Moemaja Antonio ja sõbrad

Noor moelooja Antonio on teinud julgustüki, millest paljud teised Eesti moeloojad vaid unistavad: lõi oma firma ja toodab oma kaubamärki. Anu Samarüütel käis külas tema uhiuues stuudios.

Maakri tänava disainikvartal võtab ilmet – lisaks sisus­tus­­­kauplustele on seal nüüd ka moemaja. Ühes pöönin­gu­stuudios on end sisse seadnud noor moelooja Antonio, kes on lubanud oktoobri alguses välja tuua oma uue kaubamärgi Anjeaned.

Antonio avab oma tuliuue stuudio ukse pimestavalt läikivates mus­­tades kingades. “Mööbel on veel tulemata,” ütleb ta vabandu­seks ja laseb mu suurde heledasse tuppa. Tantsuruumi on siin tõepoo­lest pii­sa­valt. Toa lõpus seisab suh­te­liselt pi­sike juurdelõikuslaud, nur­ga taga paar õmblusmasinat ning veel paar arvutilauda ja riiulit. Laetalade küljes riidepuudel ripub aga Antonio kol­lektsioon. Õieti küll vaid väike osa sellest, sest enamik asju on alles õmblemisel. “Eesti õmblustöö kvaliteet on kohati parem kui Itaalias,” kuulutab Antonio nagu mees, kes teab, mis räägib, haa­rab laest paari An­jeaned-teksasid ja pöörab pahupidi. “Võrdle!” ütleb ta siis ja tõstab laualt paari Evisu teksasid. Peab tun­nistama, et jaapani kultusteksa­de õmblused on sinkadi-vonkadi, Ees­ti teksaõmblejate töö näeb aga igati korralik välja.

Teksavaimustus tabas Antoniot mõni aasta tagasi. See oli just see aeg, kui Levis hakkas katsetama uute ergonoomiliste lõigetega, tuues teksamoodi värske tuule­pu­han­gu, millest said innustust pal­jud­ki disainerid. Ka Antonio tegi oma teksaeksperimente, testides uusi mudeleid sõprade peal. Peagi kõndisid tema püksid ringi mitmete Tallinna trendiseadjate jalas, ta­ga­tas­kul kummaline seent meenutav punane tikand.

Praktika näitab, et need disainerid, kes on seltskondlikud, käi­vad väljas ja suhtlevad õigete ini­mestega, on tihti edukamad kar­jää­ritegijad kui nende tagasihoidli­kud kolleegid. Antonio üks tuge­va­maid külgi on tema lobitöö ja os­kus inimesi magnetiseerida, enda li­gi tõmmata. Toetajatest ja fänni­dest pole tal igatahes puudust. An­to­nio on alati kohal, kui toimub olu­line üritus, ta tunneb kõiki ja hu­vitub kõigest.

Mis aga veelgi tähtsam – ta ei ütle iial ära tellimusest. Kui enami­kul noortest moekunstni­kest on sada häda, mis takistavad neid teile midagi õmblemast, siis An­tonio leiab alati võimaluse. Ta isegi astub vahel mõne inspireeriva inimese juurde ja ütleb – ma disainin sulle midagi. Kui ilus pruunide silmadega poiss ütleb mahedal häälel, et ta tahab just nimelt sinule disainida, kes ütleks ei?

Kuigi Antoniol oli algselt kavas just nimelt teksasid tootma asu­da, on plaanid nüüdseks muutu­nud. “Anjeaned-kollektsioon saab ole­ma terve nägemus.” Min­gil juhul ei hak­ka Antonio aga oma asju massiliselt tootma, vaid tahab teha rii­deid, millel on hinge ja unikaalsust. Anjeaned-kol­lektsioon saab esialgu koosnema kolmest osast: baasgar­deroobi esemed, na­gu teksad, sä­r­gid, kudumid ja topid, mida toodetakse väikestes ti­raaþides; üliväi­kes­tes kogustes val­mistatakse uni­kaa­lseid ja kallimaid mudeleid, ning kõige erilisemad ja hinnalisemad tualetid valmivad vaid eritellimusel. Eri­tel­limusi hakkab aga Anjeaned tegema sama süsteemiga kui Pariisi haute couture-moemajad, kus klient saab va­lida ja tellida ai­nult valmis näi­diste seast.

Antonio hakkas oma kau­ba­märgi ideed küpsetama juba aastal 98, kusjuures tagantõhutajaks oli fotograafist sõber Tarvo Han­no Varres. Varsti ühines nendega kolmas mõttekaaslane – Tartu ülikoolis ajakirjanduse erialal õp­piv Katrin Kurss. Tõsiseks läks asi aga alles hiljuti, kui moeprojektile ka investor leiti. Tõtt-öelda kõ­lab see lausa liiga hästi, et olla tõsi: noor rahatu moekunstnik leiab pat­roo­ni, kes usub tema ideede elujõu­du ja otsustab teda igakülgselt toe­tada. Ometigi nii see läks.

“Me ei valetanud talle, et aastaga saab rikkaks,” ütleb Antonio, kes on kõikidest muudest projektidest loo­bunud, et kogu energia uue kau­ba­märgi sünnitamisele pühendada. Ka Katrin ja Tarvo on Anjeanedi osa­nikud – esimene on enda peale võtnud ettevõtte juhtimise ning mar­ketingi, teine on ideede­gene­raator ja visionäär ning hoolitseb ka fotode tegemise eest. Sala­pärane ja üli­tähtis neljas osapool hoiab silma peal finantsidel ja tulevikuplaa­ni­del.

Praegu tühjalt seisva laua taga hak­kab aga peagi istuma veel üks hea sõbranna – Maris Männik, kel­lest Anjeaned hakkab tootejuhti koolitama. Kaubamärgile di­sai­nib eh­teid Antonio kooliõest ehtekunstnik Kärt Maran, kellega Antonio varemgi koostööd teinud. Nii et tõe­line “Moemaja Antonio ja Sõb­rad”!

Kui kogu Antonio aeg ja tä­he­lepanu kulub tööle, mis saab siis koolist? Kunstiülikooli moeka­teed­ris on Antoniol käia veel pool­teist aastat. “Mitte, et ma ei tahaks seal käia, aga stuudio asi läks ühel hetkel väga konkreetseks ja polnud enam aega,” ei saa Antonio miskit pa­rata. “Samas on Anjeanedi tege­mi­ne üks suur õppetund.” Ja ta hak­kab rääkima tootekaartidest, katseandmetest ja muudest tüütutest ko­hus­tustest, mis paratama­tult disai­ne­ritöö juurde kuuluvad ja millest mõ­nel algajal moeunistajal aimugi pole.

“Anjeaned-teksad tulevad Amee­­rikast tellitud Cone denimist, dþemprid aga on kaðmiiri ja siidi se­gu,” kiidab Antonio oma kvaliteetseid materjale ning ütleb, et sellest hoolimata ei kavatse ta oma kol­lekt­siooni hindu kõrgeks ajada. “As­ju ei saa üle hinnata. Lihtsate ese­me­te tootmine pole ju nii kallis.” Ilus mõte, kuid kas see ka reaal­selt võimalik on? Antonio igatahes usub, et on, raputab sigaretilt tuhka elegantsesse hõbedast pallikujulisse tuhatoosi ja avab arvuti.

Ekraanilt vaa­tab vastu hiigel­suur must king, sees kiri “Helmut Lang”. “Mulle meel­dib Langi minimalism, Marc Jacob­si miksimine ja Hussein Chalayani kontseptuaalne lähenemine,” paljastab ta mulle oma lemmikmoe­loo­jad. Aga kas mõni teksafirma ei inspireeri? Ei, Antonio uus armastus on hoopis ülikonnad. “Mind on mõjutanud pal­ju ka militaarrõivad ja nende tehnoloogia. Disainides hak­kangi asja ehitama seestpoolt väl­japoole ja teen alguses teh­no­loo­gilise joonise.” Ega Antonio enam eriti pa­berile joonistagi, sest suurema osa tööd teeb ta ära arvutiga.

Üks asi veel: “Antonio, mis su pä­ris nimi oligi?” küsin teades, et ema seda nime talle sündides ei and­nud (kuigi oleks võinud – nii Antonio nägu on Antonio). “Aivar Lätt – kena nimi, aga ilmselt ma selle peale  enam ei rea­geeri, sest keegi mind enam nii ei kutsu,” nae­rab Antonio.

Õues on juba pime ja kell lä­he­neb üheksale. Hakkan tasapisi mi­nekule sättima, Antonio aga jääb veel tööle, sest 10. oktoobril peab esi­mene Anjeaned-kollektsioon lõ­puks moepubliku silme ette jõudma. Alates 14. oktoobrist võib juba  iga hu­viline ise Antonio stuudio uk­se­kella vajutada ja asja oma silmaga kaema tulla, sest kuni uue müügi­ko­ha avamiseni novembris on see ainus koht, kust Anjeanedi riideid osta saab.