Ninasarviku naiskaardivägi
"Mu tuttavad küsivad siiamaani, kas ma olen ebanormaalne, et Savisaare pakkumise vastu võtsin," naerab Piret Mürk, "pressisekretäri amet on seni olnud väga madalalt hinnatud. Tavaliselt on nemad viimased inimesed, kes midagi teavad." Kui BNS avaldas teate, et teleajakirjanik Piret Mürk on nüüdsest siseministeeriumi pressiosakonnajuhataja, siis pidas enamik Pireti kolleege seda infot heaks naljaks. "Tuttavad arvasid, et olen ise selle teate BNSile koostanud. Isa kommentaaroli aga lausa hävitav - "Ma arvasin, et mul on ikka naiselik tütar...""
25aastane Piret otsustas aga Savisaare pakkumise vastu võtta eesmärgiga näha poliitilisi telgitaguseid. "Samas arvestan faktiga, et ma ei pruugi paljude jaoks pärast sellel ametipostil olekut enam ajakirjanikuna usaldusväärne olla. Aga mu põhimõte on elus kõik riskid vastu võtta."
Piret alustas oma karjääri lennukalt juba löaastaselt esimeste kirjatükkidega Viljandi lehes "Tee Kommunismile". Keskkoolis oli tema ajalooõpetajaks tulevane Keskerakonna peasekretär Küllo Arjakas. Piret astus Tartu Ülikooli
ajakirjandusteaduskonda ja töötas paralleelselt ka Eesti Televisioonis.
Järgmisteks väljakutseteks olid Pireti jaoks Washingtoni ülikooli õppima minek ja rahvusvahelise telekanali CNN reporteriks pääsemine. Pärast nelja aastast praktikat Akutaalses Kaameras järgnes töö RTV Äriuudistes.
Piret jäi Savisaarele meelde esimesel kursusel koos Mati Talvikuga tehtud Vaatevinklist. Sel ajal kuulis ta Savisaare suust seni suurimat kiitust enda kohta.
"Savisaar mainis ühes Vaatevinklis, et talle on jäänud meelde üks terane ajakirjanik," meenutab Piret. Kõrvade õhetades tippis ta seejärel poodi ja premeeris end selle sündmuse puhul saia ja Põltsamaa marmelaadiga.
Savisaare teine tugisammas siseministeeriumis, 31aastane pisikesekasvuline Kaia Jäppinen on Piretist reserveerituma olekuga. Enne kui ta annab hinnangu iseenda või oma ülemuse kohta, valib ta sõnu väga hoolikalt. "Mind on nimetatud kassiks, kes kõnnib omapäi," kinnitab ta. "Ja kuigi Savisaar on kahtlemata üks karismaatilisemaid poliitikuid, ei mänginud siseministeeriumisse tulemisel minu jaoks olulist rolli ainult tema isik. Mul oli tegelikult päris kindel plaan minna erialasele tööle sotsiaalministeeriumisse. Kuid pärast pikka "selgitustööd" jäin nõusse. Määravaks sai ka asjaolu, et saan teha tööd osaliselt sama teamiga kui Savisaare peaministriks oleku ajal."
Jäppinen tunneb Savisaart juba kuumadest 87-88 aastaist, mil viimane oli tollase Teaduste Akadeemia aspirandi filosoofia õppejõud. Savisaare peaministripäevil töötas end Moskvas demograafia alal täiendanud Kaia Jäppinen Riigikantselei sotsiaalosakonnas.
"Tollal sai üheskoos alus pandud Eesti Vabariigi sotsiaalsete garantiide süsteemile, Migratsiooniametile ja Tööturuametile," lausub Kaia. Hetk hiljem löövad ta silmad särama märksõna rahvatants peale. "Vahel on tunne, et rahvatants on ainuke asi, mida ma korralikult olen osanud. Samas andis töö ansambli nõukogus ja ansambli vanemana mulle praeguseks ametiks vajaliku organiseerimisoskuse," lisab Jäppinen, kes tantsis 12 aastat rahvatantsuansamblis Sõprus.
Jäppineni üheks olulisemaks töölõiguks on Keskfraktsiooni, Keskerakonna ja teiste koalitsioonipartneritega lävimine. Jäppinen kuulub ka ise Keskerakonda, kuid tüüpiliseks parteiinimeseks end ei pea.
Kaia on aidanud läbi viia Savisaare ja Keskerakonna valimiskampaaniat möödunud valimistel. "Minu jaoks on Savisaare edu koalitsiooniläbirääkimistel seni ajani üllatus," lausub Kaia, "ma ennustasin talle, et selline tulemus on võimatu. Ta vaid naeratas mulle ja lausus - eks me näe..."
32aastane Vilja Laanaru on siseministri üks kauaaegsemaid võitluskaaslast Nende tutvus algas 86ndal aastal, mil TÜ psühholoogina lõpetanud Vilja Laanaru oli Tallinnas aspirant ja kuulas Savisaare filosoofiakursust. Savisaare juhendamisel valmis Viljal töö nimega "Inimese tervis kui globaalprobleem". "Mind võlub Savisaare oskus kõiki asju lihtsalt ja arusaadavalt edasi anda. Võime luua süsteemi," räägib Vilja. Tollest koostööst sündiski nende teineteisemõistmine ja Viljast sai Savisaart kõikjal saatev sekretär. Koos käisid nad ka Eesti Lennukompanii poolt meie tippoliitikutele välja tehtud Küprose reisil. "Mina maksin oma reisi ise."
"Ma ei suuda meenutada momenti Savisaare karjääris, kus ma poleks olnud kaastegev," märgib Vilja,"koostöö algusest Savisaarega meenub Balti keti ja Rahvarinde organiseerimine, kuid mu kohustuste hulka on kuulunud ka alati Savisaare imagoga tegelemine." Vilja on jälginud, et Savisaarel lips telekaamera ette sattudes viltu ei oleks, ja vaadanud üle toolid, kus leivaisa istuma peab. Praegu tegeleb Vilja veel Savisaare sidemete hoidmisega maailma tipp-poliitikute ja teadlastega. Samuti on Viljal otsustav roll personalivaliku küsimustes. Kui Kaia Jäppinen ja Piret Mürk kurdavad, et tunnevad end siseministeeriumis kohati esimese klassi õpilasena, siis Vilja lausub end tundvat üsna kindlalt.
Võidujooks masinaga
Savisaarega, kes on võimeline 25 tundi ööpäevas töötama, pole kerge sammu pidada, seda tunnistavad kõik kolm.
"Tihti on tunne, et sa lihtsalt kohe-kohe kukud," kirjeldab Kaia Jäppinen Savisaare poolt dikteeritavat töötempot. "Savisaarel on kalduvus mitte endale aru anda, kui palju mingi ülesande täitmine aega võtab. Talle meeldib enamikku asju ise kuni viimase lülini üle kontrollida. Kuid nii hakkavad asjad kuhjuma."
Ka Vilja Laanaru nendib, et Savisaar planeerib oma päeva nii täis, et kümneminutiline viivitus lööb terve päevaplaani sassi. "Siis on ta ise närviline ja kõik teised samuti," lausub ta, "Savisaare probleem on ka tema plahvatuslikkus. Seetõttu ongi ajakirjanduses temast loodud kurja diktaatori või koletise imago. Kuid ta võiks plahvatada oma kabinetis, mitte kabineti ukse taga.Tegelikult on ta romantiline natuur. Viis minutit pärast vihastamist tuleb ta naeratades tagasi."
Kaiale meenub seevastu, et tal on Savisaarega paar korda mõnepäevased vaikimisperioodid olnud. "Me oleme mõlemad sarnaselt isepäised kujud." märgib ta.
"Kuna Savisaartihti hilineb, siis arvestan sellega varakult. Kord sõitis ta absoluutselt täpselt välja, nii et jäin maha valimiskampaaniast, kus olin Uks põhiorganisaatoritest. Nähvasin talle mobiili teel, et võiks
ikka linnas ringi vaadata, kui minust autoga mööda sõidab. Viimasel minutil sain teada ka seda, et minu vastutusel on ta isiklik valimiskampaania."
Põhjusena, miks Savisaare ümbersiiski ustavaid inimesi jätkub, kostub Laanarult: "Savisaar pakub inimestele huvitavat elu ja arenenemisvõimalust."
Ta oskab teha mitte kellestki midagi ja samas mitte olla kade, et teised tema arvelt karjääri teevad. Laanaru lisab, et nendel inimestel, kelle eesmärgiks nö maja ja autot omada, pole Savisaare kõrval siiski midagi teha. "Sa pead olema 100%liselt andunud tema üritusele," kinnitab Vilja.
Nii Jäppinen kui Laanaru ei aktsepteeri enda sõnul sugugi Savisaare iga sammu.
"Mina olin vastu ta omaaegsele otsusele tagasi astuda," meenutab Laanaru. "ta läks tookord minema oma töö vilju nägemata - muutis suhtumise endasse veel halvemaks. Savisaar oli ju tegelikult see, kes suutis orienteerida Eesti majanduse poole aastaga idast läände. Ta on ainuke eesti poliitik, kes suudab kriitilistel momentidel enda peale võtta nii suure vastutuskoorma ja ometi saab enamasti vastu päid ja jalgu. Ma arvan, et kunagi hinnatakse Savisaare roll ajaloos ümber."
Politsei kui Chippendales
"Lihaselised meeter üheksakümnesed samethäälsed mehed, kes aitavad vanakestel kotti tassidajapäästavad neidusid kitsastes kõrvaltänavates - see võiks olla pilt Eesti politseist inimeste alateadvuses paari aasta pärast." Pressišeff Pireti kirjeldus oma õlgadel lasuvast peaaegu utoopilisest ülesandest - politseist positiivse imago loomine - on muljetavaldav.
"Ma usun, et meedial on tõesti väga suur roll poi itsei prestiiži tõstmisel", märgib ta. "Kuna politsei palgad ei saa kunagi olema hiiglasuured, siis peaks kõigepealt tegelema selle elukutse populariseerimisega."
Pireti sõnul on praegu tema probleemiks pakutava infohulga vahel tasakaalu saavutamine.
"Mõned lehed kurdavad meilt saabuva infouputuse üle. Samas, kui jätsin ühest sündmusest teatamata, helistas mulle peatselt BNS, küsides, et kas siseministeerium tahab midagi varjata," lausub Piret.
Jäppinen lisab: "Minu meelest pani Savisaar patrullteenistuse käima liiga suure showga. Politseiinfo tulv massimeedias on osa inimesi veelgi rohkem ära hirmutanud."
Vilja vaidleb Kaiale vastu: "Politseist ei saa kunagi rääkida liiga vähe - ja seda rääkimist on vaja just
politseinikele. Et nad teaksid, et keegi kontrollib neid, tunneb nende vastu huvi. Koos korraliku meediatööga ja ka karistuste, kütuste st hierarhiasüsteemi ja sotsiaalsete garantiide loomisega politseinikele peaksid asjad üsna ruttu ülesmäge minema. See kõik pole üldse nii võimatu."
Savisaar kui naisõiguslane
"Naised siseministeeriumisse ei sobi? - kas siia valitakse inimesi siis sootunnuste järgi või," imestab Vilja Laanaru. On loomulik, et riigitööle ei taha mehed tulla, sest siin on palgad nii väikesed.
Vilja Laanaru meelest on arvamus, et Savisaare põhivalijaskonna moodustavad eakad valjuhäälsed naised, meediamüüt - statistika seda ei kinnita.
Laanaru ja Jäppineni sõnul koondab Savisaar enda ümber ennekõike professionaale. "Savisaar on mees, kes ei alahinda naisi," lausub Jäppinen, "Keskerakonnas on tugevaid naispoliitikuid just seetõttu nii palju esile pääsenud, et Savisaar on seda võimaldanud. Ta pole neile jalga taha pannud."
"Mingeid mööndusi ta töö osas küll ei tee - minu ainuke privileeg on see, et ma ei pea käima kontrollreididel," lausub Piret Mürk.
Nelja aastase tütre Rosina üksikema Vilja Laanaru lausub, et tema "privileegiks" võib mööndusega nimetada seda, et ta saab küll käia igal nädalal kaks päeva maal lapse juures, kuid samas peab ta tihti töötama pühapäeviti.
Kolme aastase Saskia ema Kaia ohkab siiski, et tal tekib küll aegajalt tunne, et ta teeb tööd lapse arvelt ja vastupidi.
Ükski kolmest naisterahvast ei arva, et nad oleksid võimelised ise lähimas tulevikus tegevpoliitikuks hakkama. Piret Mürk soovib siiski kindlasti ajakirjanikuna jätkata. "Kui ma Savisaare juures edukalt töötan, siis on mul ajakirjanduskarjäär kindlustatud, kui ma aga läbi kukun, siis totaalselt." lausub ta.
Kaugemas perspektiivis ei eita Jäppinen ja Laanaru poliitikukarjääri võimalust.
"Usun, et demokraatia harjutamise aeg saab Eestis läbi ja siis vajab parlament poliitiliselt hulga kompetentsemaid inimesi, kui hetkel ennast pean." Kuid ta lisab, et Savisaares on see miski, mis seob.
"Ma tean inimesi, keson tahtnud ta juurest ära minna - kuid pärast paarikümneminutilist vestlust Savisaarega on enamus neist sellest plaanist loobunud. Savisaarejuurest on pea võimatu lahkuda," lausub Vilja.
LIIS ARUJÄRV
