Genrih (algul Heinrich) Vaino (1889–1965) oli pärit Järvamaalt, 1918. aastal sattus soldatina Siberisse. Oli nii kõva kommunist, et osales Venemaa kompartei esimesel kongressil. Kui läks naisevõtuks, valis kommunisti – sajandi algul Siberisse elama asunud Lidia Savi.

Parteiredelil Genrih väga kõrgele ei jõudnud. Tal oli neli klassi kooliharidust, võib-olla sellepärast.

Tomski oblastikomitee vähemusrahvuste Eesti osakonna instruktori amet jäi ta karjääri kirkaimaks tipuks.

Karl Genrihhovitš Vaino sündis Genrih ja Lidia Vaino perre Tomskis 28. märtsil 1923.

Kui Karl väike oli, rääkisid Vainod veel eesti keelt, aga kui poiss kooli läks, mindi vene keelele üle. Nagu Karl Vaino hiljem on tunnistanud, jäi tema eesti keel lapse kõnekeele tasemele.

Sõjast Karl Vaino pääses. Ta läks õppima raudteeinseneriks, ja see andis vabastuse. Pärast lõpetamist (1947) kirjutas Karl Vaino avalduse, et tahab asuda elama Eestisse. Tuldi kogu perega – abikaasa, kaheaastane tütar, isa ja ema.

Esialgu tegi Karl Vaino Tapal raudteel elektritöid, siis pühendus parteile, ja paari aasta pärast oli ta juba Tallinna oblastikomitee sekretär. Kuue- ja seitsmekümnendatel kureeris EKP sekretärina Eesti tööstust. 1978. aastal vahetas välja Eesti kompartei juhi Johannes Käbini, kes oli Moskva arvates liiga eestimeelne. Järgmised kümme aastat oli Karl Vaino kõige tähtsam mees Eesti NSVs. Täitis truult Moskva juhiseid, eesti kultuurist ei hoolinud, eesti keelt ei rääkinud. Maitribüünilt hüüdis Vaino marssivatele rahvahulkadele: “Elagu üks mai!”

Kui telefoni vastu võttis, teatas vene aktsendiga eesti keeles “ma kuulen!”. Ja helistajad viskasid toru hargile: “Makulin – kes see veel on?!”

Intervjuus baltisakslasele Bengt von zur Mühlenile kirjeldas Karl Vaino neljakümmet Eestis elatud aastat kui kauneimat aega oma elust.

Eestlastele oli Vaino aga nii vastukarva, et Gorbatšovil tuli ta laulva revolutsiooni tuultes 1988. aastal Moskvasse ära kutsuda. Vaino ütles, et tuleb suurima rõõmuga: lapsed ja lapselapsed ju kõik ammu seal!

1988–1990 oli Karl Vaino NLKP KK juures asuva Parteikontrolli Komitee liige. Praegu peab pensionipõlve.

Eraelus oli Karl Vaino heatahtlik vanamees, kogus marke ja püüdis kala. Vaino autojuht Uuno Kera meenutas mõni aasta tagasi, kuidas ta seltsimees Vainoga Paslepas kalal käies vette kukkus, ning kuidas “Karla” talle “stakantšiku” viina sisse jootis ja oma kuivad püksid jalga laenas.

Eduard Karlovitš Vaino sündis 1949. aastal Tallinnas.

1971 lõpetas ta Tallinna Polütehnilise Instituudi masinaehitajana, oli insener Tallinna Elektrotehnikatehases, siis asus elama Venemaale. Kaheksakümnendatel töötas N Liidu kaubandusesindustes Jaapanis ja 90ndatel esindas Lada autotehast USAs. Aastast 2008 AvtoVAZi asepresident, vastutab muu hulgas välissuhete eest.

2008. aasta võidupühal tõi Eduard Vaino Suure Isamaasõja veteranidele rõõmupisarad silma, kinkides neile sõiduautod VAZ (kokku 11 347 autot) – et endised sõjamehed ikka tunneksid, et neid mäletatakse, ja et nad võiksid elada täisväärtuslikku elu.

Anton Eduardovitš Vaino sündis samuti Tallinnas, 17. veebruaril 1972. Praegu elab Moskvas. Abielus. Poja nimi on Andrei Vaino.

1996. aastal lõpetas diplomaadina Moskva rahvusvaheliste suhete instituudi, seejärel töötas Vene saatkonnas Jaapanis ja Moskvas Vene väliministeeriumis. 2002. aastal asus tööle president Vladimir Putini protokollivalitsuses, kus tema karjäär hakkas kiirelt edenema. Anton jäi võimeka administraatorina silma Suure Isamaasõja võidu 60. aastapäeva pidustuste ja G8 riigipeade Peterburi kohtumise ettevalmistamisel.

2007. aastal tõusis Anton Vaino Venemaa valitsusaparaadi asejuhiks, aasta hiljem lisandus sellele valitsuse protokolliülema post.

2011. aasta 27. detsembril määrati Anton Vaino Vene föderatsiooni valitsusaparaadi juhiks. Teisiti võib seda ametikohta nimetada riigiministriks. Anton Vaino kuulub inimeste hulka, kes määravad suuresti tulevikus Venemaal vastuvõetavaid otsuseid, on kommenteerinud suursaadik Mart Helme.