NO99: Ministri viimased päevad. V stseen: Fiktiivne kangelane
Samal hetkel tungis läbi rahvasumma Fiktiivne Kangelane. Fiktiivne Kangelane oli pärit uuest Eesti romaanist, mis käsitles olulisi ühiskondlikke teemasid läbi jõulise pilgu ning mis uskus kunsti võimesse maailma paremaks muuta. Seda romaani polnud veel kirjutatud ja seetõttu oli ka tema peategelane alles fiktiivne. Kuid kunstnike jaoks on kõik fiktiivne alati rohkemgi päris, kui päris kunagi olla saab.
FIKTIIVNE KANGELANE: Kas tunned ära?
Fiktiivne Kangelane lehvitas Ministri näo ees paberihunnikuga. Minister tundis paberitest tulvavat tindilõhna. Vastikusest keeras ta pea ära, tema pea hakkas valutama, suhu kerkis iiveldus.
Kantsler tundis hetke ära. Ta oli neid palju näinud. Kiire hüppega tormas ta Ministri juurde ning näitas talle oma tahvelarvutist midagi digitaalset. See rahustas.
MINISTER: Ei, ei tunne.
FIKTIIVNE KANGELANE romantiliselt, suurelt: Ei saagi tunda. Sest nende lehtede peal on kultuuriinimeste ettepanekud, mis aastate jooksul oluliste otsuste tegemise jaoks esitatud.
MINISTER: Kuid need lehed on tühjad.
FIKTIIVNE KANGELANE: On jah tühjad.
MINISTER: Järelikult ettepanekuid pole olnud.
FIKTIIVNE KANGELANE: Järelikult ettepanekuid pole küsitud.
MINISTER: Järelikult pole mõtteid koondatud ega ministeeriumisse esitatud.
FIKTIIVNE KANGELANE: Järelikult pole mõtet esitada.
MINISTER: Kuidas nii – ei ole mõtet esitada?
FIKTIIVNE KANGELANE: Täpselt nii – ei ole mõtet esitada, sest niikuinii arvesse ei võeta.
MINISTER: Kuidas ma saan arvesse võtta, kui ei esitatagi?
FIKTIIVNE KANGELANE: Ei esitata, sest ei küsita. Ei küsita, sest niikuinii arvesse ei võeta.
MINISTER: Ja siis?
FIKTIIVNE TEGELANE: Ja siis tehakse otsuseid, millega meie nõus ei ole.
MINISTER: Kulla inimesed, aga keegi peab ju otsuseid langetama. Selleks mina olengi siin, et võtta vastutus.
FIKTIIVNE TEGELANE: Vastutus – uhke sõna! Aga ju ei vastuta! Vastutamise asemel lammutate, lõhute, teete oma käe järgi. Aga kultuur ei ole nagu Reformierakond Michali kätes: kujundad oma käe järgi. Kultuur on elav organism. Teda tuleb kuulata.
MINISTER: Mida?
FIKTIIVNE TEGELANE: Meie ettepanekuid.
MINISTER: Mida ei ole!
FIKTIIVNE TEGELANE: Küll oleks, kui küsitaks!
MINISTER: Kulla inimesed, kui ma kuulaks iga viimast kui ettepanekut, siis miks mina üldse siin oleksin?
FIKTIIVNE TEGELANE: Selleks oleksitegi!
MINISTER: Milleks?
FIKTIIVNE TEGELANE: Kuulamiseks!
MINISTER: Aga kes teeb, kui kõik kuulavad? M i n a pean tegema. Mina olen poliitik ja poliitiku asi ongi otsustada.
FIKTIIVNE TEGELANE: Ma ei suuda hetkel nii kiirelt mõelda, aga mulle tundub, et te eksite!
MINISTER: Ja kui ma kuulaks iga jora... kulla inimesed. Teie tahate kõike alles hoida, raha juurde saada ja mitte kunagi rahul olla.
FIKTIIVNE KANGELANE: Pole tõsi! Ja vaata ette, mees, oma suhtumisega te oletegi selle jama põhjustanud!
MINISTER: Meie? Me ei saa teid kuulata ja me ei hakka teid kuulama, sest teilt ei tule midagi mõistlikku. Selle asemel ainult sõim, ainult paanika, kogu ühiskonnas. Muide, sellepärast Andruse pea viimasel ajal valutabki.
