Nagu kassipoeg minu kõhu peal

Seda oligi arvata: meedias käib jälle suur vingumine, kuivõrd igav ja naljavaene oli telekanalite tänavune aastavahetuseprogramm!

Ma kohe imestan, kust võtavad Eesti ajakirjanikud kogu selle sapi, millega nad uue aasta esimesel tööpäeval arvutite taha istuvad ja niinimetatud meediakriitikat tegema hakkavad. Iga normaalne inimene on sel ajal ju alles pohmellis ja leebes tujus –  nii leebes, et tahaks kogu maailma sülle võtta ja talle pai ning kallikalli teha. Nagu näiteks mina!

Ehk ongi asi selles, et pohmelli, nagu teada,  esineb maailmas kaht liiki? Üks on selline mõnus, pehme ja pisut karvane – justkui väike armas kassipoeg, kes on ennast joodiku rinna peale kerra tõmmanud ja lööb seal mõnusalt nurru, seni kui hommikune kohv ja alkaseltzer ta õrnalt minema utsitavad. Ning teine, hoopis kurjem pohmelliliik on selline, nagu oleks sulle nüri kirves otse ajudesse löödud ja kirvevars pooleks murtud, nii et läheb tarvis mitu õlut, et nüri tera mürgistatud organismist välja sikutada.

Kahjuks näib, et just teist sorti pohmakas on maailmas laiemalt levinud. Ometi on seda tragöödiat ju nii lihtne vältida – ei tohi lihtsalt eri marke segamini kammida; ei tohi lakkutäis peaga voodisse ronida, vaid tuleb paar tunnikest kaineneda; ei tohi jätta viinavõtmise kõrvale sooja toitu pruukimata ja tingimata tuleb enne magamaminekut paar tabletti alkaseltzerit klaasitäie veega alla neelata. Niisama lihtne see ongi!

Niisiis ma ei imesta, et misantroopilises seisundis kirjutatud meediakriitika kubiseb õelustest, tilgub mürgist ja sisiseb nagu korvitäis madusid.

Ühes lehes näiteks küsiti, et oleks huvitav teada, kes oli see idioot, kes kirjutas Vabariigi Presidendi uusaastatervituse teksti. See polevat olnud põrmugi naljakas! Vastan: kõne teksti kirjutasin tõepoolest mina. Aga idioot ma ei ole. Nõukogudeaegne diagnoos ei loe – tol ajal läksid päris paljud eesti noormehed vaimuhaiglasse, et hullumeelsust simuleerides pääseda kohustuslikust armeeteenistusest! Ja minu meelest oli kõne tekst VÄGA naljakas. Peen, muhe, eht-eestilik huumor. Parem kui labasused, mida meelelahutuse pähe pakuvad “Wremja” ning Milling ja Normann.

Muidugi, härra presidendi sketð oli  mõeldud intelligentsele, eheda absurditunnetusega vaatajale, kellele pole võõras ka kafkalik, pisut ehk koguni sürrealismimaiguline huumor. Maestro Rüütel on suurepärane koomik, talent par exellence. Teda iseloomustab ääretu nõudlikkus. Need, kes ootavad  lihtsaid jalaga perse nalju, peavad Rüütlis loomulikult pettuma. Aga pööbli sümpaatia võitmine ei olegi meie eesmärk. Meie jaoks on tähtis mõtlev vähemus, nii-öelda feinschmecker’id.

Kahjuks tuleb tunnistada, et ajakirjanike hulgas ei ole VAIMUINIMESI, kes VAIMUKUSEST aru saaksid.  Kriitika kriitikaks – lõppude lõpuks olen ma professionaal ja suudan sellest üle olla. Lihtsalt kurvaks teeb, et Eesti avalikku arvamust kujundavad inimesed, kellel on ajude asemel kukesupp.

Sellised on  minu mõtted hommikul Anno Domini 2003, kui ärkan tundega, justkui oleks väike armas kassipoeg minu kõhu peal ennast kerra tõmmanud ja nurruks viina.