Aastal 1925 Walter P. Chrysleri poolt püsti pandud Chrysler Corporationist sai General Motorsi ja Fordi kõrval hiljem üks USA autotööstuse suure kolmiku liige. Mudelirivi odavamaist kallimateni on hõlmanud marke Valiant, Plymouth, Dodge, DeSoto, Chrysler ja Imperial. Aeg edenes, aastatel 1998-2007 vältas ebaõnnestunud abielu DaimlerChrysleri perekonnanime all ning praegu võib laastav surutis ja vähenev nõudlus Chrysleri suuromanikuks teha Fiati.

Mustangist vanem

Inimeselegi ohtliku isuka röövkala järgi nime saanud Plymouth Barracudat valmistati aastatel 1964-1974 kolm põlvkonda. Plymouthi juhtkond soovis autole nimeks anda Panda, kuid õnneks jäi peale disainer John Samseni pakutud Barracuda. Valianti baasil ehitatud Barracudat tutvustati paar nädalat enne Ford Mustangit, millega avati tee kaheukselistele sportlikele, stiilsetele ja võrreldes teiste USA autodega väiksematele pony car'idele.

Esimese põlvkonna Barracudadel oli Pittsburgh Plate Glassi valmistatud suur painutatud klaasist tagaaken. Autole pakuti alguses kolme mootorit, väikesest kaldasendis 2,8-liitrisest reaskuuesest (Slant-6) kuni 4,5-liitrise V8ni, mis andis välja 180 hobujõudu. Auto toonane baashind oli 2512 dollarit.

1967. aastal ilmavalgust näinud teise põlvkonna Barracuda kujustus valmis Chrysleri peadisaineri John E. Herlitzi käe all. 1960. aastate teise poole USA autodele omaselt sai Barracudagi külgedele elegantse kokakoolapudeli joone ning esimest korda pakuti ka kabriolettkeret. Mootorivalik täienes tunduvalt ja saadaval olid ka V8 Big-Block'id.

Suurim neist, hemi­sfäärilise põlemiskambriga 7-liitrine, ei tahtnud hästi Plymouthi A-keresse äragi mahtuda.

Big-Block'id värviti muide oranžiks ja hiljem hakati sama tooni värviga katma ka autosid.

Viimased tõelised mohikaanlased

1968. aastal ehitati lisaks 75 legendaarse Race Hemi-mootoriga autot. Need olid mõeldud võidusõiduks, varustatud kergemate keredetailidega ning tänaval polnud lubatud nendega liigelda.

1968. aastal pakuti ka varianti "Formula S" neljakäigulise manuaal­kasti, topeltsummutite, erivedrustuse ja laiemate rehvidega.

1969. aastal sai suure tuunitud mootoriga tänavasõidu-Barracuda nimeks lihtsalt Cuda.

440kuuptolline Super Commando-mootor arendas 390 hobujõudu ja 60miilise tunnikiiruseni edenes Cuda 6,3 sekundiga.

Kolmanda Barracuda generatsiooni esindajad hakkasid tootmisliinilt maha sõitma 1969. aasta lõpukuudel. Poniautost oli saanud muskelauto. Ford Mustangile ja Chevrolet Camarole vastuhakkamiseks ehitati Barracudale uus kere (E-body). Hardtop-kupee ja kabrioletina pakutav kere oli viie tolli jagu konkurentidest laiem. Valida sai tervelt kümne mootori vahel, 145hobujõulisest reaskuuesest kuni 425hobujõulise Hemi'ni. Hiljem mootorivalik kitsenes, sest USAs hakati kehtestama saastenorme. 1970.-1971. aasta Barracudasid ja Challengere, eriti just suurte mootoritega, peetaksegi kollektsionääride seas väga hinnalisteks. Ilmselt seetõttu, et need olid viimased tõelised muskelautod.

Seejärel kadusid võimekamad jõuallikad mudelivalikust, ülejäänute võimsus aga vähenes aasta-aastalt. 1973. aasta naftakriis polnud isukatele muskelautodele samuti hea uudis ja 1975. aasta mudelivalikust olid nii Barracuda/Cuda kui ka Challenger kadunud.

Tuuningust rikkumata

Homme märkas kolmanda põlvkonna Barracudat Tallinnas Paldiski maanteel, kui läks 1. mail mõtlemistalgute asemel hoopis USA autosid vaatama. Laimirohelise metallikvärviga Plymouth paistis k&otild e;rvalt vaadatuna väga korralik ja kuu hiljem samas autos Lilleküla teedel sõites see mulje kinnistus.

Autoga koos on säilinud algupärane diileri infoleht (window sticker), kust saab lugeda baasmudeli hinda ja varustust.

Los Angeleses 1969. aastal toodetud 318kuuptollise (5,2-liitrise) V8ga auto maksis koos lisavidinatega 3510 dollarit, lisaks küsis Cavanaugh Motors veel poolteistsada dollarit kohaletoimetamistasu. Huvitav lisa on autol tiibadel asuvad suunatulede signaallambid, samuti neljapunkti-esiturvavööd. Pidevaks kasutamiseks mõeldud puusavöö oli juba tollal inertsrullidega, õlavööd aga kinnituvad lakke, kust nad kiirteele minnes kinnitamiseks alla võtta saab. Seejuures on omanik soovinud esiistmeks kolmekohalist diivanit, kus keskel istujal samuti oma puusavöö.

Helerohelise Barracuda omanik taastas auto täielikult ja püüdis alles jätta kõik originaalse, ka National Automobile Clubi kleepsud kaitseraudadel. Graaažis paigaldamise ootel on vaid mustast vinüülist katusekate, mis kipub aknaäärtesse roostet koguma. Auto oli sünnist kuni Eestisse müümiseni olnud Californias Redondo Beachil ühe omaniku käes ja läbinud 101 000 miili. Masin on haruldane veel sellegi poolest, et pole näinud ei professionaalset ega amatöörtuuningut.

"Kui olete ühe omanik 250 000st toodetud Plymouth Barracudast või 165 500st toodetud Dodge Challengerist, võite lugeda end õnnistatuks. Võrrelge end miljonite toodetud Mustangite omanikega ja te aimate, kui eriline teie auto on." Need sõnad on kirjas Motorbooksi Barracuda ja Challengeri restaureerimise käsiraamatu sissejuhatuses.