Mustvee linna viies kirik

Jõulueelses ürgpimeduses hakkab eriti suurt külgetõmbejõudu omandama sooja valgust kumav aken. Kõige salapärasem ja kutsuvam näib värviliste klaasidega kirikuaken, mis just sel ajal soojust, valgust ning ime võimalikkust kuulutab.

Arhitekt Marianne Ruus

Sisekujundus Marje Piiroja

Hiljaaegu levis pressis uudis, et Mustvees avati uus kirik. Sellega seoses meenutati, et Mustvee linna kodanikud on Eestimaal kõige paremini kirikutega varustatud, alla kahe tuhande elanikuga linnakeses on nüüd viis kirikut.

Augustikuuks sai uue kodu Betaania ko­gu­dus, kes oma nimega austab Neitsi ­Maarja (ja ka Laatsaruse) sünnikohta Jeruusalemma lähedal. Hoone ehitus, mida pastor Paul Gill hakkas vedama aastal 2005, läks maksma ligi viis miljonit krooni. Enamik sellest koguti annetustena ning lõpuks eraldas ka riik tööde lõpetamiseks 300 000 krooni. Lühtrid annetati majale Soome kolleegide poolt. Aga kõige silmatorkavama osa hoonest – vitraažid – valmistas Dolores Hoffmann, annetades omalt poolt kirikule nende kavandi, nii et koguduse kanda jäi vaid nende teostus ja materjal. Järvakate Viking Window valmistas vägevad puitraamid ning paigaldas vitraažid pakettidesse, raami tuli need monteerida aga kohapeal. Paul Gill meenutab, kuidas ta hingevärinal isiklikult hinnalisi pakette transportis... Õnneks need ei purunenud. Nüüd tulvab päevavalgus läbi käsitsi valmistatud klaaside kirikuruumi, tekitades rõõmsaid värvilaike.

Lihtsus ja heledus

Nii kiriku välis- kui ka sisekujunduses on ilmselgelt püütud ülima lihtsuse poole, et annetajate raha mitte hooletult kulutada. Helevalge hoone on aga äärmiselt kvaliteetselt ehitatud ning väga palju tööd on selle juures teinud kogudus ise.

Ruum ei ole ülearu suur ega võimas, kuid tänu teostuse korrektsusele ei mõju see ka odavalt ega lagedalt – väikelinnalik kodusus on sakraalse pidulikkusega kenasti tasakaalus.

Sisemahu mõõtkava valik on arhitektil õnnestunud, samas on raskeks pähkliks osutunud hoone välisliigenduse tasakaalustamine, kus nii vormikujunduses, avade proportsioonides kui ka pretensioonikas kolmnurksuses ilmneb teatud kohmakus. Üheks põhjuseks muidugi krunt, kirik paikneb küll linna keskel heas kohas, kuid õnnetuseks otse veetorni kõrval, mille kõrguse ja mõjuga on raske võistelda.

Sisustusse on toodud vaid möödapääsmatu. Pikkade tammiste pinkide ja valgete seinte vahelt tõuseb pilk otsekohe kõrgele katuseviilu alla kerkiva kauni soojatoonilise puitlae poole.  Lagi olevatki olnud kõige keerulisem töö: sarikate vahele ülitäpselt löödud lauad on ükshaaval järjest välja mõõdetud ja parajaks saetud. Peamine mulje hoonest ongi – armastusega tehtud.

Mööbli valmistas kohalik väikefirma ning nagu pastor suure tänulikkusega jutustas, läks töö maksma määratult vähem, kui pealinnast tellitud hinnapakkumine ähvardas. Vähe sellest, selle summa sisse mahtusid lisaks pinkidele ka sisetrepid, kõnepult, altarialus ja selle taha seinale elegantne puidust rist, mis on dekoratiivselt tagant valgustatud.

Valgus ja soojus

Kui muiste võis kirik tähendada suurt, külma ja salapäraselt hämarat maja, siis selles hoones on kõik vastupidi – seal on kodune, soe, selge ja valge. Vastavalt vajadusele reguleeritav põrandaküte hoiab majas parajat soojust. Küttesüsteemiga teeb koostööd võimas nüüdisaegne ventilatsioon, kuigi kõrvaltvaatajale jääb reaalne vajadus selle järele veidi küsitavaks – on ju hoone õhuruum niivõrd rikkalik ja rahvakogunemised selles ajaliselt piiratud. Kuid nõuded on sellised.

Valgustusele on hoones pööratud erilist tähel epanu, ilmselt ületab see kõige karmimadki nõuded. Juba loomulikku valgust on ohtralt: lisaks suurtele vitraažakendele on kesk lage valgusava, kust läbi katusakende päevavalgus altari ette pääseb. Helde käega on lisatud ka kunstlikku valgustust nii dekoratiivsemal kui ka praktilisemal viisil. Lühtrid ja seinabraad saavad oluliselt tuge sarikate jalamile kinnitatud praktiliseilmelistest valgustitest, mis oma valgusjoa piki laelaudist ülespoole suunavad. Karniisivalgusega on elavdatud veidi taanduvat nišši altaritaguses seinas. Ka õuevalgustus on muljetavaldav, madal ja sõbralik terrassivalgus mõjub videvikus kutsuvalt.

“Nüüd on maja valmis, hakkame kogudust ehitama,” on pastor Gill rõõmsalt entusiastlik. Endisaegsest baptistikogudusest polnud ju kuigi palju järel, nagu ka vanast puidust palvelast, mis sellesama krundi peale oli ehitatud aastal 1937. Vene ajal hakati seda hoopis kinona kasutama ning lõpuks läks see lammutamisele.

Kuid nüüd on linna noortel koht, kus koos käia. Uksel piletit ei küsita ja tegeleda saab asjadega, mis tervist ei riku, pigem vastupidi. Ja eks see ongi peamine – põletav, kuigi meie hundimoraaliga eputavas ühiskonnas tundlik teema – kasvavast inimesest hoolida ja talle eneseotsingutes toeks olla. Lõpuks valib igaüks oma tee niikuinii ise.

Valmis saadud suurest tööst tunneb rõõmu kogu Mustvee koostööaldis rahvas. Tänutunne nii annetajate kui ka tegijate vastu on hea ja soe ning aitab elada, leevendades viha, mis argiste paratamatustega võideldes tekkima kipub.

MK

6 olulist

1. Väljast tagasihoidliku hoone siseruum on tulvil rõõmsalt
2. värvilist valgust.
3. Suurte akende vitraažid kavandas Dolores Hoffmann annetusena.
4. Hoolikalt laudistatud lagi tõuseb katuseviilu poole, avardades ruumi.
5. Suurepärane lahendus on valgusava otse altariesise kohal.
6. Pidulikkust lisavad lihtsad lühtrid – kingitus põhjanaabritelt.
7. Olulisim on see, et hingerahu õhkav ehitis suudeti valmis teha.