“Mu aadress on buss ja võileivad ajavad mind öökima”
Mart (46) töötab linnadevaheliste liinide bussijuhina. Ta räägib, et eriti palju tööd on suviti ja bussijuhte ei jätku.
"Meid pannakse tööle hommikul juba kell 5.30, südaööl lõpetad. Koosolekul räägitakse küll, et bussijuhid töötavad üle ja et see on ohtlik, aga mingit tagajärge sellel ei ole.
Mul tuleb kuus üle 200 töötunni, vahel 300 isegi. Ma töötan iga päev. Lõunapause eriti pidada ei saa, sest peab bussi koristama ja korras hoidma.
Nüüd algavad jõulusõidud - tuleb vedada napsutanud seltskondi ja nendega on raske jagada. See võtab vaimselt läbi.
Ma ei tea, kuidas sellise elutempoga elada suudan. Vist harjumuseks on saanud, ei oskagi teistmoodi olla enam. Mul on lapsed suured juba ja abikaasa on ka harjunud. Kui ma ületunde ei teeks, saaksin 8000 krooni bruto. Sellest ei jätkuks. Kui antaks 15 000, siis võiks juba mõtlema hakata. Siis saaks hakkama. Aga ületundidega saan 20 000 - 23 000 krooni kätte.
Ma sõidan kõiki liine, kuhu pannakse. Ma ei ole kunagi ära öelnud. Juhid ei julge nõuda, sest muidu öeldakse, et astuge minema. Aga kuhu ma lähen? Soome minna ei taha ja ühest firmast teise joosta pole mõtet, sest igal pool on üks ja seesama."
Kuidas bussijuhid politseid petavad
"Muidugi on ebaseaduslik nii palju töötada. Kui politsei kinni peab, siis on firma nõus trahvi ära maksma. Juhi seisukohalt ei ole see kasulik, sest bussi kompuutrisse jääb karistus kirja. Kolme üleastumisega võetakse luba ära. Firmadel võetakse litsents ära, kui on liiga palju üleastumisi.
Mul ei ole õnneks veel ühtki üleastumist olnud. Ei tea, kuidas nii vedanud on.
Et vahele ei jääks, kirjutatakse puhkepäeva kettad nende asemele, kui oled tegelikult tööl olnud. Kettad on nagu CD-plaadid. Neid saab ise reguleerida, et jääks 11 tunni sõitmise vahele kirja vaheaeg. Seda tavaliselt meil tegelikult ei tule.
Sebe bussijuht heitis hiljuti Tallinna-Tartu liinil hinge, see pani mõtlema küll. Ma olen ju täpselt sama vana. Aga mul õnneks midagi juhtunud ei ole. Ainus viis bussijuhil liinist loobuda ongi see, kui ta kiirabiga ära viiakse. Meil juhtub seda poole aasta jooksul võibolla üks-kaks korda.
Bussijuhtide olukorda saaks parandada ainult nii, et logistikud paneksid asja õigesti paika. Ma tean, et sellisel juhul bussijuhte ei jätkuks, aga see on juba nende mure.
Kõige hullem olukord on neis firmades, kus tehakse tellimussõite. Linnasiseste liinibusside juhtidel on kindlad graafikud ja seetõttu kõige lihtsam. Meil pole ka, kellega streikida. Ja meil on niigi suhteliselt hea olukord, võrreldes teiste firmadega."
"Töötasin 14-15 tundi päevas ja sain kutsehaigused"
Andres (46) on endine bussijuht. Ta ütleb, et pidas ametit 16 aastat - Eestis, Saksamaal, Soomes. Töötas ka, hambad ristis.
"Viimase kuue aasta jooksul on olnud Eesti bussijuhtide seas seitse surmajuhtumit. Üks neist oli Helsingis.
Bussijuhtidel kehtib oma eetika. Kui juba kaua aega oled bussijuht olnud, tekib vastutustunne. Bussijuht veab inimesi, mitte küttepuid. Ei ole mingi saladus, et bussijuhid teevad väga palju ületunde. Selleks, et saada palka, millega ära elada ja peret toetada. Ametlikult ei saa bussijuhid Eesti keskmist palkagi kätte.
Räägitakse, et bussijuhi elus on kolm head asja: bussi juhtimine, õlu ja seks. Mitte just tingimata selles järjekorras.
Eestis ei osata bussijuhi tööd hinnata. Tööle võtmiseks piisab D-kategooria loast, kedagi ei huvita, kui palju on kandideerijal tööstaaži. Töötasin siin vahel 14-15 tundi päevas, nii et lõunatki ei jõudnud pidada, sest istusin ummikus. Pärast sain ülemustelt vastu päid ja jalgu, kui hilinesin.
Tavaliselt läksin tööle termosega, kus oli kuum puljong, tee või kohv. Päeva jooksul sõin võileibu. Väga harva juhtus, et sain lõunaks sooja praadi. Kutsehaigusi sain palju: seljaradikuliidi, seedehaigused... rikkusin tervise korralikult ära."
Firmat huvitab vaid, et buss liiguks
"Kui näiteks pidi päevas kaks otsa Tartusse tegema, siis mõni võibolla mõtleb, et seda ei ole palju. Aga bussijuht peab bussi eest ka hoolt kandma. Kõigepealt vaatan salongi üle. Leitud asjad viin bussiterminali. Mõni kohusetundlikum ja staažikam tõmbab põranda võibolla üle. Ja kui sul Cargo pakivedu järel on, siis pead ootama, kuni Cargo töötajad pakid maha tõstavad. Seda ei arvestata töötundide sisse. Siis ongi tund aega täis ja pead tagasi sõitma. Tööpäev algab samuti tankimise ja küürimisega. Ka seda ei arvestata tööaja sisse.
Kui on rohkem aega, jood bussiterminalides võibolla kohvi, aga samas olen näinud ka neid, kes rooli taha päise päeva ajal magama jäävad.
Kui bussil on mingi tehniline viga küljes, siis pead nuruma, et seda korda saada. Sest tööandjat huvitab ainult see, et buss liiguks.
Ma olen kuulnud vaid kahest korrast, kui liiklusjärelevalve on käinud bussi tehnilist olukorda ja graafikut kontrollimas.
Soomes mõõdetakse bussijuhtide tööpäevi meerikutega. Eestis on bussifirmasid, kus ei teatagi, mis on meerik. Kõige hullem on olukord väikestes bussifirmades."
"Võileivad ajavad mind öökima"
"Kord pidin sõitma kolm nädalat jutti - 10-12 tundi päevas. Sel ajal oli mul paks nahk, kannatasin ära. Mõni võtab jällegi pärast tööpäeva viinapudeli, mõni õlle välja. Aga seda ma võin öelda, et väsinud bussijuht on kümme korda ohtlikum kui jääknähtudega bussijuht.
Kõige magusamad otsad antakse staažikamatele juhtidele. Näiteks riigivälised otsad, mille eest saab nüüd 500 krooni lähetustasu.
Mul oli ühes rahvusvahelise firma ametijuhendis kirjas, et peab alati olema positiivne. Ja sõidu lõpul pidin sõitjatele jagama tagasisidelehed, et kas nad olid rahul. See oli alandav. Kui ma bussijuhiks alles tööle läksin, oli see amet mulle hingelähedane. See oli ikkagi au sees. Mõne aja pärast nägin, et see töö ei ole nii lilleline.
Kolm aastat tagasi sain ma Helsingis väikse insuldi. See oli päevasel ajal, buss oli rahvast täis. Olin just välja sõitnud, kui mul paha hakkas. Midagi hullu ei juhtunud, kiirabi viis mu minema.
Nüüd õpin Soomes bussijuhtide-transporditöötajate nõustamist, millest tulevikus saab palju abi ka Eesti juhtidele. Bussijuhi ameti panin maha. Võileivad ajavad mind öökima ja busse väldin igal juhul."