Päikese nime väärkasutamine – karistatav!
Suurim pomm plahvatas esmaspäeva hommikul. Avastus, et uude karistusseadustikku on jäänud auk, mis ei kriminaliseeri võõra vara hävitamist vahemikus 1000 kuni 18 500 krooni, tuli külma dušina ka seaduse loojatele endile. “Väga sant tunne oli, ausalt öelda,” möönab Tallinna Ringkonnakohtu kohtunik Priit Pikamäe (28), üks kriminaalseadustiku väljatöötajatest. “Tulin hommikul tööle, tegin ETA uudised lahti ja sealt vaatas selline tore üllatus vastu. Tuleb tunnistada, et seaduses on tõesti auk. See oli inimlik eksimus.”
Järgnevas usutluses kommenteerivad Priit Pikamäe ning Justiitsministeeriumi karistusõiguse osakonna juhataja kohusetäitja Saale Laos uut seadustikku, mis alates 1. septembrist meie kõigi käitumist reguleerib.
Tekib kiusatus küsida, kuidas selline viga tekkida saab. Ja kes peaks selle eest vastutama?
Priit Pikamäe (P): Ma siin konkreetset vastutajat ei oskagi nagu määratleda. Kriminaalseadustik sai vastu võetud aasta tagasi ja seda on arutatud korduvalt erinevatel koolitustel. Kui keegi siiamaani ei olnud viga märganud, siis tuleb tunnistada, et kõiki vigu lihtsalt ei näe. Tekib olukord, kus enam ei oska näha.
Te olete ise kohtunik. Mida teete, kui keegi võõra vara hävitamise eest teie kohtu alla tuuakse?
P: Tõstaksin käed üles, sest seadus ei näe ette, et selle eest saaks karistada. Aga ma rõhutaksin, et tsiviilkorras peab see vara rikkuja ja hävitaja igal juhul vastutama. Küsimus on ainult selles, kas me teda ka kriminaalkorras karistada saame.
Minu teada Riigikogu õiguskomisjon esmaspäeval juba arutas vara hävitamist puudutava paragrahvi muutmist.
Kuidas te seda seadust üldse kirjutasite?
P: Oijah, ega seda protsessi ei olegi võimalik nii lihtsalt kirjeldada. Tööd alustati 1996. aasta sügisel ja kirjutamine käis nii, nagu see on Eesti õigusloomes suuremate asjade puhul tavaks saanud. Oli väike töögrupp ja selle ümber oli moodustatud ekspertgrupp, kellega asju läbi arutati ja eelnõud lihviti. Ja muidugi osales ka suur hulk väliseksperte, väga tunnustatud Saksa juriste ja ka prantslasi, hollandlasi.
On avaldatud arvamust, et seadustik on Saksa kriminaalseaduse pealt maha viksitud.
P: (Pisut teravalt) Kui olete tähele pannud, siis see on tüüpiline etteheide, mida tehakse Eesti õigusloomele alates 1991. aastast. Aga me ei saa hakata jalgratast leiutama. Eestis on vähe neid inimesi, kes suudaks mingit õigusharu reformida. Kuna Eesti on alati olnud lähedastes sidemetes Saksaga ning Saksa õigussüsteem on Euroopas kõige rohkem arenenud, siis selles mõttes oli Saksamaalt eeskuju võtmine täiesti möödapääsmatu.
Samas pole see olnud mingi üks-ühele ülevõtmine.
On advokaate, kes leiavad, et kuritegude aegumist puudutav paragrahv on väga segaselt paika pandud. Et ainult Pikamäe saab aru, mida sellega on öelda tahetud.
P: (Muheldes) Noh, Pikamäe julgeb siin vastu vaielda. See aegumise seadusliku regulatsiooni lõplik versioon sai välja töötatud Tartus ja selle kallal töötas hea hulk inimesi. Ma lugesin eile huvi pärast Prantsuse kriminaalseaduse õpikut ja seal oli see asi umbes samamoodi paika pandud nagu meil.
Lihtsustades võib vist öelda, et uues seaduses kuriteod aeguvad väga raskelt?
P: Väga raskelt! Kui süüdlane on kätte seadud, siis riik peab looma olukorra, kus ta saab karistatud. Paljud kaitsjad ootasid võibolla aastaid, et nüüd tuleb uus regulatsioon ja vanad asjad aeguvad ära, aga seda ei tulnud. Võibolla sellest ka etteheited, et uus seadus on segane.
Samas ei ole uue seadustiku järgi enam karistatav kuritegude ettevalmistamine. Miks see hea on?
P: Sest teo ettevalmistamise piir oli liiga ähmane. Kohtule jäi liiga suur vabadus inimeste süüdimõistmisel.
Saale Laos (L): Samas on ju olemas erandjuhud erikoosseisudega! Näiteks narkosüütegude puhul saab karistada ka ettevalmistamise eest. Igal konkreetsel juhul tuleb vaadata, kui ohtlik see ettevalmistav tegu on.
Kas mõrv, mille ettevalmistamise eest ei karistata, on siis vähem ohtlik kui narkokuritegu?
P: (Kerge ohkega) See ongi see juriidiline küsimus. Isikuvastaste kuritegude puhul on piir määratud katsega. Sest kui armukade naine läheb poodi ja ostab leivanoa, siis kas see on juba tapmise ettevalmistamine? Väga raske öelda. Ja kui on raske öelda, siis on kohtul raske ka otsust langetada.
Paragrahv 80 ütleb, et “kui süüdimõistetu on kuriteo toimepanemise tagajärjel ise raskelt kannatada saanud, võib kohus ta karistusest vabastada”. Kas umbes nii, et kui keegi röövib poodi ja tulevahetuses vigastada saab, võib ta vangiminekust pääseda?
P: Parem näide oleks see, kui inimene joobeseisundis põhjustab avarii, milles saavad niihästi kaassõitjad kui ka juht ise raskelt kannatada. Seda nimetatakse loomulikuks karistuseks – inimene on toime pannud kuriteo, mille tagajärg talle endale on nii raske, et tema täiendava karistamise mõte on küsitav.
Paragrahv 215 puudutab võõra vallasasja omavolilist kasutamist omandamise eesmärgita. Üks kõrge politseiametnik ütles, et tema meelest on see segadusttekitav: rebitakse kelleltki näiteks tänaval mobiil käest ja hiljem röövel väidab, et helistas sellega ainult korra koju emale ning ütles, et supp sooja pandaks. Seejärel viskas ta telefoni ära. Oli see siis nüüd röövimine, varastamine või omavoliline kasutamine?
P: (Irooniliselt) Mind hämmastab, et kõrge politseiametnik tugineb ainult süüdistatava ütlustele ja võtab puhta kullana seda, mida süüdistatav räägib. Aga tegelikult võiks hoopis küsida, miks senine koodeks kriminaliseeris ainult auto ärandamise ja leidis, et muu isiklik omand ei vääri üldse õiguslikku kaitset. Oletame näiteks, et keegi kuri inimene muugib teie jalgratta lahti, sõidab sellega Lasnamäele ja jätab ratta siis sinna maha. Kas see peaks olema vähem karistatav kui auto ärandamine? Mina ei näe siin mingit vahet.
Aga miks neid liigitusi ikkagi nii palju peab olema? Kannatanu seisukohast ei muutu ju sellest midagi, mis eesmärgiga tema kasukas ära viidi.
P: Kannatanu seisukohalt ei muutu midagi, aga kriminaalõigus on seda vahet teinud hallidest aegadest peale. Vargusena mõistetakse igal pool ikkagi ainult sellist kuritegu, millega süüdlane tahab asja endale. Kui tal seda soovi ei ole, ei saa olla tegemist ka vargusega. Seetõttu ongi karistusseaduses vaja eraldi paragrahvi juhtudeks, kus kurjategija ainult kasutab võetud asja.
Surnuaia rüüstamine on uues Karistusseadustikus viis korda vähem karistatav kui avalikus kohas laamendamine. Mõnes mõttes on ju loogiline, et elavate rahu on surnute omast kõrgemalt hinnatud, aga samas mõjub see ikkagi küsitavalt.
P: See, kui raskelt ühte või teist tegu karistatakse, on alati poliitilise otsuse küsimus. Omavahel öeldes võib tunnistada, et mingit matemaatilist loogikat ei maksa siin otsida. See on lihtsalt otsustamine, kui raskelt me üht või teist tegu karistame.
§ 105 näeb ette kuni kolmeaastase vabadusekaotuse punase lõvi ja päikese embleemide ning nimetuste väärkasutamiste eest. Kas te võiksite öelda, mida see punase lõvi embleem endast kujutab?
P: (Hetk enne ebamugava vaikuse tekkimist) Saale…
L: Ei tea.
Ei tea? Aga miks meil siis seaduses selline paragrahv on?
L: No ilmselt see tuleb kuskilt rahvusvahelistest konventsioonidest…
P: (Otsustavalt) See päikese embleem on rahvusvaheline märk, mille kasutamise valdkond on väga rangelt piiritletud ja mille väärkasutamine on karistatav.
Nii sain mina ka aru. Aga kellele see päikese embleem ikkagi kuulub? Ja kuidas ma võiksin seda väärkasutada?
P: Siin tuleb tunnistada oma võhiklikkust. Ei julge vastata. Teatavasti kui jurist midagi ei tea, siis ta peab seda tunnistama. Ega analoogseid paragrahve Euroopa riikide karistusseadustes eriti ei leia. Tavaliselt on sellised asjad paika pandud rahvusvaheliste konventsioonidega. Eesti on oma karistusseaduse teinud väga detailse, võibolla isegi liiga detailse. Me tahame sellega näidata rahvusvahelisele üldsusele, et taolised teod saavad tõesti karistatud.
Paar paragrahvi edasi keelab § 130 inimkimääri ja inimhübriidi tegemise. Kui laialt levinud kuritegu see inimkimääride loomine Eestis on?
P: Seda ma ei oska jälle kommenteerida. Ma ei ole spetsialist. On selge, et need kuriteod võivad tuleneda eelkõige geenitehnoloogia väga kiirest arengust ja on karistatavad ka Lääne-Euroopas.
Enamik karistusseadustiku paragrahve ongi valveparagrahvid – täiesti tõsiselt! Suurt osa neist tuleb rakendada ehk kord kümne aasta jooksul. Ja see on väga hea, sest päris hirmus oleks elada ühiskonnas, kus iga päev näiteks riigipöördekatsed toimuksid. Aga piisab sellest, et üks kord selline tegu toime pannakse – siis peab paragrahv olemas olema.
Osad senised süüteod on uuest seadustikust sootuks välja jäänud. Miks näiteks laimamise paragrahv ära kadus?
P: Vastus on väga lihtne. See oli poliitiline otsus karistusseadustiku menetlemisel.
Seadustikku ette valmistanud eksperdid olid kogu aeg seisukohal, et riikliku hukkamõistu võimalus peaks jääma, aga ekspertide arvamus polnud Riigikogule siduv. Eesti on selles suhtes üsna unikaalne riik, et inimese au ja väärikus ei ole enam kriminaalõiguslikult kaitstavad õigushüved.
Mida see poliitiline otsus tähendas? Kas see on kuidagi seotud poliitilise tellimusega?
P: Ma vastaksin niimoodi, et Riigikogu liikmed esitasid muudatusettepaneku laimamisparagrahvi välja jätmiseks ja Riigikogu enamus seda ka toetas. Ja täpselt nii ta läks.
Mis paragrahve Riigikogu veel välja viskas?
L: Korruptsiooni.
Nii et korruptsioon polegi enam karistatav?
P: Korruptsioon on karistatav teiste paragrahvide alusel. Karistusseaduses on olemas paragrahvid, mis selle asja ära katavad.
Näiteks altkäemaks ja pistis? Aga mis vahe neil kahel on?
P: Vahe on selles, et altkäemaksu puhul teeb ametnik tasu eest teo, mida ta seaduse järgi ei tohiks teha. Näiteks lubab piirivalveametnik üle piiri inimese, keda ta ei tohiks riiki lasta. Aga pistise puhul teeb ametnik midagi sellist, mida ta nagunii teha võiks. Taotletakse kas või tolliametnikult mingite dokumentide vormistamist. Kõik alused selleks on olemas ja ametnik võiks need paberid kinnitada ning kauba riiki sisse lasta. Muidu seisaks see kaup kai peal kolm kuud, aga nüüd tõttu ainult ühe kuu.
Võiks ju öelda, et see on väga tore, kui ametnik tegutseb kiiremini ja kaup ainult ühe kuu kai peal ootab. Miks see üldse karistatav peaks olema?
L: Sest ametnik peab igatpidi eetiliselt käituma! Ametnik peaks lähtuma ainult seadusest ja välispidisest mõjutusest vaba olema.
Paljud advokaadid arvavad, et uus karistusseadustik jõustus liiga kiiresti. Inimesed ei ole jõudnud seda endale selgeks teha, aga samas see juba kehtib. Kas teie seda ei leia?
P: Selle üle võib muidugi vaielda jah. Enne Teist maailmasõda tegi Eesti ka kriminaalseadustikku. Ja seda töötati väga kaua välja – seadustik võeti vastu 1929. ja jõustus 1935. Kuus aastat jäi seaduse tundmaõppimiseks. Praegu oli seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahel üks aasta. Aga see oli tingitud ka sellest, et Eesti olukord oli täiesti ainulaadne. Meie karistusõigus oli teistest riikidest tohutult maha jäänud. See süsteem vajas kiiresti korrastamist.
