes tänu Georg Otsale sai Baskin tööd oma erialal, kuid mitte Eestis, vaid Leningradi Filharmoonias, kus ta sai suure tunnustuse osaliseks. Baskin naasis Eestisse 1969, kuid võttis kümmekond aastat, enne kui Baskinile ei otse ega kaudselt ei tuletatud meelde, mida oli korda saadetud tema vastu. Nüüd, nagu kõik teavad, on vanameister Baskin meie kõige tunnustatum ja armastatum sõnakunstnik. Soovin veel kord alla kriipsutada, et kõik, mida Baskini vastu toime pandi alates 1963. aastast, oli otsitud ja sihilikult Baskini vastu Leonid Lentsmani juhtimisel fabritseeritud.
Ja nüüd kirjutise "Valelik Levin" juurde. Kirjas EE toimetusele oli nüüdseks manalasse varisenud kohtuniku Nikolai Sudaku poja Alar Sudaku reaktsioon artiklile "Baskini likvideerimine", milles Alar Sudak vaidlustab seda, et Nikolai Sudak olevat protsessi perspektiivi kohta öelnud kaitsjale: "Tähtis ei ole, mida ja kui palju me talle määrame, vaid see, et ta Eestist lahkuks. Sina ei saa siin midagi teha." Alar Sudak kirjutab tometusele, et paraku kaitsja valetas Baskinile. Hiljem olevat Alar Sudak aru saanud, miks Baskin aastakümneid tema isa peale vimma kandis. Tegelikult andsin mina Baskinile edasi sõna-sõnalt seda, mida kohtunik Sudak minule ütles.
Kui me uurime aga EE artiklit "Baskini likvideerimine", siis ongi selge, et tõepoolest oli võimule oluline ainult üks asjaolu – ei ole tähtis, milline hakkab olema Baskini karistus – peaasi, et ta lahkuks Eestist. Ja ennustus, et kaitsja ei saa siin midagi teha, osutus ettenägelikuks.
Ma ei saanudki siin midagi teha, sest selline oli keskkomitee surve kohtule. Kohus ei olnud tol ajal puutumatu ja iseseisev, vaid vägagi mõjutatav parteiorganite poolt, kuid samas tuleb mainida, et Nikolai Sudak ei kasutanud ära kõiki võimalusi, mis tal olid. Baskini suhtes ei kohaldatud kohtulikku keeldu tegutseda oma erialal. See oli tolle aja tingimustes surve all tegutsenud kohtuniku poolt maksimaalselt heatahtlik. Nikolai Sudak sai hästi aru, mida oleks tähendanud sellise surve tingimustes tehtud õigeksmõistev otsus. See oleks tähendanud konflikti riigiaparaadiga ja kindlasti otseseid sanktsioone kohtuniku suhtes. Eino Baskin oli ja on küllalt tark inimene ja ta sai hästi aru, et nendes tingimustes oleks õigeksmõistev otsus tühistatud mittevastavuse tõttu võimu ootustele. Uus otsus oleks kindlasti olnud karmim.
Vale on Alar Sudaku kirjutises märgitu, et aastakümneid kandis Baskin Nikolai Sudaku vastu vimma. Alar Sudak on eksiteel, sest Baskin sai aru situatsioonist ja mingit viha kohtuniku peale ei kandnud. Viha aga Alar Sudaku arvates olevat tekkinud sellest, et Simon Levin olevat valetanud, andes edasi ülalpool märgitud kohtuniku sõnad kaitsjale, mis olid öeldud omavahelises vestluses. Tõepoolest – võimule oli tähtis ainult see asjaolu, et Baskin Eestist lahkuks. Siin ei saanud kaitse vaatamata oma ponnistustele midagi teha. Nii see ka lõpptulemusena sündis. Mingit minupoolset valetamist Baskinile ei olnud.
Alar Sudak soovitab, et mina siirduksin, kui mul on südametunnistust, kadunud kohtuniku hauale ja vabandaksin valetamise pärast. Kui aga mul südametunnistust ei ole, jäägu see minu olematule südametunnistusele.
Mida ma võin öelda selle kirja kohta, mille kirjutas Alar Sudak? Tema ei saanud aru, et mina tema isale ei valetanud. Kaitsja süüdistamine valelikkuses on solvav, laimav ja põhjendamata. Alar Sudak põhimõtteliselt vastutaks vale eest. Seda enam, et olles läbi lugenud Eesti Ekspressis ilmunud kirjutise "Baskini likvideerimine", pidanuks temale selge olema, kuidas olukord tegelikult oli, et protsess oli pahatahtlikult instseneeritud. Kuid Alar Sudak ilmselt ei suutnud olukorda tervikuna hoomata.
