Berliinlane Jacob Wagner sai mullu oktoobri alguses kirja: „Sel laupäeval jääb trenn ära. Edaspidi ka. Meie klubi spordihoonesse tuleb põgenike öömaja. Siin enam footbagi ei mängita.“

Wagner, footbagi maailmameister ja neljakordne Saksamaa meister, jäi rahulikuks.

„Kui inimesed pagevad sõja eest, oleks väiklane kurta, et sa ei saa trennis käia!“ ütleb ta Ekspressile nüüd, kolm kuud hiljem.

Ühtekokku on Berliinis pagulaskeskused rajatud 52 spordihoonesse.

„Siin on hea elada!“ kiidab Berliini Picasso põhikooli võimlas elav 30aastane süürlane Hussan. Kool on andnud pagulaskeskusele oma kolmest võimlast suurima, kehalise kasvatuse tunnid toimuvad kahes väiksemas ja klassiruumides.

Möödunud aastal saabus Saksamaale 1,1 miljonit pagulast. Tänavu rehkendatakse poole miljoniga. Pagulastulv oli mullu sügisel nii suur, et inimesed magasid tänavatel ja parkides.

Saksa võimudel hakkas nii ­kiire, et reeglitele tuli vilistada. Kõige tähtsam oli vältida kodutust. Otsiti firmasid, kes ruttu uusi keskusi avaksid – sõlmiti lepinguid advokaadibüroode, kinnisvarafirmade, kodutute öömajade ja väikeste ühemehefirmadega.

Rudolf Sonnenberg (nimi muudetud, sest ametlikult intervjuusid anda ta ei tohi) sai mullu oktoobris tellimuse ehitada pagulaskeskus ühte Ida-Saksa linna. Tema käsutusse anti kaks võimlat, mõlemasse ostis ta 150 odavat Poola voodit. Voodid paigutati neljakaupa, iga neljase grupi vahele sirmid. Ühe inimese kohta oli põrandapinda kolm ruutmeetrit, ehkki ametliku standardi järgi peaks olema kuus. Kappe polnud, asjad topiti voodite alla. Kolm korda päevas saabus toidupakk – õhtul ja hommikul võileib, lõunaks soe toit. Esimesel-teisel päeval viidi saabujad arsti juurde, tehti kopsuröntgen, sest tuberkuloosi on pagulaste seas palju.

Pagulaste seas kehtivad kindlad hierarhiad, võimuvõitlus on äge. „Süürlased vaatavad teistele pagulastele ülevalt alla,“ teab Sonnenberg.