Õiguskantsler sundis ametnikke vabandama
Politsei peadirektori asetäitja vabandas naise ees, keda trahviti teise inimese pähe
23.09.2005 vormistati väärteoasjas kiirmenetluse otsus, millega määrati avaldajale rahatrahv. Isikusamasuse tuvastamiseks võrdles politseiametnik teda politsei infosüsteemis oleva fotoga, mis oli seotud avaldaja andmetega. Infosüsteemis oli avaldaja isikuandmetega seotud teise isiku (R.P.) foto. Andmete juures oli märge, et avaldaja isikuandmeid võib üritada kasutada R.P.
Sellegipoolest trahviti avaldajat kohtutäituri abil 525 krooni pangaarvelt maha võttes, sealjuures oli rahatrahv vaid 180 krooni ning täitekulud jms ülejäänud.
Avaldaja selgitas, et tema pole kõnealust väärtegu toime pannud, viidates paari aasta tagusele sündmusele, kus tema andmeid oli kasutanud R.P. Karistamine sai võimalikuks, sest politsei infosüsteemis oli avaldaja isikuandmetega seotud teise isiku foto.
Õiguskantsler leidis, et politsei rikkus oma tegevusega avaldaja õigusi, jättes ebaõiged andmed infosüsteemist esimesel võimalusel kõrvaldamata. Selle tagajärjel sai võimalikuks, et politseiametnik eksis isikusamasuse tuvastamisel ning avaldaja suhtes langetati alusetult väärteootsus. Kuigi avaldaja õiguste rikkumine oli politsei tegevuse tulemus, ei ole politseil endal õigust väärteootsust tühistada.
Oma õiguste kaitsmiseks tuleks avaldajal pöörduda kaebusega kohtu poole ning taotleda väärteootsuse tühistamist, alusetult makstud trahvi ja täitekulude tagastamist ning tekkinud kahjude hüvitamist.
Õiguskantsler pöördus Politseiameti peadirektori poole soovitusega, milles juhtis tähelepanu rikkumistele ning palus tagada avaldajale igakülgne abi väärteootsuse vaidlustamise menetluses.
Politseiameti peadirektori selgituste järgi on politsei infosüsteemis avaldaja andmete juurest kõrvaldatud sinna ekslikult sattunud R.P. foto, samuti on seal märge, et R.P. võib üritada esineda avaldaja nime all. Peadirektori asetäitja vabandas avaldajale saadetud kirjas ning pakkus abi väärteootsuse vaidlustamise menetluses.
Vihula Vallavalitsus seadis 03.05.2001 avaldaja ema, kes elas rahvastikuregistri andmetel Tartu linnas, hoolduse ja määras tema hooldajaks avaldaja, kes oli Vihula valla elanik.
Avaldaja pöördus 01.03.2005 Vihula Vallavalitsuse poole avaldusega, milles ta avaldas soovi jätkuvalt hooldada oma sügava puudega ema. Vihula Vallavalitsuse sotsiaalosakonna ametnik külastas avaldajat ja tema hooldatavat, et selgitada välja hooldatava hooldusvajadus. Hindamisinstrumendile on kirjutatud: „Toetust võimalik taotleda Tartust. Vihula vallast juhul, kui meie elanike registris.”
Avaldaja palus õiguskantsleril kontrollida, kas Vihula Vallavalitsus käitus õiguspäraselt, kui ei jätkanud talle hooldajatoetuse maksmist alates 01.04.2005.
Vihula Vallavalitsus selgitas, et avaldaja ei olnud hooldajatoetust taotlenud ega saanudki seda teha, sest avaldaja hooldatava elukohaks oli endiselt Tartu linn.
Õiguskantsler leidis, et Vihula Vallavalitsus seadis avaldaja ema üle hoolduse ja määras talle hooldaja juba 2001. aastal ning sellest ajast saati on vallavalitsus teadnud, et avaldaja ema elab Vihula valla haldusterritooriumil, kuigi rahvastikuregistri andmetel elab ta Tartu linnas. Sellega tekitas vallavalitsuse õigustatud ootuse. Taotlust mitte menetledes rikkus Vihula Vallavalitsus hea halduse tava.
Vallavalitsus tunnistas oma viga, et pärast toimunud teavitamist ei võtnud vallavalitsus avaldaja emaga uuesti ühendust, et välja selgitada, kus avaldaja ema rahvastikuregistri järgi elada soovib. Vihula Vallavalitsus vabandas avaldaja ees.
Viru Maakohus vabandas kohtuasja venimise pärast
Õiguskantsleri poole pöördus inimene, kes väljendas rahulolematust töövaidluse lahendamise kohta Viru Maakohtus. Avalduse kohaselt algas vaidlus juba 1998. aastal, kui isik pöördus töövaidluskomisjoni poole. Töövaidluskomisjon tegi otsuse 04.03.1999, mille mõlemad pooled vaidlustasid kohtus. Narva Linnakohus tegi 30.10.2001 tsiviilasjas otsuse, mille mõlemad pooled vaidlustasid ringkonnakohtus. 26.04.2002 otsusega saatis ringkonnakohus asja uuesti läbivaatamiseks Narva Linnakohtusse.
17.04.2006 pöördus avaldaja õiguskantsleri poole. Avaldaja leidis, et asja ettevalmistamine ei saa kesta aastaid, nagu käesoleval juhul on toimunud.
Viru Maakohtu esimees selgitas oma vastuses, et 2002. ja 2003. aastal oli Narva Linnakohtus kolm täitmata kohtuniku ametikohta ning tsiviilasju arutasid vaid kaks kohtunikku, kelle menetluses oli ~1600 asja. 2003. a detsembris ja 2004. a jaanuaris astus teenistusse kolm uut kohtunikku, nii et iga kohtuniku menetluses oli ~320 asja. Viru Maakohtu esimehe arvates on suurt töökoormust arvestades kohus teinud omalt poolt kõik, et asju oleks võimalik lahendada mõistliku aja jooksul.
Seletuse kohaselt toimus kohtuistung 10.05.2006 ning otsus tehti avalikult teatavaks kohtukantselei kaudu 14.06.2006. Istungil selgitati avaldajale tekkinud olukorda ning vabandati ebameeldivuste pärast.
Kõnealuses kaasuses oli oluline leida vastus küsimusele, kas töövaidlust puudutav kohtumenetlus oli toimunud mõistliku aja jooksul.
Õiguskantsleri hinnangul on äärmiselt kahetsusväärne, et asja menetlemine ja kohtuotsuseni jõudmine pärast ringkonnakohtu otsust on võtnud aega üle nelja aasta. Siinkohal tuleb arvestada ka asjaoluga, et tegelikult algas kohtumenetlus kõnealuses asjas juba 1999. a aprillis, kui avaldaja esitas hagiavaldused Sillamäe Linnakohtule. Seega ei ole seitsme aasta jooksul suutnud kohtusüsteem lõplikku lahendit vaidluses anda. Seda kohtumenetlust ei saa lugeda toimunuks mõistliku aja jooksul.
Õiguskantsler nentis, et Narva Linnakohtu suur töökoormus on tingitud regionaalsetest eripäradest, keeleprobleemist, kohtunike nappusest jt asjaoludest, mis koostoimes on põhjustanud Narva Linnakohtus töötavate kohtunike äärmiselt suure töökoormuse ja väga pikad kohtumenetluste menetlusajad. Riik on küll eri meetmetega püüdnud olukorda leevendada, kuid see on jätkuvalt kriitiline.
Samas ei õigusta see kohtumenetluse venimist ega vähenda avaldaja õiguste kahjustamist konkreetsel juhul. Õiguskantsler asus siiski seisukohale, et kõige kohasemaks lahenduseks konkreetsel juhul oleks Viru Maakohtu esimehe vabandus avaldaja ees ebameeldivuste pärast, mida on väga pikk kohtumenetlus avaldajale põhjustanud.
Viru Maakohtu esimees teatas, et ta vabandas avaldaja ees.
Viru Maakohus vabandas veel kord kohtuasja venimise pärast
Õiguskantsleri poole pöördus 13.09.2006 inimene, kes avaldas rahulolematust Viru Maakohtu töö kohta tema kohtuasja menetlemisel. Avaldaja esitas 1.03.2005 Narva Linnakohtusse (alates 01.01.2006 Viru Maakohus) hagiavalduse oma endise abikaasa väidetavalt seadusevastaste tehingute asjas – ta oli sõlminud kinkelepinguid ja ostu-müügi lepingu. Hiljem esitas avaldaja kohtule ka hagi tagamise taotluse vara arestimise palvega, kuid kohus taotlust ei rahuldanud.
Avaldaja pöördus õiguskantsleri poole, sest pooleteise aasta jooksul ei olnud toimunud ühtegi kohtuistungit ja avaldaja kohtuasi oli lahendamata. Avaldaja sõnul oli temale mõistmatu, miks kohus nii pika aja jooksul tema hagiavaldusele ei reageerinud.
Õiguskantslerile edastatud kohtutoimiku materjalidest ilmneb, et kohtuistungisekretär saatis hagimaterjalid koos vastuse nõudega kostjale 05.08.2005, määrates vastamise tähtajaks 12.09.2005. Kostja sai hagimaterjalid kätte 18.08.2005, kuid kohtule ei vastanud. Kuna avaldaja oli hagis taotlenud ka kolmanda isiku menetlusse kaasamist, saadeti hagiavaldus 19.06.2006 ka temale, kuid dokumente ei õnnestunud talle kätte toimetada.
Ühtlasi selgitas kohtunik, et arvestades lahendamata kohtuasjade arvukust ning kohtu esimehele laekunud menetluse kiirendamise avalduste suurt hulka, teeb kohus omalt poolt kõik võimaliku, et lahendada kohtuasjad mõistliku aja jooksul. Kohtunik teavitas oma seletuskirjas ka sellest, et kohtuistung antud asjas toimub 21.11.2006 ning kohtukutsed on menetlusosalistele välja saadetud.
Õiguskantsler leidis, et ajavahemik kostjale vastamiseks antud tähtaja möödumisest (kui kohtul tekkis võimalus kohtuistung määrata) kuni esimese kohtuistungi määramise ja tegeliku läbiviimiseni oli tõepoolest lubamatult pikk: rohkem kui üks aasta.
Õiguskantsler nentis, et Viru Maakohtus on suur töökoormus ja lahendamata kohtuasjade hulk suur. Probleemi võimendas veelgi eelmisel aastal kohtutesse jõudnud tsiviilasjade arvu 80-protsendiline kasv.
Kohtute statistika kohaselt lahendas 2005. aastal Eestis üks kohtunik keskmiselt 221,4 asja aastas. Kõnealust kohtuasja menetlev kohtunik on viimastel aastatel lahendanud keskmiselt 350 tsiviilasja aastas, seega on tema töökoormus olnud keskmisest märkimisväärselt suurem.
Õiguskantsler leidis, et tegemist on kahtlemata kahetsusväärse juhtumiga. Teisalt asus õiguskantsler seisukohale, et antud juhul oli kohtu viivitus istungi määramisel tingitud objektiivsetest asjaoludest ning ei ole süüks pandav ainuüksi asja menetlevale kohtunikule.
Õiguskantsler asus seisukohale, et kõige kohasemaks lahenduseks antud juhul oleks Viru Maakohtu esimehe vabandus avaldaja ees mure ja ebameeldivuste pärast, mida kohtu viivitus temale põhjustas.
Viru Maakohtu esimees teatas, et vabandas avaldaja ees tema kohtuasja istungile määramise venitamise eest.
Notar vabandas väliseestlaste ees
Õiguskantsleri poole pöördus abielupaar, kes kaebas notari tegevuse peale nende kinnisvaratehinguga seotud ametitoimingute tegemisel ning avaldajatega suhtlemisel.
Avaldajad on sünnilt Eesti kodanikud, kes on alates 1948. aastast elanud püsivalt Austraalias. Ka avaldajate poeg, kes on antud kaasusest puudutatud, on Eesti kodanik ja elab koos abikaasaga Austraalias.
Alates 1997. aastast on avaldajad käinud suviti Eestis puhkamas. 2001. aasta augustis pakuti neile soodsalt müüa kahte korterit Kuressaares. Avaldajad ostsid need korterid oma poja nimel, tegutsedes tema esindajatena notariaalse volituse alusel. Mõni aeg hiljem anti korterid üürile.
2006. aasta suvel otsustasid avaldajad koos pojaga mõlemad korterid ära müüa. Ettevalmistaval kohtumisel notariga teatas viimane, et korterite müümiseks tuleb avaldajate pojal kui korterite omanikul esitada oma abikaasa nõusolek müügiks, sest perekonnaseaduse sätete järgi on abielu ajal soetatud vara abikaasade ühisvara.
Avaldajate arvates oli selline nõudmine ebaseaduslik, sest nad olid ostnud vara ainult oma pojale. Avaldajad väljendasid pahameelt ka notari ebaviisaka käitumise üle nendega suhtlemisel.
Notar selgitas oma vastuses, et nõudis avaldajate pojale kuuluva kinnisasja võõrandamiseks tema abikaasa nõusolekut seetõttu, et lepingu esemeks oli Eestis asuv kinnisasi ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi määratakse asjaõiguse tekkimine ja lõppemine selle riigi õiguse järgi, kus asi asjaõiguse tekkimise või lõppemise ajal asus.
Õiguskantsler leidis, et kõnealust kaasust reguleerivad rahvusvahelise eraõiguse normid, sest avaldajate poja abielu on sõlmitud Austraalias ning ka tema püsiv elukoht asub seal. Seetõttu reguleerib avaldaja poja ja tema abikaasa varalisi suhteid Austraalia õigus. Sealne perekonnaseadus sätestab aga lahusvararežiimi. Seega puudus notaril vajadus veenduda kinnistuomaniku abikaasa nõustumises tehinguga.
Õiguskantsler leidis, et notari tegevus ametitoimingute tegemisel ja klientidega suhtlemisel ei olnud täielikult kooskõlas seadustega ja hea halduse tavaga. Õiguskantsleri hinnangul kohaldas notar vääralt rahvusvahelise eraõiguse norme ning rikkus hea halduse tava, viivitades isiku selgitustaotlusele vastamisega. Avaldajatele põhjustatud ebameeldivused ning ajakulu oleks õiguskantsleri hinnangul kõige otstarbekam heastada vabandamisega.
Notar teatas, et vabandab avaldajate ees kirjalikult neile põhjustatud ebameeldivuste eest.
Sotsiaalhoolekanne vabandas vanemate ees ebakorrektse lapse äravõtmise pärast
Inimene palus õiguskantsleril kontrollida, kas Tallinna Kesklinna Valitsus toimis õiguspäraselt, kui võttis temalt lapse, toimetas lapse Tallinna Laste Turvakeskusesse ning ei võimaldanud lapsel täita kahe nädala jooksul koolikohustust.
Tallinna Lastehaigla teavitas 20.01.2006 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda 1998. aastal sündinud lapse suhtes toime pandud väärkohtlemisest perekonnas. Seepeale vestlesid Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ametnikud lapse vanematega, kes keeldusid neile pakutud koostööst MTÜ Lapsele Oma Kodu sotsiaal- ja peretöötajatega. Sotsiaalhoolekande osakond pöördus politseisse palvega alustada lapse väärkohtlemise küsimuses kriminaalasi.
Põhja Politseiprefektuuri uurija helistas 16.02.2006 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonda, et anda teada lapse väärkohtlemise jätkumisest. Sotsiaalhoolekande osakond otsustas paigutada laps tema turvalisuse tagamiseks ajutiselt kaheks kuuks Tallinna Laste Turvakeskuse turvarühma. Pärast seda teavitati telefoni teel lapse mõlemat vanemat. Vanematele pakuti võimalust kohtumiseks sotsiaalhoolekande osakonna ametnikega, et arutada toimunu ja selle võimalike lahendusvariantide üle.
Õiguskantsler leidis, et on mõistetav, et last on vaja kaitsta siis, kui vanem ei täida oma vanema õigusi ja kohustusi lähtuvalt lapse huvidest.
See aga tähendab omakorda, et last ei anta vanemale tagasi enne, kui on selge, et vanem ei kujuta lapse elule või tervisele enam ohtu. Seetõttu ei saa ka õiguspäraseks lugeda olukorda, kus eestkosteasutus otsustab juba n-ö ette ära, kui kaua on laps perekonnast eraldatud, olgu see siis täpselt määratletud tähtaja või mõne asjassepuutumatu sündmusega nagu on seda vanema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine.
Kaasuse faktilistest asjaoludest nähtub, et eestkosteasutus ei ole tegutsenud PKS § 53 lõikega 2 kooskõlas, sest eestkosteasutus ei ole selleks ette nähtud aja jooksul pöördunud maakohtusse avaldajalt lapse äravõtmise nõudega. Sellist käitumist tuleb pidada taunitavaks isiku põhiõiguste ja -vabaduste rikkumiseks.
Avaldaja esitas 21.02.2006 Tallinna Kesklinna Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnale järelepärimise selle kohta, millistel asjaoludel ja kes paigutas tema lapse Tallinna Laste Turvakeskusesse. Sotsiaalhoolekande osakond vastas lapsevanemale 20.03.2006. Avaldajale jäeti selgitamata, millise tähtaja jooksul ja millises kohtus saab ta eestkosteasutuse tegevust vaidlustada. Sellist eestkosteasutuse tegevust tuleb pidada hea halduse tavaga vastuolus olevaks, leidis õiguskantsler.
Õiguskantsler tegi Tallinna Kesklinna Valitsusele ettepaneku pöörduda maakohtusse lapse vanemalt äravõtmise või vanema õiguste äravõtmise nõudega juhul, kui avaldaja lapse elu või tervis on vanema juures ohus, ning vabandada avaldaja ees hea halduse tava rikkumise ja lapse koolikohustuse täitmise mittevõimaldamise pärast kirjalikult.
Tallinna Kesklinna Valitsus pöördus lapse vanemalt äravõtmise nõudega Harju Maakohtusse ja esitas avaldajale ka kirja, milles võttis oma eksimused omaks.
