Mul on paha! Laske mind maha!

ETV saate "Tähelaev" stsenaarne plaan. Kunstnik: Ain Nurmela, Lavastaja: Anne-Mari Neider,  Produtsent: Kaia Häelme, Kiilas Mees: Toomas Luhats (ETV pressiesindaja, külalisena).

Pühapäeva hommik kell 10. Avar pime saal, must lagi, mustad seinad, mustad lauad. Valgustus pigem rõhutab kui peletab pimedust. Ruumi ilmestavad suured metallrõngad, mille küljes põlevad elektripirnid. Vaatajal tekib assotsiatsioon ulmeseriaaliga "Tähevärav".

Ivo Linna (laulab): "Mul on antud tähe roll. Kaua suudan, ma ei tea! Homme juba kustume, kui poleks olnud olemaski meid!"

Pimedusest ilmub musta riietunud mees. Ta kannab musta ülikonda, ka särk on musta värvi. Ta on kiilas ja mõjub tumedal taustal, tumedasse riietatuna õõvastava surmavarjuna, vähihaigena. Traagilist nooti lisab see, et mees on veel noor, umbes 25, kuid tema olekus on tunda vanadust. Kas on ta oma mõtetes juba varjuderiigis?

Kiilas Mees (aeglaselt, emotsioonid sordiini all): "Me oleme siin, et tuua hommikusse mõnusat sära."

Vastandina Kiila Mehe sõnadele, jääb stuudio pimedaks. Kiilakas intervjueerib ohvriperekonna esimest liiget Harri Kõrvitsat. Too on pisut kulunud välimusega, vanem meesterahvas, kannab helepruuni luitunud ja vormist väljas ülikonda, hoolitsemata soeng, juhuslikult aetud habe.

Luhats (aeglasel, tõsisel ilmel): "Kas need ongi need rütmid, mis hoiavad sind niiöelda elus?"

Esimene Kõrvits kohmetub küsimusest kergelt, kuid ta on iseloomult muhe mees ja ei pane surija küsimusi pahaks. Vastab viisakalt ja püüab halva mängu juures head nägu teha. Püüab rääkida lõbusat lugu, kuid see jääb tumedas matusemeeleolus kõlama kui kadunukese kohta hea rääkimine. Õhus on valu. Luhats kuulab tõsisel, isegi veidi murelikul ilmel ning teeb siis ootamatu lükke, tõmmates tumba tagant välja ereoranži kostüümi (see on saate esimese osa värvilaik!)

Esimene Kõrvits: "Kes selle laiba välja kaevas!!!"

Kõrvits on nõus oranži maski korraks pähe panema, kommenteerides, et see haiseb ning tõenäoliselt ka pudeneb kohe koost. Meeleolu jätkab ansambel A-Rühm, soleerib Henri Kõrvits, kellest kujuneb sünge hommiku peamine ohvrilammas. Kiilakas ja Henri on vanad sõbrad, sest Kiilakas käis Henri venna Robertiga koos koolis. Kuid ta varjab vana tutvust püüdlikult, jäädes reserveerituks.

Kiilas Mees(madalalt, aeglaselt, ametlikult): "Räägime muusikategemise alglätetest! Olgu vahepeal vaatajale öeldud, et Henri näol on tegemist niiöelda eesti hip-hop KUURUGA." (NB! Näitleja ei tohi öelda guru, vaid kuuru.)

Teine Kõrvits nokib nina. Kiilas Mees naeratab kramplikult.

Kiilas Mees: "Millest räägib räppar Eesti Vabariigis aastal 2004?"

Teine Kõrvits: "Kõikidest asjadest."

Pimedasse saali on toodud ansambel "Erki Otsman ja sõbrad". Ansambel on riietatud puna-mustadesse toonidesse, Otsman kisub päris traagilised noodid üles, lauldes Edith Piafi laulu "Carmen". Lugu sõna otseses mõttes käristab hinge, seda püüab leevendada kaamera ihar sõit üle meela, kastanjette klõbistava tütarlapse keha. Kiilas Mees võtab laulja korraks intervjueerida, kuid see on puhas formaalsus. Otsmani selja taga pimedas saalis konutab Teine Kõrvits. Kiilas Mees kaotab Otsmani vastu kiirelt huvi ja naaseb Kõrvitsa juurde.

Kiilas Mees: "Räägi, Henri, misasi sul nende šanssoonidega on?"

Teine Kõrvits: "Mul ei ole nendega mitte midagi."

Kaamera ette on seatud pruuni kleiti riietunud vanem daam, kellele arvuti abil lisatakse videopildis silma julmemat sorti saatanlik säde ning et vaataja seda kindlasti märkaks, ilmestagu seda hele kõll. Kiilas Mees jätab seepeale Kõrvitsa kus seda ja teist, ning kiirustab (NB! aeglaselt ja mõõdetud sammul!) daami juurde, et tollega pisut tühja juttu ajada. See on petteks.

Kiilas Mees: "Henri, tule siia, kui julged!"

Teine Kõrvits tuleb ning kuratlik kolmik võtab laulu üles: "Oo Champs-Elyseé!" Nüüd on vilksatab raali abil ekraanile toodud punane põrgutuli Teise Kõrvitsa silmas. Siinkohal muutub hommikusaade juba väljakannatamatult piinavaks, ning edaspidine ekraanil toimuv jääb meelde valuspasmidena.

Peeter Lilje: "Vanad on kõik visanud lusika nurka!"

Mingi räppar: "Mul on paha! Laske mind maha!"

Kiilas Mees: "Sinu elusse jääb seik, mis kätkeb endas eemalolekut Eestist?"

Teine Kõrvits: "Ma jõudsin modernse satanismi juurde ja ma tegin sellest referaadi ja ma arvan, et see oli päris huvitav referaat!"

Kiilas Mees: "Järgmise meie saate peatüki nimi on Henri ja tema vend. Milline oli sinu veli lapsepõlves?"

Kaadrisse tuuakse Kolmas Kõrvits (Robert). Ta on Politseiameti pressiesindaja ning räägib, et nooruses on ikka hea teha huvitavat tööd. Visuaalis illustreerivad tema juttu värvilised kaadrid täiesti sodiks sõidetud autovrakkidest, kiirabiautosse tõstetakse laipa (või poollaipa, näeme vaid jalgu), suures plaanis eksponeeritakse suurt tänavale valgunud inimvere lompi. See jääb saate teiseks eredaks värvilaiguks. Pärast seda on saates veel ka Neljas Kõrvits, kuid siinkohal on vaataja valu juba nii talumatuks muutunud, et viimase jõupingutusega vajutab ta teleripuldi OFF nuppu. Saabub õnnistav vaikus. Kogu ülejäänud pühapäeva tumestab selle sünge painaja jube vari.

Fagira D. Morti

PS. Taustaheliks vaataja valuoiged: aaaaa, aaaappppiiiiii, aiaiaiaiaiaiai, ai valus, jms.