Sügisel 1935 sai Tallinna Tehnikaülikool noore tegusa inglise keele lektori. Inglismaalt tulnud Ronald Sethi peas näis mõlkuvat grandioosne plaan – õpetada võimalikult paljusid eestlasi inglise keelt rääkima. Sest aprillis 1936 sai Sethist ka Tallinnas Tõrvand-Tellmanni Inglise Kolledži õpetaja, lisaks pidas ta veel mitmeid muid ameteid, nende seas välisministeeriumi nõuandja inglise keele alal. Eestist sai noorele õpetajale ja tema perele teine kodu ning nad otsustasid end selle väikese maaga pikemalt siduda. Siis aga äkitselt pöörati kõik peapeale.

Kõigepealt baasideleping augustis 1939 ja vaid nädalapäevad hiljem, 1. septembril Saksamaa kallaletungiga Poolale alanud maailmasõda sundis Sethi ja tema peret oma asjad kiiresti kokku pakkima. 5. septembril astusid nad Tallinna sadamas Helsingi laevale ja algas teekond tagasi koju. Kaile jäid lehvitama sajad kolledži õpilased, kes laulsid ja hüüdsid “Tulge jälle tagasi meie juurde!”. Saatuse tahtel läkski nii.

Peadpööritav plaan

Inglismaale naasmise järel sidus Seth end juba detsembris 1939 luurega. Veebruaris 1941 astus ta vabatahtlikuna kuninglike õhujõudude teenistusse, temast sai reservohvitser. Ankeeti kirjutati, et Ronald Seth soovib täita luureülesandeid.

Luuretöötaja Seth oli omapärane segu romantikast, hulljulgusest ja naiivsusest. Ilma nende omadusteta poleks kahe väikese lapse isa käinud välja plaani, mida on raske nimetadamillekski muuks kui enesetapjalikuks hullumeelsuseks. 26. oktoobril 1941 saatis Seth õhujõudude ministeeriumile lennuka ettepaneku.

“Ei saa eitada, et ma olen enim tuntud inglane Eestis. Aga lisaks sellele on mul sõpru väga laias prominentsete ja mõjukate eestlaste ringis, kuhu kuuluvad president Päts, enamik valitsuse liikmeid, saadikuid, ärimehi, pangadirektoreid, laevaomanikke, ametnikke, kaasaarvatud mehi ja naisi igast eluvaldkonnast,” kirjutas Seth. Ta viitas sakslaste-vastasele põrandaalusele võitlusele ja sabotaažile Hollandis, Belgias ja mujal ning käis välja plaani: “Lubage mul minna Eestisse ja üritada organiseerida samasugune liikumine. Isiklikult olen ma kindel, et mind saadab edu.”

Seth lisas, et kuna venelased on kaua olnud Balti riikide vaenlased, ei saaks neil olla isegi vastavate plaanide olemasolu korral mingit edu eestlaste seas. Küll aga inglastel, ning seda tänu Eesti ja Suurbritannia väga headele endisaegsetele suhetele. Mõistagi soovitas ta missioonile ennast kui ainsat inglast, kes võib olla edukas selle plaani elluviimisel.

Seth pakkus välja, et ta kasutaks luureretkel oma hea tuttava, hetkel brittide leival oleva meremehe Felix Kopti identiteeti. Temalt dokumentide saamine poleks keeruline, ka saaks Seth kergesti esineda eestlasena tänu oma eesti keele oskusele.

Sethi plaan oli minna Rootsi, sealt edasi Soome kaudu Eestisse. “Ma ei näe mingeid raskusi Eestisse pääsemiseks,” oli noormees kindel. Tingimusena nimetas Seth, et missiooni ajal tuleb maksta tema perekonnale elatisraha. Ja pensioni maksmine ei katkeks ka juhul, kui operatsioon lõpeb halvasti.

See ei olnud siiki Sethi esimene ettepanek Eestisse luurele minekuks. Juba märtsis 1940 esitas ta armee keskasutusele War Office’ile plaani minna Eestisse ja teistesse Balti riikidesse koguma infot venelaste tegevuse kohta seal. Sethi õnneks ei võetud toona vedu.

Vaevalt paar päeva hiljem jõudis Sethi ettepanek õhujõudude kommodoori lauale – otsustamaks, kas selles on midagi arutamisväärset. Ilmselt oli, sest juba novembris 1941 kutsuti Seth vestlusele. Seal noormees ei varjanud, et tema eraõpilaste hulka Eestis kuulusid nii kindral Johan Laidoner kui välisminister Karl Selter. Veel samal kuul asusid britid andmeid koguma Sethi sõbra Kopti kohta.

Kobakäpa sünd

Sethi plaan võinukski plaaniks jääda, kui poleks sekkunud juhus. Nimelt ilmus ajalehes Neue Zürcher Zeitung novembri algul 1941 artikkel Eesti õlitööstuse kohta, kus seda nimetati sakslaste jaoks eriti tähtsana. Kütusena kasutatava põlevkiviõli tootmismahtu võrreldi loos Mosuli, Bakuu ja Rumeenia omaga. Ja see pani inglasi kõrvu kikitama.

Sethis hakati nägema meest, kes võiks toime panna diversiooniakte õlitööstuse vastu. Samas aga tahtsid britid esmalt selgusele jõuda, kui palju jõudsid venelased enne taganemist purustada. Sest “oleks kasutu teha plaane tehaste saboteerimiseks, mida enam ei eksisteeri”. Siiski peeti Sethi saatmist enam-vähem vajalikuks, sest novembri lõpul 1941 saatsid britid Moskvasse telegrammi. Nimelt oli brittidel tol ajal venelastega kokkulepe, et Eestis tegutsemiseks küsitakse neilt luba.

Detsembri keskel 1941 oli Sethi saatus otsustatud. Eesti projekt ja Sethi ettevalmistamine tehti ülesandeks kuninglikele õhujõududele. Sellega seoses ülendati Seth lennuväe leitnandiks. Eesti missiooni eesmärgiks oli: “(a) Organiseerida ja õhutada rahulolematust Eesti elanikkonna hulgas ja hõõrumist nende ja Saksa okupantide vahel. (b) Sabotaaž põlevkivikaevandustes ja -tööstuses. (c) Igasugused muud sabotaaži vormid, passiivne vastupanu etc /…/” Ja see plaaniti ellu viia märtsis-aprillis 1942.

Eestis pidi Seth oma sõprade toel ise hakkama saama. “Ta ei võta kaasa relvi ega varustust.” Juhul kui Eestisse saatmine ei peaks õnnestuma, kavatseti kasutada Sethi kui korraliku väljaõppega meest kusagil mujal.

Operatsioon “Blunderhead” (Kobakäpp) käivitus jaanuaris 1942 ja Seth saadeti kaheks kuuks väljaõppele Glasgow’sse. Tema agendinimeks sai Ronald, kes Eestis esineb Felix Koptina. “Ta maabub okupeeritud territooriumile kaluripaadiga ja tal on meremehe dokumendid.” Kolm nädalat kuni kuu hiljem plaaniti Seth Eesti rannikult üles korjata ja ära tuua.

Kevadel 1942 sai Seth eriväljaõppe tööstussabotaažis, talle tutvustati põlevkivitööstuses kasutatavaid seadmeid ja jõujaamu. Tema koolitajad märkisid, et füüsiliselt pole Seth väga tugev ja tema oskus relvi käsitseda jätab soovida. Seevastu sai ta lõhkeainetaga kenasti hakkama ja oli väga osav raadiosaatjaga, eriti aga toonitati tema suurepäraseid juhiomadusi. Seth hakkas saama 750 naela kuus. Väljaõpe ei läinud viperusteta, Seth vigastas põlve ja saadeti hospidali.

“Blunderheadi” kavandajad ei teinud illusioone. Kevade hakul 1942 möönsid nad, et “agent saadetakse ihuüksi keerulisse piirkonda ja tema šansid ellu jääda on ähmased.”

Aprillis 1942 hakati otsima võimalust, kas saaks Sethi sokutada mõnele Helsingist või Stockholmist Tallinna suunduvale laevale. Edu see ei toonud. Seejärel otsustati viia Seth sihtpunkti hoopis lennukiga. Mis aga ei saanud toimuda varem kui septembris-oktoobris.

Üllatav on aga see, et kevadel 1942 saatis Seth kirja Eesti saadikule Londonis August Tormale ja palus temalt suurt Eesti maakaarti. Kas siis Briti luurel seda endal tõepoolest polnud?

Üksik langevarjur

Mida lähemale operatsiooni algusele, seda ulmelisemaks muutusid Sethi ideed. Aprillis 1942 kirjutas Seth oma raportis: “Esimesel kahel-kolmel kuul tuleb keskenduda põrandaalusele propagandale ja selle edu puhul minna üle rohkem aktiivsemale tegevusele. /---/ Luua 50 kuni 100 aktiivsest sabotöörist koosnev rühm, mis paneks toime üheaegsed hajutatud rünnakud a) raudteedele. b) vaenlase lennukitele. c) põlevkivitehastele.”

Augustis 1942 oldi nii kaugel, et operatsiooni “Blunderhead” algus määrati oktoobri viimasele nädalale. Seth kavatseti langevarjuga alla heita kusagil Rakvere piirkonnas. Kas hakkasid ülemused Sethi võimetes kahtlema, ei tea, aga igatahes otsustati koos temaga saata Eestisse veel üks mees – eestlane Arnold Johannes Tedrekin. Mõlema mehe peaülesandeks oli tekitada purustusi põlevkivitööstuses. Tedrekinist siiski loobuti õige kohe – põhjuseks alkohol.

Septembri lõpul sai Seth kiirväljaõppe langevarjuga hüppamises. Ja siis kõik algaski. 24. oktoobril toimetasid kuninglike õhujõudude poolakaist lendurid Sethi Eestisse. Ta hüppas alla kell pool 12 öösel Leesi kohal. “Reisija oli üpris õnnelik ning hüppas ilma kõhkluseta ja hästi,” raporteerisid lendurid.

See jäi viimaseks teateks agent Rolandi kohta. Seth maandus õnnetult. “Minu langevarju nöörid takerdusid ühe puu okstesse,  mis rippusid üle traatide, ja mind peatati rapsakuga,” meenutas Seth hiljem. Lähedalt kostis koera haukumist ja luuraja avastas, et ta on sakslaste poolt sisse piiratud.

Sethil siiski õnnestus langevarjust vabaneda ja pageda. Tema varustus, mis heideti eraldi alla, langes sakslaste saagiks. Alles jäi vaid püstol, nuga, raha ja veidi šokolaadi. Nüüd tuli üles leida Martin Saarne talu Kiiu Aablas, kus Roland oli oma Eesti-aastatel suvitanud. Martin aitab kindlasti, ehk ka purjepaadi leida, millega saaks Rootsi minna, uskus Seth.

Martini tallu jõudis Roland varsti, aga õnnetuseks polnud meest kodus. “Ma olin nelikümmend tundi olnud söömata, kuid olin näljapiina oma kõhus vaigistanud morfiumipilliga.” Tuli minna metsa ootama. Päevad läksid, aga Martin ei tulnud. Juba nädal aega polnud Seth ivagi hamba alla saanud ja ta muutus nõrgaks. “Kui ma ruttu ei saa kokku Martiniga, siis suren lõppude lõpuks nälga,” mõtles Roland 11. päeval.

4. novembri õhtul vaarus Seth Martini maja ukseni. Nüüd oli peremees lõpuks kodus! Roland suisa kukkus uksest sisse ja kähises vaid ühe sõna: “Leiba!” Toibudes rääkis ta Martinile oma loo ära. Paadi otsimise peale vangutas mees pead ja ütles, et Rolandi ainuke lootus on pääseda Saaremaale ja sealt edasi üle mere. Martini õetütar aga soovitas järgmisel päeval Sethil alistuda.

Järsku paistis aknast, kuidas majale läheneb kaks Saksa sõdurit. Roland jooksis metsa, kuid ta oli täiesti läbi ja kukkus samblale. Ta kobas taskust mürgiampulli, ent see oli kadunud. Siis haaras ta püstoli ja luges palve. Vajutas päästikule, kuid lasku ei järgnenud. Relv oli rooste länud. “Kui mina ise ei või end tappa, siis teevad seda minu eest sakslased.” Seth ajas end püsti ja hakkas küla poole sammuma. Peagi ümbritsesid teda relvastatud eestlased, omakaitselased. Operatsioon “Kobakäpp” oli lõppenud juba enne algust.

(JÄRGNEB)

Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archives’ile Londonis.

 

MEES MANTLI JA KAABUGA: Inglise keele õpetaja Roland Seth koos perega Tallinna sadamas 5. septembril 1939. Kolm aastat hiljem naasis ta Eestisse - luureagendina. Foto erakogu.

SALALEPE MOSKVAGA: Roland Sethi saatmine Eestisse kooskõlastati venelastega ja selleks küsisid britid novembris 1941 Moskvast ka luba. Foto National Archives/Pekka Erelt