Naljamees, kes süüdistas sarimõrvarit
Peab tunnistama, et esialgu ei võta jutt lugupeetud prokuröriga eriti vedu.
“Tehke parem Ustimenkost, tollele meeldib ümbritsev meediakära... Mina võiksin rääkida küll vajaduse korral (aga vajadust ju pole) näiteks huumorist või konkreetsetest kriminaalasjadest, aga omaenda persoonist - tänan, ei!”
Nii vastab Andres Ülviste meilitsi mu ettepanekule kohtuda.
Teisipäeva õhtul, kui Tallinna linnakohus on ligi kaks päeva võtnud kohtuotsuse ettelugemisega maha saanud ning kõlanud on verdikt – mõista Ustimenko süüdi ja määrata talle eluaegne vanglakaristus – on Ülviste lahtisem.
Astume sisse ringkonnakohtu keldrikorrusel asuvasse vaiksesse baari. Prokurör tellib kerge kokteili ning läidab siis märgatava mõnuga kõige lahjema Philip Morrise. Kohtuistungi ajal polnud ju aega rahulikult suitsetada.
Töö on tehtud. Kohtuotsus oli suures osas selline, nagu Ülviste oma süüdistuskõnes taotles. “Ma arvan, et tegin oma tööd korralikult, ei rohkem ega vähem,” ütleb Ülviste.
Oli Ustimenko juhtum eriline väljakutse? “Kiirabil ja politseil on väljakutsed, minul on lihtsalt töö,” vastab prokurör muigamisi.
Legendaarne prokurör Heino Tõnismägi, kes Ülviste 15 aastat tagasi tööle värbas, tuleb mulle appi. “Ega see Ustimenko protsess pole prokuröri jaoks reaprotsess. Lihtne on esineda, kui süütõendeid on kamaluga võtta. Aga kui neid tuleb nagu nõela heinakuhjast otsida, kui kaasosaline on surnud ning tunnistajad ei tunnista nagu sel protsessil, siis siin tuleb mängu süüdistaja meisterlikkus.”
Vanale kolleegile meeldib, et Ülviste on tõsine prokurör, ent pole samas kuiv ametnik. “Te lugege tema süüdistuskõnet,” soovitab Tõnismägi.
Loen. Prokurör alustab kõnet inimõiguste ülddeklaratsioonist, vabariigi põhiseadusest ja karistusseadustikust, mis kõik kinnitavad iga inimese õigust elule.
Ja siis: “Kuid ükski neist normidest ei suuda kaitsta inimese elu kurjategija eest, kui kurjategija enda sees ei ole austust elu vastu. Kui kurjategijas ei ole inimlikkust, siis on ta kiskja.”
Koos venekeelse tõlkega ligemale kuus tundi kestnud kõne lõppeb lausega: “Surmal võib olla eri nimesid: haigus, õnnetus. Antud kohtuasjas on surma nimi Juri Ustimenko.”
Emotsionaalne! “Algus ja lõpp peab olema kõlav. Aga ainult emotsionaalne vaht kohtus ei aita. Peavad olema faktid. Tõsised faktid, siis on töö hästi tehtud,” märgib Ülviste. Tema huvitav ametikäik ning kõik kuulsad ning vähemkuulsad protsessid, kus ta on süüdistajana osalenud, vääriksid omaette lugu.
Vahetan teemat. Asjalik prokurör on paradoksaalsel kombel üsna viljakas humorist.
Tema naljandeid on avaldatud Pikris ja Maalehest on tema nalju võimalik praegugi lugeda. Parematest paladest on välja antud kaks kogumikku “Matsimarket” I ja II. Kolmas osa ilmub ilmselt sügisel.
Panen tähele, et kirja lõppu kirjutab auväärt prokurör oma nime initsiaalid nii, nagu tähistatakse tavaliselt ametühingut - a/ü.
Mehe abikaasa, kunagine kursuseõde ja nüüd samuti prokurörina töötav Endla Ülviste ütleb, et Andres seltskonnas hätta ei jää. Jutt jookseb ning mõne vaimuka killuga seltskonda naerutada pole mingi küsimus. “Aga seda ma küll ei tea, millal ta neid nalju kirjutab,” imestab naine.
“Varem kirjutasin põhiliselt öösel,” usaldab Ülviste mulle. “Aga tavaliselt siis, kui näen midagi, millest saab hea nalja. See ei ole ju nii, et istun maha ja hakkan nalja tegema.”
Ta ütleb, et naljade kirjutamine on hobi, mis aitab lõõgastuda. “Võiks ju viina võtta, aga see lõppeb Wismari haiglaga. Huumor on parem, kuigi sellestki tekib pikapeale tõsine sõltuvus.”
Esimene naljand, mis 1982. aastal Pikris avaldati, oli sotsiaalkriitiline kaasaegne muinasjutt kolmes vennast ja viinast. Omas ajas toiminud huumor, mis tänapäeval vist nii naljakas ei tundu. Aga see tõi tollasele abituriendile Ülvistele 50rublase preemia ning andis julguse asjaga edasi tegelda.
Prokuröri esimesi huumorikatsetusi näinud Pikri omaaegse peatoimetaja Kaido Liiva sõnul olid Ülviste aforismid vaimukamad ja küpsemad kui paljudel teistel noortel autoritel. “Ta saatis oma lugusid harvem, kuid need olid üldiselt head. Vastuoludel ja paradoksidel põhinev sõnademäng.”
Priit Aimla loeb sissejuhatuseks ette mõne Ülviste nalja: “Mõni inimene on nii ihne, et ei raatsi teistele isegi kaikaid kodaratesse loopida.” Või siis: “Mõnda inimest tuleb kätel kanda, et see teistel jalus ei tolgendaks.”
Aimla arvates sobivad lühivormid – lendlaused ja aforismid – Ülvistele töö kõrvalt nokitsemiseks väga hästi. “Kahtlemata on ta andekas,” tunnustab huumoriklassik.
Huvitav, kas prokurör kohtusaalis ka nalja teeb? “Ma hoian töö ja hobi ikka rangelt lahus,” vastab Ülviste, kuid lisab siis, et tegelikult on vahel mõni tabav aforism mõnes kohtuasjas vägagi asjakohane.
Endla Ülviste tunnistab mulle veel ühe oma abikaasa kire. Andres Ülviste on nimelt hasartne tugitoolisportlane. Iseäranis suusahuviline, aga muu sport köidab ka. “Kui toimuvad olümpiamängud, siis on… olümpiamängud,” rõhutab Endla.
Andres Ülviste ise lisab veel, et talle meeldib tipptasemel jalgpall. Iseäranis Itaalia jalgpall. Kui ma õigesti aru saan, siis ega auväärt prokuröri naljalt teleka eest ära ei saa. “Kui on väga hea seltskond, ikka väga hea seltskond, siis võin ma spordi vaatamise ära jätta,” märgib ta ise.
Ja nii kõva spordisõber prokurörihärra ka pole, et ise end suusarajale ajaks või palliplatsile jookseks. “Ma olen üldiselt laisk inimene ja seda ma ei häbene öelda. Vaataksin parema meelega telekast sporti või kirjutaksin huumorit kui et tegeleksin mõne kohtuasjaga,” ütleb Ülviste ootamatult. “Aga ma teen tööd, ja üritan seda teha võimalikult hästi, sest ma ei taha tunda häbi, kui keegi ütleb mulle, et tegin midagi halvasti. Seda ei saa ma endale lubada.”
Esmaspäeval sõidab Ülviste Hiiumaale, kus jätkub kohtuprotsess paar aastat tagasi alla kukkunud Enimexi lennuki piloodi üle. Elu läheb edasi.
Ah soo. Veel seda, et Ülviste on üks neist haruldastest inimestest Eestis, kellel pole ikka veel mobiiltelefoni. Miks? “Sest seni pole seda vaja läinud,” vastab prokurör lihtsalt.
Valik euronormatiive Andres Ülviste tõlgenduses*:
- Käkikeeramisel ei tohi käki läbimõõt olla suurem kui käkikeeraja pea diameetri ja käkisaaja IQ korrutise ruutjuur.
- Juuksekarva lõhkiajamisel ei tohi ühegi tervikust eraldatud osa läbimõõt olla alla 0,003 millimeetri.
- Püksis olev jänes peab olema vaktsineeritud marutaudi ja karusloomade katku vastu.
- Kui koivad sirgu ajada, tohib kõverus olla vaid 3,67 sentimeetrit koiva iga jooksva meetri kohta.
- Peost suhu elades tuleb vähemalt 7 korda päevas sooja vee ja seebiga käsi pesta.
- Oma nahk ei tohi olla ihule lähemal kui Brüssel.
*varem avaldatud Maalehes
