17.10.2008, 00:00
Moodsate "'meremeeste"' kurvad naised
Kaksikud Merilin ja Evelin Pajuste (24) on elanud aastaid oma mehi välismaalt töölt koju oodates. Mis elu see on?
Merilin ja Evelin on põlised Palamuse tüdrukud. Tulles
jalutuskäigule Tootsi koolimaja juurde, moodustavad nad peaaegu
täiusliku duubli.
Kaksikud armastavad ühtmoodi riides
käia, iseäranis tööl – nad peavad sealse aleviku
lasteaia päevarühmas kolmel päeval nädalas
kasvataja-ametit. Muidugi ajavad lapsed neid teinekord segamini, ka
omaenda lapsed.
“Vahel on nii, et mul on Evelini laps
süles ja minu poeg läheb õe juurde jonnides ja kisades
“Emme!”, seletab Merilin, õdedest jutukam.
“Ma ütlen siis, et ei, Arthur. Emme on siin. Siis vaatab ta minu
poole ja teeb samamoodi jonnikarje “Emme!”. Õed naeravad, et
neil ongi mõlemal nagu kaks last – nad käisid ju isegi
teineteise sünnitustel ning elavad üheskoos kolmetoalises
korteris.
On hea, kui sul on käepärast võtta
selline “teine pool”. Eriti, kui päris elukaaslane ei saa
naisele töö pärast välismaal igapäevaelus sõna
otseses mõttes elukaaslaseks olla.
Tapalt pärit Randoga
(32) alustas Merilin kooselu kuue aasta eest. Mees töötab Inglismaal
ja pidevalt koos on nad sellest ajast elanud umbes ühe aasta.
Evelini kaasa, Palamuse poiss Hannes (31) on enamiku nende koos oldud
seitsmest aastast elanud ja töötanud Soomes.
Eestis elavad
tuhanded naised nii nagu Merilin ja Evelin – nagu meremeeste naised.
Või peaaegu nagu üksikemad, kes oma laste isa näevad heal
juhul korra kuus.
Merilin on leppinud, et oma kaasat tal
niipea koju tuua ei õnnestu. “Kuigi naelsterlingi kurss on
langenud, saab ta seal siiski rohkem palka kui siin. Tegelikult ta s
a a b seal palka. Siin ei oleks tal nagu üldse midagi.”
Vahepeal proovis Rando elada ja töötada Eestis. Tagasi
välismaale läks ta seepärast, et pere ei tulnud enam rahaga
välja ning tekkisid tülid. “See muserdab ju teda kui meest.
Mina õppisin siis Tartus õpetajate seminaris ja ei teeninud ka
midagi,” meenutab Merilin raskeid aegu ja tõdeb, et ajal, mil noor
pere üritab jalgu alla saada, ei näe ta toimetulekuks teist
võimalust kui see kompromiss.
“Praegust Eesti eluolu
vaadates tekib lausa hirm paljast mõttest, et mis siis saaks, kui Randol
poleks tööd Inglismaal! Muidugi tahaks ta koju tulla, aga siin pole
tööd.”
Pealegi istub Randole hästi
töö mööblifirmas. “Kuna Rando on teinud omalt poolt
kõik, et mina saaksin teha seda, mis mulle meeldib, ja oleksin
õnnelik, siis ei sunni ka mina teda siia tagasi tulema, kui ta poleks
siin õnnelik,” ütleb malbe Merilin otsusekindlalt.
Pühapäevaissid
Nii kaaluvadki
noored võimalust hakata poeg Arthurit jagama. Nõnda, et
mõnda aega elab laps isaga seal, käib seal lasteaias, ning siis
tuleb jälle siia ema juurde.
“Põhiline, et lapsel
oleks issi ka ikka, mitte pühapäevaissi, kes paar korda kuus kodus
käib. Mul on küll raske temast loobuda, aga samal ajal on ju ka
Randol raske eemal olla. Pealegi mina kasvatan ju teisi lapsi lasteaias ja
hoian Norat.” Kahjuks ei tuleks ema arvates seegi, kui poiss juba
varakult teise keele suhu saaks.
Paljude välismaal
töötavate meeste naised on lõputu igatsuse peletamiseks
otsustanud mehe juurde elama minna. Ka Merilini õde Evelin elas pool
aastat Soomes. “Seal oli ikka teistmoodi, me olime omaette ja meil oli
nagu oma pere elu. Koos elades olid kulud samuti väiksemad.”
Siis aga otsu
stasid noored, et neil on vaja oma elamine leida, ja tuli valida, et kummale
poole jääda. “Kiskus ikka siiapoole!” ütleb Evelin
rõõmsameelselt.
Õnneks on tal ka
põhjust – tänavu kevadel otsustasid nad, et ehitajast
perepea Hannes tuleb päriseks koju. “Nüüd me vaatame, mis
saab. Hannesel kindlat tööd ei ole, ta teeb ehitustel juhuotsi ja
hakkas meile Jõgevale maja ehitama,” sõnab Evelin, rahu
silmades. Praegu elavad kaks peret veel kaksikute ühises korteris.
Ta leiab, et lapsekasvatamise koha pealt on kooselu ikka teine
asi. “Noral oli enne kogu aeg “emme-emme-emme!”.
Nüüd on “issi” ka. Kergem on küll. On, kellega
arvestada, ja õhtul on keegi kaissu võtta. Rohkem on pere
tunne ka, kui mees on kodus. Muidu ongi selline üksikema
tunne.”
Merilin on samuti ühe kuu kaupa oma mehe juures
Inglismaal elanud ja siis on Arthur muutunud tõeliseks “issi
pojaks”. “Siin kodus aga vaatab Arthur kurvalt pealt, kui Nora issi
koju tuleb. Näitab ka akna poole, aga tema issi sealt ei tule.”
Kui Evelini kaasa Hannes Soomes elas, käis ta kodus vähemalt
korra kuus, Merilin on pidanud üksi olema kuude kaupa. “Rando
nägi mind korra igal trimestril. Kui ma rasedaks jäin, siis ma
helistasin, et talle öelda. Evelin käis Soomes, nad said koos
ultrahelis käia, Rando jäi aga kõigest sellest ilma. Pilte
saatsin e-postiga, aga see pole ikka see,” meenutab Merilin kurvalt.
Kui suhete alguses kasutasid õed välismaal viibivate
meestega suhtlemiseks SMS-sõnumeid (“Simpeli kaart sai nädala
ajaga tühjaks ja “messamiseks” tuli nuiata
klassiõdesid!”), siis hiljem tulid juba MSN ja veebikaamera ning
Skype.
Sellest hoolimata on Merilini telefoniarved siiani 2000
krooni ringis kuus. “Peaks hakkama kokku tõmbama, aga Arthur ju
tahab nüüd ka rääkida! Teeb issile ss ja ss,” naerab
ta.
Lapsega üksi olemine muserdab
Merilinil ja Randol on suhtes raskeks läinud just pärast lapse
saamist. “Enne Arthurit oli kõik okei, aga lapsega üksi
olemine muserdab. Ja mees jääb ka kõigest ilma. Meil oli
probleeme ja me suvel silusime neid. Me ei jõudnud vahepeal millestki
rääkida, milleski kokkuleppele ja jäime kaugeks.
Kui
me siin hulgakesi oleme, siis omavahel rääkimiseks ongi aega ainult
õhtul voodis. Aga kui väsinud oled, siis nagu ei jõuagi. Ei
ole kerge, aga üksteist peab mõistma,” arutleb ta rahulikult,
ent nukralt.
“Eks meestel on veelgi raskem, nemad on kodust
kaugemal, ilma pere ja sõpradeta. Meil on selle võrra kergem,
kuna oleme päris oma kodus, oma rutiinis, kus pere
lähedal.”
Õhtuti külma
voodisse
Seda, et mees välismaal teisi naisi
ihaldama hakkaks, Merilin ei karda. Ja ise ta ka teistelt meestelt
lohutust otsima ei hakka. “Ma olen kuulnud palju kommentaare, et kust sa
tead, et mees ei peta. Ei teagi, aga sellise suhte puhul peab olema pime
usaldus ja austus teineteise vastu, muidu suhe ei toimi. Kurb on küll
õhtul üksi külma voodisse minna, kuid mulle pole kunagi
pähe tulnud sinna keegi asemik leida.”
Üksi elavale
emale on päris suured ettevõtmised igasugused
igapäevatoimetused. Nagu näiteks bussiga Jõgeval käik.
“See on tükk tegu – suured kompsud, pudelid, mähkmed,
mänguasjad ja muu kraam – kõik asjad kaasa võtta. Mul
on siis suur kott õla pe
al ja laps kaelas!” kirjeldab Merilin, naeratab ja vaatab maha.
Ja mehe käest jääb majapidamises sellise eluviisi puhul
vajaka. Kaksikud meenutavad hiljutist vahejuhtumit, mil nad veel kahekesi, ilma
Hanneseta korteris elasid. “Mulle on isegi kardinapuu pähe lennanud!
Siis pidime küla pealt otsima, kes korda teeks. Aga me oleme siin
pimedas ka istunud, kui korgid on läbi läinud.”
Aga
kas sellisel eluviisil on peale raha ka teisi positiivseid külgi?
Evelin arvab, et väga ei olegi. “Võib-olla
jällenägemise rõõm. Ja see, et saime raha koguda
majaehituse alustamiseks.”
“See, et ilma
näeb,” leiab teine õde. “Ma arvan, et kui Randot
Inglismaal ei oleks, ma poleks kunagi sinna läinudki. Me oleme
nüüd ära näinud Londoni ja Big Beni. See on ikka teine
maailm, palju inimesekesksem, ja palgad on vastavuses hindadega. Ka
kõige madalama palgaga inimene saab seal korralikult ära
elada.”
Õed Pajusted
- Merilin on õppinud Tartus Õpetajate Seminaris lasteaiakasvatajaks.
- Evelin on Luua metsanduskoolis õppinud maastikukujundust.
- Kaksikute kolmel vanemal õel on kokku seitse last. Kõige vanem õde on Jõgeval kohtusekretär, keskmine teeb Põltsamaa lähedal juustu ja noorim on Rakveres algklasside õpetaja. Tüdrukute ema on Tallinnas sotsiaaltöötaja.
Mida arvavad kaksikute mehed
Rando (32), Merilini mees
Algul läksin välismaale tööle huvi ja raha pärast. Siis jäingi sinna, sest Eesti ei võimaldanud mulle sellist tööd, mis oleks mulle sobinud. Huvitavaid ameteid isegi tegelikult ju oleks, mis mulle pinget pakuksid, aga pole haridust, pabereid jne.
Ma tahan oma perele pakkuda paremat elu. Nii otsustasingi toona, kui mu sõbrad läksid Inglismaale, kaasa minna. Kõige raskem sellise elukorralduse puhul on oma perest eemal olemine. Ma ei saa olla koos oma lapsega niipalju, kui tahaksin.
Elu kaugemal tulevikus näen ma ikkagi Eestis koos perega. Päris pensini ei tahaks siin olla.
Samas lähitulevikus ma ennast veel kodus ei näe ja katsun siin olla nii kaua, kuni tööd veel on.
Ja loodan, et ka pere tuleb seniks siia.
Hannes (31), Evelini mees
Teineteisest eemal elada on lihtne siis, kui suudad mitte mõelda sellele, et keegi sind ootab ja igatseb. Osal juhtudel ei oodata ega igatseta ka, siis on veel lihtsam. Igatahes lõhub see standardset peremudelit – lastele ei saa olla toeks, kui nad seda kõige enam vajavad.
Minu jaoks on pikemaajaline lahuselu perest kvaliteetaja raiskamine. Kvaliteetaeg on mulle perega oldud aeg.
Minu elu on praegu palju reaalsem ja vahetum kui siis, kui olin eemal. Kaugel olles tundub pereelu virtuaalmaailmana, mis eksisteerib vaid su peas ja arvutis.
Kui siiski minna välismaale, siis läheks koos perega. Poolikud pered loovad pooliku ühiskonna.
Rando (32), Merilini mees
Algul läksin välismaale tööle huvi ja raha pärast. Siis jäingi sinna, sest Eesti ei võimaldanud mulle sellist tööd, mis oleks mulle sobinud. Huvitavaid ameteid isegi tegelikult ju oleks, mis mulle pinget pakuksid, aga pole haridust, pabereid jne.
Ma tahan oma perele pakkuda paremat elu. Nii otsustasingi toona, kui mu sõbrad läksid Inglismaale, kaasa minna. Kõige raskem sellise elukorralduse puhul on oma perest eemal olemine. Ma ei saa olla koos oma lapsega niipalju, kui tahaksin.
Elu kaugemal tulevikus näen ma ikkagi Eestis koos perega. Päris pensini ei tahaks siin olla.
Samas lähitulevikus ma ennast veel kodus ei näe ja katsun siin olla nii kaua, kuni tööd veel on.
Ja loodan, et ka pere tuleb seniks siia.
Hannes (31), Evelini mees
Teineteisest eemal elada on lihtne siis, kui suudad mitte mõelda sellele, et keegi sind ootab ja igatseb. Osal juhtudel ei oodata ega igatseta ka, siis on veel lihtsam. Igatahes lõhub see standardset peremudelit – lastele ei saa olla toeks, kui nad seda kõige enam vajavad.
Minu jaoks on pikemaajaline lahuselu perest kvaliteetaja raiskamine. Kvaliteetaeg on mulle perega oldud aeg.
Minu elu on praegu palju reaalsem ja vahetum kui siis, kui olin eemal. Kaugel olles tundub pereelu virtuaalmaailmana, mis eksisteerib vaid su peas ja arvutis.
Kui siiski minna välismaale, siis läheks koos perega. Poolikud pered loovad pooliku ühiskonna.
Millises välisriigis töötab kõige rohkem eestlasi?
Siseministeeriumi tööturu osakonna juhataja Thor Vertmann:
"Välismaale tööle läinud inimeste arvu kohta hetkel täpne statistika puudub. Teadaolevate hinnangute põhjal on aga Eestist kõige enam inimesi tööle läinud Soome, Suurbritanniasse, Iirimaale, Norrasse ja Rootsi.
Seda kinnitavad ka 2006. aasta lõpus läbi viidud rändeteemalise küsitlusuuringu tulemused, mille kohaselt on välismaale tööle minna soovijate hulgas enim eelistatud sihtriigid Soome (42%), Suurbritannia (19%), USA (6%), Saksamaa (6%), Norra (5%), Rootsi (5%), Iirimaa (3%). Ülejäänud riike (sh Venemaad) nimetasid väga vähesed vastajad."