Noore Molekuli seiklused
Rein Lang ja USA tähistavad oma sündi ühiselt samal päeval, 4. juulil. Varsti juba pool sajandit. Ameeriklased Ameerikas, Lang ja tema sõbrad-tuttavad pisut tagasihoidlikumalt Lohusalus.
Langi sünnipäevadele on see kokkulangevus läbi aegade vajutanud oma pitseri: vähemalt kord olen ka mina sel tähtpäeval Lohusalus mere ääres laulnud kätte jagatud partituuri järgi Reinu külaliste ühiskooris meie Atlandi-liitlase hümni ja kandnud seejuures kõigile külalistele sisenemisel pähe pandud onu Sami torukübarat.
Ja mekkinud seaduskuuleka ameeriklasena kaelani paberkotti peidetud klaastaarast õlut. Tõsi, hiljem pakutud kohv ei olnud õnneks ameerikalikult kofeiinivaba decaff, vaid konjaki, suhkru ja päriskohviga…
***
Olin Reinu koolivend üksteist aastat Tallinna 7. keskkoolis ja hiljem viis aastat Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Samaaegselt relvavend sõjalise ettevalmistuse kateedris – kus meist mõlemast tehti Punaarmee reservohvitserid. Läbisime selle katsumuse edukalt. 1980. aastal saime Leedus Klaipeda väljaõppelaagris arvukate laitustega viimase lihvi ja läike oma leitnanditärnidele.
Esialgu oli Rein mulle tuntud vaid selle järgi, et ta korraldas koolis koos Jüri Makaroviga “diskoteeke”. Need ei olnud “Laupäevaõhtu palaviku” sarnased tantsuüritused. Neil üldse ei tantsitud.
Kooli söökla hämaras saalis istus pingiridadena rivistatud laudade taga kuni poolsada huvilist. Ridade ees lauakesel seisis muusikaklassist lauluõpetaja Tiia Loitme käest välja lunitud stereogrammofon Vega ja kaks mõnevatist kõlarit.
Viisiketast keerutasid Lang ja Makarov. Mängitavad vinüülplaadid olid kõik ei-tea-kust hangitud välismaised rariteedid. Diskorid pidasid iga uue plaadi keerlema panemise eel lühikese loengu. Tutvustati kuulamisele pandava “vokaalinstrumentaalansambli” liikmeid, nende muusikat ja pisut ka konkreetset albumit ennast.
Aeg-ajalt tegid Reinu-Jürit kuulajatele ootamatuid tunnikontrolle: pisikesi viktoriine NSV Liidus põlatud salateemal, rokkmuusikast. Milline see muusika oli? Juba siis pani Rein rõhku publikumi harimisele ja mängitas peamiselt keerulisemat progerokki: Emerson, Lake & Palmer; Yes, Genesis, Gentle Giant, Jethro Tull jt.
Alates neist kummalistest poolsalamiitingutest on Rein nii või teisiti jäänud seotuks rokk- ja levimuusika organisatsioonilise poolega. Tema kaasvedamisel tõusid jalule tudengipäevadest alguse saanud hilisemad legendaarsed Tartu levimuusikapäevad (Tartu Sügis jmt)
***
Lähemalt saime Reinuga tuttavaks alles lõpuklassis, kus sattusime koos ette valmistama traditsioonilist kooli vana-aastapeo show'd. Oli kujunenud tavaks, et tolle show valmistas ette lõpuklass.
Latt oli kõrgel – piisab, kui mainida üksnes mõnd varasemate uusaastaetenduste lavastajat-osatäitjat: Jüri Krjukov, Priit Pedajas, Raimu Aas.
Asusimegi koos Reinu ja paari teise aktivistiga siis energiliselt käsikirja kirjutama. Ehkki meie uusaastalavastust ei mäletanud paari aasta pärast koolis arvatavasti enam keegi (ka mina ei mäleta), välja meid ei vilistatud. Vähemalt osalistel endil oli lõbu laialt.
Aastaid hiljem sai Rein samaga hakkama EÜE 1978. aasta Avangardi ja 1979. aasta Kärstna rühma isetegevuskavade kokku panemisel.
Avangardi rühmas oli meid toetamas aeg-ajalt Tartust pidutsemas käinud tulevane Jääääre laulja inBoil (Andres Rootsmäe). Kärstnalase Aivar Natuse järgmise suve hitid “Priius kallis anne” ja “Marss-marss ja lipp meil lehvib” ei saanud küll auhindu – esitajat ei viidud ka vangi –, aga neid lauldakse siin-seal nostalgiliselt siiamaani.
Malevamälestusi analüüsides järeldan, et juba siis oli märke Reinu tegelikust kutsumusest ja alast: showbiz ja selle üks alaliike poliitika.
1976. aastal astusime Rein Langiga õigusteaduskonda. Me elasime sisseastumiseksamite ajal ühes toas Tartus Tiigi tänava ühiselamus. Kolmandana jagas meiega tuba Priit, kellele püüdsime ühiselt ühe ööga meie õpilasele toona peaaegu tundmatut inglise keelt selgeks õpetada.
Loomulikult see ei õnnestunud ja tänu sellele lõpetas Priit hiljem teise eriala teises kõrgkoolis. Ta on nüüd raamatupidaja-audiitor ja teenistuse üle ei nurise. Loodetavasti meile tänulik, et me tookord oma ülesandega toime ei tulnud.
Ka Rein ei saanud ülikooli sisse. Paraku põhjusel, mida tänases Eestis sõnaosava kirja- ja raadiomehe kohta vist mitte keegi ei usuks: Rein Langi sisseastumiskirjand hinnati “mitterahuldavaks” ja tee alma materisse tõusis tema ees püsti.
Keeldun uskumast, et kirjutama õppis Rein Lang alles pärast seda karmi õppetundi. Usun põrumise põhjusena pigem mõnd sisse lipsanud fopaad mõne ametlikult tunnustatud kivistunud autoriteedi suhtes, mis vastuvõtukomisjonile ei meeldinud. Sellest piisas.
***
Põrumine vastuvõtukonkursil ei viinud Reinu koos teiste kõrbenutega Nõukogude Armeesse. Üleöö tekkis paadunud haritlases huvi tööliserialade vastu. Nii sai Langist kiiresti töömees Tallinna sõjatehases Dvigatel, kus töötamine mobilisatsioonist vabastas.
Rein ei olnud ainuke tuntud nimi, kes selle suurtehase pääslast tol ajal vahetusse minnes läbi käis. N Liidu sõjalist võimsust aitasid oma igapäevase tööga sel ajal tugevdada ka näiteks praegune vabakutseline poeet Ilmar Trull ja tippadvokaat Leon Glikman.
Kuuldavasti ei jäänud Rein tootmiseski hätta: kui eelloetletud vehkinud katelsepana kaheksa tundi raske vasaraga, siis samal ajal vuranud Langi elektrikäru lõbus-vilkalt tsehhist tsehhi ja toonud saatusekaaslastele detaile ja materjale ette.
Minu kursusega ühines Rein Lang pool aastat hiljem. Nimelt tehti meie niigi arvukale kursusele viis lisakohta juurde. Need täitsid väljajäänute pingereas järgnenud tudengikandidaadid: nende seas Glikman ja Lang.
***
Reinu kauaaegne vaba kooselu veetleva “Poku mütoloogia ema” Ulviga ei ole kellelegi saladus. Ometi on Rein kunagi mõne aja ka registreeritud abielus olnud.
Sündmus ise võib olla Eesti riigi tulevast välispoliitikat prognoosida püüdvatele analüütikutele kasulik teada. See pidi olema kaheksakümnendatel, kui ma sain ühes teiste Reinu kursuse- ja malevakaaslastega ootamatult kutse ilmuda “Rein Langi ja prl. YY abielu registreerimise tseremooniale Pärnu maanteel asuvasse Perekonnaseisu Ametisse”.
Mäletan, et kui ilmusin määratud ajal kopsaka lillekimbuga nimetet asutuse juurde , leidsin sealt lisaks paljudele ühistuttavatele eest ka Reinu (ja ilmselt ka pruudi) arvuka suguvõsa.
Pilt oli liigutav: tumedates ülikondades ja valgetes tärgeldatud särkides turskete härrade ja juuksurisoengutega, ülipidulikes tualettides keskealiste daamide kõrval olid tulnud Reinu naisevõttu tunnistama ka üpris auväärses eas vanainimesed.
Möödusid minutid ja veerandtunnid, aga noorpaari ei olnud ikka veel. Kogunenud rahvahulk muutus algul rahutuks, siis närviliseks. Oldi nõutud. Tellitud piltnikud tigedad.
Ja siis – ei meenu, kui palju hiljem – ilmus lõpuks täiesti ootamatult ülilõbusas vahuveinimeeleolus pisut ebakindlal sammul noorpaar ja andis kogunenutele loa laiali minna.
Reinu ja prl YY abielu olla pool tundi enne välja kuulutatud aega samas majas juba ilma tunnistajateta, ent juriidiliselt korrektselt registreeritud.
Kas ja mida noorpaar sugulastele kunagi ja kusagil mujal veel selgitama pidi, ei tea. Meie olime igatahes tigedad ja lahkusime, kes kuhu.
Rein oli tol ajal veel nooruke äsjane ehitusmaleva vilistlane. Naisküsimuses uje ja häbelik. Ju siis noored häbenesid liigsete tunnistajate juuresolekul tseremoonia juurde kuuluvat avalikku suuandmist.
***
Malevasuvedest on Lang meelde jäänud kui “orgunnija”, kes füüsilisest tööst harva osa võttis. Enamasti viibis ta töö ajal rühma staabis laua taga ja rippus telefoni otsas, pidades sidet teiste rühmade, keskstaabi või vajalike isikutega.
Lang pani tavaliselt kokku kas õhtust või nädalavahetuse programmi: külaskäike teistesse rühmadesse, kohalikele ja EÜE üritustele. Organiseeris vastuvõtu, proviandi, öömaja. Töövahetuses rabanud malevlastes tekitas aeg-ajalt mõõdukat nurinat, et Reinu labida-kühvli või muu töövahendiga nii harva nähti.
Samas näis kogu Reinu “aetav asi” küllalt komplitseeritud ja hämar, mistõttu keegi teine ei oleks kindlasti soovinud seda pealtnäha nii rasket taaka enda kaela võtta. Tasub meenutada, et 1978-79 oli telefoniside Eesti NSVs äärmiselt halb ja katkendlik. Eriti maakohtades. On tõenäoline, et Rein tõesti võis kulutada tunde ja päevi, et neis tingimusis mingite kontorite-poekeste-maaklubidega ühendust saada ja otsitavad inimesed üles leida. See pidev kõlistamine ja vastuse ootamine oleks võinud tavalise inimese hulluks ajada.
Juba siis näis see tegevus Reinule sobivat ja isegi väga meeldivat. Tema laud rühma staabis oli igasuguste segamini paberite ja märkmetega üle kuhjatud.
Võib olla kehtib see minugi kohta, aga näib, et Rein on ammustest teretuttavatest, kooli-, ülikooli- ja malevakaaslastest valutult üle ja välja kasvanud. Kui keegi isikutest, kellega Rein tänagi tihedamalt lävib, on olnudki kunagi temaga kas koolis, malevas või ülikoolis, siis ei kuulu ta praeguste tuttavate hulka sel põhjusel.
Minu nägemist mööda Reinul tülikad juhututtavad puuduvad – kes siis kunagisele teretutvusele tuginedes tema kabinetti tungiksid ja mingit teenet paluksid või “äriettepanekut” pakuksid. Selles mõttes erinevad Rein Lang ja Siim Kallas nagu öö ja päev.
Vaatamata alati säravale naeratusele ja rõõmsameelsele loomule ei ole Rein kergemeelne. Ei lase igaühel ennast nostalgiliselt patsutada. Rein võib olla seetõttu hea administraator. Konfliktne? Milline administraator seda ei oleks. Aga ta ei ole olnud ega saa kunagi intrigandiks.
Rein Lang on Browni liikumises “Molekul”. Selle hüüdnime sai ta eluks ajaks külge juba 1973. aastal Eesti Õpilasmaleva Raudna rühmas.
