19.12.2008, 00:00
Need kolm õudset tähte – IMF
Rahvusvahelise Valuutafondiga kokku puutunud riigid ei tahaks seda kogemust korrata. Mis on koledam, kas IMF või pankrot?
Teisipäeval toimus Lätis tööandjate,
töövõtjate ning Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) esindajate
kohtumine, kuhu ajakirjanikke ega teisi asjasse pühendamatuid ei
lubatud. Millised on laenu vajavale Lätile esitatud tingimused,
pidavat avalikkusele öeldama veel enne jõulusid.
Meeleolu on ärev. IMFiga nalja pole.
Iseenesest on see
kummaline, sest pärast Teist maailmasõda loodud IMF polnud
mõeldud mängima vanaema ja punamütsikest alla neelavat kurja
hunti. IMF oli ikkagi tubli jahimees, kes pidi hädasolijad
päästma. Organisatsiooni ülesanne on edendada rahvusvahelist
rahanduslikku kooperatsiooni ja kindlustada finantsilist stabiilsust.
Põhimõtteliselt on tegemist vastastikuse abi kassaga, kust iga
liikmesriik saab oma eelarve metsamineku puhul raha laenata, et sel moel
rahandus- ning majandusasjad õigeks pöörata. IMFi liikmeks on
185 riiki.
IMFi eelloost pajatavates tekstides on ikka
mainitud läinud sajandi 20. aastate lõpu, 30. aastate alguse
Suurt Kriisi, mis pani tööstusriikidele nii vägeva
põntsu, et mõned neist hakkasid eksperimenteerima tollitariifide,
protektsionismi ja lõpuks ka poliitilise diktatuuriga.
Teine
maailmasõda oli globaalne äikesetorm, mille järel oli
õhk puhtam, mõtted selgemad, valmisolek alustada uuesti ja
õigest kohast suur.
Maasikmari
vandenõuteoreetikutele
1944. aastal toimus Ameerika
Ühendriikides rahvusvaheline konverents, kus osales 45 riigi esindajaid.
Kohtumine toimus Bretton Woodsi nimelises paigas. Siit on tulnud kirjandusse
nimetus Bretton Woodsi süsteem. Aga see on nüüd juba ajalugu.
IMFist ja Maailmapangast rääkides mainitakse praegu hoopiski nn
Washingtoni konsensust. IMFi ja Maailmapanga peakorterid (nagu loomulikult
ka USA rahandusministeerium) asuvad Washington DCs. Kui mõni
hättasattunud riik tahab IMFilt laenata, pannakse talle ette kümnest
majanduspoliitilisest nõudmisest koosnev reformipakett. Seda
nimetataksegi Washingtoni konsensuseks.
Rahvusvaheline
tööjaotus on selline, et IMF aitab eelarveauku kukkunud riike,
Maailmapank rahastab pikaajalisi projekte, USA rahandusministeerium aga... Siit
lähebki asi huvitavaks. Või siis vandenõuliseks.
IMFil on juhatus, jooksvaid asju ajab direktorite kogu. Mõlemad
pannakse kokku liikmesriikide esindajatest. Kuid see ei tähenda, et
riikidel on IMFis võrdse kaaluga hääled. Kes maksab
ühiskassasse rohkem, selle hääl on ka vägevam.
USA-l on seitseteist protsenti häältest, Jaapanil kuus, Saksamaal
ligi kuus, Prantsusmaal ja Suurbritannial viie protsendi ligi. Hiinal on alla
nelja protsendi, Brasiilial ning Mehhikol alla kahe. Eestil on kas
kümnendik või sajandik protsenti.
Häälte
kuhjumine teatud riikide rühma kätte tähendab, et suured ja
kõrgelt arenenud lääneriigid võivad
ülejäänud maailmale oma reeglid peale suruda. IMFi leppimatud
kriitikud ütlevad, et reeglid teeb USA (mõiste “Washingtoni
konsensus” omandab seega lisatähenduse) ning et süsteem leiab
rakendust neokolonialistliku mõjutusvahendina.
Võib
vaielda, et riikide hääleõigus peabki olema
korrelatsioonis nende sissemaksega ühiskassasse. Ent valvsaks teeb
kriitikuid tõsiasi, et IMFis on takistatud nende riikide mõju
kasv, kes majandusliku kandevõime poolest on tõusnud
võrdväärseks suurte lääneriikidega.
Tööstushiiglasel Lõuna-Koreal on hääli vähem
kui Belgial või Hollandil. Ebaõiglane tundub
ka suhtumine suurtesse arenguriikidesse. Kas Indial tõesti peab olema
vähem hääli kui Kanadal või Venemaal? Ning
ennekõike tekitab küsimusi muidugi Hiina alaesindatus.
IMFilt laenu saamine eeldab tingimuste täitmist. Inglise keeles
kõlab see kurjakuulutavalt – there are conditions. Sõna
tuletab meelde sajanditetaguse praktika, kui alistuv linn või riik
tingis vallutajatega “konditsioonide” üle. Ent IMFiga eriti ei
tingi. Ida-Aasia suure rahanduskriisi (1997–98) ajal palus Indoneesia
fondilt laenu. Maailmas ringles seejärel halvast sümboolikast laetud
foto, kus IMFi tegevdirektor Michel Camdessus diktaatori poosis seisab
laenulepingut allkirjastava Indoneesia presidendi Suharto kohal.
Kriitikud väidavad, et IMFi “konditsioonid” on
üheülbalised, need ei arvesta konkreetse riigi oludega. IMF virutab
kõikidele riikidele ühesugused nõudmised lauale – olgu
abipaluja Venemaa, Zimbabwe, Argentina või... kas või
Läti.
Ruutpesiti maisikasvatus
Tähelepanuväärsel kombel võis finantsauku kukkunud
Lätist kuulda kuu-poolteist tagasi manitsusi, et ärgu neid
võrreldagu Argentinaga, sest nende olukord on hoopis teistsugune.
Kui IMFi kriitikutel on õigus – kui fond tõesti ei
süüvi või siis ei suuda süüvida konkreetsete riikide
majanduselu ning sotsiaalprobleemide peensustesse –, siis ega sellised
palved mõju.
Washingtoni konsensuse kümne puktiga
lajatati Argentinale, ja küllap lajatatakse ka Lätile.
Sest kõik on jumala ning IMFi ees võrdsed.
Fondi
suurimaid kriitikuid on majandusteadlane Joseph E. Stiglitz, Nobeli preemia
laureaat, Maailmapanga kunagine peaökonomist ning Bill Clintoni
administratsiooni majandusnõunik.
Stiglitzi arutluskäik
põhineb tähelepanekul, et informatsioon majanduse seisust on alati
poolik, turud on ebatäielikud, institutsioonide töövõime
erinev. Seda eriti arenevates riikides. Iga konkreetse riigi valitsus kasutab
majanduse reguleerimiseks eri võtteid, mis püüavad arvesse
võtta kohalikke eripärasid. IMF seevastu surub riikidele peale
õpikutarkust, mis pidavat toimima igal pool ühesuguse
tulemusega.
Pakutav päästerõngas võib
osutuda tinapommiks jala küljes. Indoneesiat kohustati tühistama
elanikkonna vaesematele kihtidele antavat toiduhüvitist. Tulemuseks olid
näljamässud. Pandi kinni presidendi venna pank, ja alles see
tõuganud paanikas riigi tõelisesse kriisi (sest kui halvasti
läks juba presidendi venna pangal, siis keda said laenustajad üldse
usaldada?!).
Argentina suure kriisi ajal kohustati valitsust Buenos
Airese veevarustust erakätesse müüma (riiklike ettevõtete
erastamine on üks punkt tingimustes) ja selle soetas USA kompanii Enron,
kellel oli kavas energiamüügi kõrvalt muutuda maailma
suurimaks joogivee tarnijaks. Kurva kuulsusega Enron läks kolm aastat
pärast Buenos Airese diili suure pauguga lõhki.
Kümnemiljonilise linna veevarustust tema sekkumine paremaks ei
teinud.
Jeltsini-aegsel Venemaal andis IMFi erastamisnõude
radikaalne elluviimine maailma ajaloo suurima ärastamise, mille tulemuste
käes vaevlevad idanaabrid tänaseni.
Viimase viie aasta
kestel on mitmed riigid teinud metsiku jõupingutuse kogu
järelejäänud võla tagasimaksmiseks, ostes end sel moel
IMFi konditsioonidest vabaks. Seda on teinud Tai, Brasiilia, Argentina, Serbia,
Indoneesia, Uruguay, Filipiinid.
Ida- ning Kagu-Aasias arvati veel
hiljaaegu, et valits
us, kes julgeb veel kord pöörduda laenu saamiseks IMFi poole,
kukutatakse paratamatult. Piirkonna kolmteist riiki ongi
moodustanud piirkondliku ühiskassa sellise õnnetuse
ärahoidmiseks. Argentina president Nestor Kirchener ütles läinud
aasta märtsis, et tema maa ei sõlmi enam IMFiga mitte mingitel
tingimustel uut lepingut.
Ka Türgi peaminister Recep Tayyip
Erdo?an teatas oktoobri lõpus, et tema maa ei hakka tumestama oma
tulevikku IMFi soovidele allumisega.
Aga seda öeldi enne
praeguse majanduskriisi kogu ulatuse selgumist. Häda ajab härja
kaevu. Ja nii on IMFi poole pöördunud juba Island, Ukraina, Pakistan,
Ungari, Valgevene ja Serbia. Nüüd ka meie lõunanaaber.
Lätis on end sisse seadnud Rahvusvahelise Valuutafondi
Landesveer. Eesti 200 miljoni kroonine soomusrong lõunanaabrit seekord
ei päästa.