Mis on lapse elu hind? Surnuks­sõitja oli valmis maksma 22 000 eurot

Tõstamaal lapse surnuks sõitnud juht lahkus sündmuskohalt ning ilmus välja alles siis, kui oli kaineks saanud. Sellega algas kauplemine tema karistuse üle.

Tunamullu 27. juuli varahommikul sättis Tõstamaal elav Rita end tööle. Ta töötab Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnas. Kella seitsme paiku varahommikul helistas talle vana tuttav.

„Kas sa, Rita, tead, mis teil seal eile õhtul Kastnas juhtus?“ küsis naine. „Minu Andrus olla kellelegi otsa sõitnud?“

„Jah. Ta sõitis otsa minu lapselapsele,“ teatas Rita. „Laps on nüüd surnud.“

14aastane Hanna-Mary Algpeus oli peres ainus laps. Tüdruk oli parajasti koos teise vanaema Endlaga teel külapeolt koju.

Algas kriminaaluurimine. Asi tundus selge, sest kõik tunnistajad rääkisid politseile kui ühest suust – lapse surnuks sõitnud Andrus Järvik (37) jõi end Kastna külapeol teiste silme all purju. Teda keelitati rooli mitte istuma, kuid mees läks ikkagi.

Hukkunud lapse surma asjaolude väljaselgitamine muutus lõpuks advokaatide jõukatsumiseks. Eile hommikul jõudis valus lugu Pärnu maakohtus eel­istungile. Ja sealgi jagus üllatusi.

Ära sina, Andrus, rooli istu!

Hanna-Mary hukkumise kohas asub teeveeres lahmakas, osaliselt sammaldunud maakivi. Kivile on kinnitatud metallist plaat kirjaga „Hanna-Mary 26.07“. Kivi ette on toodud värsked lillekimbud ja kaks pisikest hobusekuju. Tüdruk käis Tõstamaa lähedal ratsutamas ja oli kiindunud hobustesse.

Kivi ääres seisab Tõstamaa ja Kastna Rahvamaja perenaine ­Karin Miidu.

Karin Miidu on kohaliku külaseltsi eestvedaja, kes puhus seitse aastat tagasi elu sisse Kastna rahva­majale. Külaelanikud hakkasid võsast välja raiuma koolimaja, kuid leidsid, et kõrval asuv rahvamaja on paremas korras ja taastasid hoopis selle. Iga kahe aasta järel korraldatakse nüüd rahvamaja platsil külapidu.

Viimane külapidu peeti seal 26. juulil kaks aastat tagasi. Kell 14 oli avamine ja õhtul kell 19 algas tants.

Üks peo tipphetki on juba aastaid olnud õnneloos, kus peaauhinnaks lapitekk. Sel korral võitis teki 14aastane Tõstamaa kooli õpilane Hanna-Mary. See on tüdrukule justkui palk, sest terve päeva oli ta olnud Karin Miidu väsimatu abiline. Müüs pileteid ja tegi kõike muud vajalikku. Õhtul tantsitas ta terve õhtu vanemaid külanaisi, sest mehi on külas vähe. Prouad olid kõik talle piiritult tänulikud.

„Toimekas, abivalmis ja kiire tüdruk,“ oli Karin rahul.

Hanna-Mary oli tavaline teismeline, kellele meeldisid ratsasport, Taylor Swift ja „Suvesangarite“ saade. Tõstamaa lähedal ratsakeskuses õpetas ja treenis ta juba väiksemaid lapsi. Sel suvel töötas ta ka Tõstamaa mõisas, kuid sel päeval oli ta oma vahetuse ümber tõstnud.

Tahan kõne pidada!

Poole üheksa paiku ilmub peoplatsile Andruse juhitud, kastiga maastur Mitsubishi L200. Ta pargib auto ninaga vastu rahvamaja otsaseina.

Andruse autost hüppab koos peremehega välja ka koer, sõbralik retriiver, kellega Hanna-Mary hakkab kohe mängima. Kohalikud tunnevad Andrust põgusalt, tema vanemad on küll pärit Tõstamaalt, kuid mees ise enam seal ei ela.

Andrus jääb peolistele silma, sest on purjus. Ta käib Karini kannul ja nurub luba laval kõnet pidada. Kõik saavad kohe aru, mis see tähendab – see muudaks peo labaseks.

„Kaine inimene ei käitu niimoodi – saab ju aru, kui inimene on purjus! Selline lällamine… Ta tahtis meid kiita, et kui hästi meil kõik siin Tõstamaal on…Ütlesin, et oota veidi, las bänd lõpetab…“

Karini sõnul oli neil peoplatsil väike baar, kus kanget alkoholi müügil polnud, kuid sai osta õlut.

„Seda ta jõi. Ta ostis ka meile sõbrannadega väikesi šampuseid, aga kuna me olime autodega, mõtlesime, et võtame need koju kaasa… Aga tema jõi need kõik seal ise ära,“ räägib Karin.

Ühel hetkel teatab Andrus, et on väsinud ja tahab magama minna. Karin ja teised peolised hakkavad manitsema: ära sa autoga küll sõitma mine!

„Ma lähen autosse magama,“ kostab mees.

Veidi pärast ühtteist õhtul hakkab ka Hanna-Mary koos vanaemaga peolt koju minema. Mõlemad on jalgratastega. Vanaema paneb selga helkurvesti, tüdrukul on seljas valge kleit. Tal puudub aga rattaturvavarustus, ei punast ega valget lampi ratta küljes, paraku pole ka helkurvesti ega rattakiivrit.

Umbes pool tundi hiljem näeb Karin, kuidas peopaigast sõidab mööda kiirabi. Ta imestab endamisi: kes siin, peaaegu inimtühjas külas, võis haigeks jääda?

Pool tundi hiljem saab Karin telefonikõne külavanemalt: „Pange pidu kokku!“

Mees ise pani plehku!

Selgus, et Andrus oli koos koeraga autosse istunud, kuid ei kavatsenudki magada. Ta keeras Kastna rahvamaja juurest vasakule kitsale teele, kiriku juurest jälle vasakule – Kastna-Riidamaa-Jäärumetsa teele.

See on kitsas ja käänuline, lahtise kruusaga kaetud tee. Kaks autot mahuvad vaevu teineteisest mööda, ometi on seal lubatud sõita 90 km/h. Isegi kaine peaga pole mõistlik seal niisugust kiirust hoida.

Sel teel sõtkusidki rahulikult kodu poole Hanna-Mary ja tema vanaema. Veel umbes 200 meetrit edasi ja nad oleksid keeranud veel kitsamale, kodumaja juurde viivale teele.

Aga enne, kui nad sinna jõudsid, kuulis vanaema tagant autohäält. Ta sõitis vasakule poole tee äärde. Autojuht oleks pidanud tema helkurvesti märkama.

Seejärel ilmus suveööst välja Andruse juhitud maastur ja sõitis tee paremale poolele jäänud tüdruku jalgrattale otsa. Hiljem tehtud ekspertiis näitas, et tüdrukut polnud teeserval näha.

See liiklusõnnetus polnud riivamine, vaid auto sõitis rattale otse peale. 20meetrise õhulennu teinud tüdrukul murdus kael, surm oli silmapilkne.

Andrus isegi ei peatunud, vaid sõitis edasi.

Elutult maas lebava lapselapse kõrvalt suutis vanaema veel helistada lähedal elavale tuttavale.

Kell 23.32 sai ka politsei teate, et auto sõitis jalgratturile otsa, kuid lahkus sündmuskohalt. Avariipaiga uurimisel leiti teele kukkunud registrimärk.

Kohalikud läksid kohe autot otsima. Nad leidsid maasturi mõnesaja meetri kauguselt võssa sõitnuna. Andrust seal enam polnud, kuid sõnakuulelikult istus autos koer.

Mitsubishi pidurituled olid katki, masinalt leiti punast värvi. Piirkonnapolitseinik Harli Hansen selgitas hiljem välja, et esimese avarii oli Andrus teinud samal õhtul juba rahvamaja juures, kui tagurdas otsa ühele punasele autole. Selle omanik oli Karin Miidu isa, kes aga ei tahtnud politseile avaldust teha.

„Auto asi tundus Hanna-Mary õnnetuse kõrval nii tühine,“ ütleb Karin.

Kus mees end peidab?

Andrus istus terve öö metsas. Ta pidas vestlusi oma advokaadist abikaasaga. Üheskoos leiti, et kõige õigem on püsida metsas, kuna peol nägid kõik, et mees oli purjus. Tal tuli end mõnda aega politsei eest varjata ja kaineks saada. Vett juua.

Järgmisel päeval, 13 tundi pärast traagilist õnnetust nägi kohalik politseipatrull, et keegi naine viipab neile tee ääres. Politseinikud pidasid oma auto kinni. See oli Andruse elukaaslane, kes teatas politseile, et tema mees istub nüüd tema kõrval, on hirmunud ja löödud.

Pool ööpäeva metsas istumist tõigi oodatud tulemuse – Andrus polnud enam purjus! Alkomeeter näitas vaid 0,08 promilli. Hiljem haiglas tehtud vereproovid ei näidanud sedagi.

Andrus palkas ennast kaitsma vandeadvokaat Küllike Nammi, kes on liikluskuritegude vallas vilunud tegija.

Palju ekspertiise

Kriminaaluurimise käigus taotles Namm muudkui uusi ekspertiise. Kõiki tema taotlusi siiski ei rahuldatud.

„Lisaekspertiise tõesti taotleti ja tehti ning ekspertiisid on kahjuks väga ajakulukad, aga tahtlikus venitamises ei ole alust kedagi kahtlustada,“ ütleb prokurör Merry Tiitus.

Maineka advokaadi palkamine tasus Andrusele ära. Hanna-Mary esimeseks surma-aastapäevaks selgus, et laps ise oli oma surmas süüdi, sest tal puudusid kiiver ja helkurvest.

Ekspertiisi kohaselt poleks kiiver sellise otsasõidu korral last päästnud...

Ekspertiisid näitasid samuti, et raskendavaid asjaolusid pole: Andrus ei ületanud kiirust ega olnud purjus. Samuti jäi talle uurimise ajaks juhiluba alles. Advokaat tegi ettepaneku kriminaalasja lõpetamiseks.

Sellise ootamatu pöörde tõttu oli ka hukkunud lapse perekond sunnitud enda kaitseks advokaadi võtma. Nad palkasid Aadu Lubergi.

Küllike Namm tegi head tööd. Tänavu aprillis päädis ligi kaks aastat kestnud uurimine lõpuks süüdistusega karistusseadustiku § 423 lõike 1 järgi – Andrus põhjustas õnnetuse ettevaatamatusest. Selle eest võib saada trahvi või kuni kolm aastat vangistust. Oleks mees purjus olnud, ähvardanuks surnuks sõitjat kuni viis aastat vangistust.

Ühes olid nii süüdistatav kui ka ohvri pere ühel meelel: mõlemad soovisid ebameeldiva pika kohtutee vältimiseks kokkuleppemenetlust. Aprillis peeti läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõutud. Prokurör polnud pakutava karistusega nõus. Ta oli veendunud, et Andrus peab minema lapse surma põhjustamise tõttu vangi.

„Tunnista, et sa tegid vea… Sa olid purjus, sõitsid inimesele otsa, ta sai surma – seal pole ju küsimust enam. Ole mees, kanna karistus ära, saad rahus edasi elada. Ja lapse vanemad saavad rahu, et inimene on saanud karistuse,“ väljendab Karin Miidu seda, mida arvab suur hulk politseile tunnistusi andnud Kastna inimesi. Peoplatsil viibis tol õhtul 47 inimest, kõigi andmed anti ka politseile.

„Tunnista, et sa tegid vea… Sa olid purjus, sõitsid inimesele otsa, ta sai surma – seal pole ju küsimust enam. Ole mees, kanna karistus ära, saad rahus edasi elada.“ Tunnistaja Karin Miidu

Kuid kas kuriteopaigalt põgenemine toob ikka karmima karistuse? On ju selge, et redus istudes purjus inimene kaineneb ja saab niimoodi vältida võimalikku karmimat karistust.

Riigikohtu lahendid toovad esile süütuse presumptsiooni põhimõtte: inimest ei tohi eraldi karistada või karistust karmistada selle eest, et ta ei aita enda poolt toimepandud kuriteo tõendamisele kaasa (näiteks põgeneb sündmuskohalt).

Selles valguses jääb Karin Miidul vaid ohata. „Oleks pidanud ikka lubama Andruse kõnet pidama. Siis nad poleks teel kohtunud, Hanna-Mary oleks juba sellelt teelt ära keeranud,“ usub Karin siiani.

Ootamatu ettepanek kohtus

Esmaspäeva hommik kell 10.30. Pärnu kohtumaja saalis number 2 algab eelistung.

Eelistungil soovivad mõlemad pooled – nii ohvri pere kui ka kurjategija esindaja – kokkulepet sõlmida, kuid veel pole selge, kui suur on Andruse karistus.

Mees on nõus kandma ­lühikese šokivangistuse ja hüvitama mitte­varalise kahju 22 000 eurot. Pluss tasub ka menetluskulud. Hanna-Mary perekonna palgatud advokaat Aadu Luberg teatab kohtule, et Andrus on juba kandnud tema advokaadibüroo kontole deposiiti 22 000 eurot. Selle kannab ta Hanna-Mary vanematele edasi kohe, kui selgub vanglakaristuse pikkus. Nemad karistuse nõudmisse rohkem ei sekku. Selle suuruse osas usaldavad nad prokuröri.

Kohtusse Andrus Järvik ei tule, kohal on vaid advokaadid. (Ta on püüdnud surnud tüdruku omastega ühendust võtta, et vabandust paluda, kuid need pole veel tahtnud teda näha.) Kokkulepet seekord ei sõlmita, istungil pannakse paika kohtumenetluse ajad. Kuna advokaadid on väga hõivatud, siis on neil enne aasta lõppu väga raske leida istungiteks sobivaid aegu.

Istungid kujuneksid ka pikkadeks – Andrus Järviku advokaat tooks saali 24 tunnistajat, kannatanu 16.

Pärast istungi lõppu avaldab Luberg lootust, et tema töö on tehtud. Kui vaid Namm ja prokurör vanglakaristuses kokkuleppele jõuavad.

„Šokivangistus kaks-kolm kuud,“ pakub Luberg.

Küllike Namm loodab samuti kokkuleppele minna – kuid millal see võiks toimuda? See sõltub prokurörist. Riikliku süüdistaja Merry Tiituse sõnul on need tema karjääri kõige raskemad läbirääkimised.

Kõnelused käivad esmaspäeval kella kaheni ja lõpevad tulutult. Juhtum läheb siiski arutlusele üldmenetluses. Kohtuprotsess algab veebruaris 2017.

Kas sündmus­kohalt põgenemine ei ole Eestis karistatav ega raskendav asjaolu? Miks?

Vastab prokurör ­Merry Tiitus:

Liiklusõnnetuse põhjustamist ja sündmuskohalt lahkumist käsitletakse siin ühe teona, liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumine on liiklusseaduse rikkumine, mis on karistatav, ja seda arvestatakse karistuse mõistmisel.

Karistuse küsimisel ja kohtu poolt karistuse mõistmisel analüüsitakse kõiki juhtunu asjaolusid ja võimalik on arvesse võtta ka kaudseid asjaolusid.