06.02.2009, 00:00
Palju õnne: krooni praegu ei devalveerita!
Eesti krooni kurss oli ohus kaks kuud tagasi, kui Lätit tabas majanduskriis. Täna pole krooni devalveerimine enam nii teravalt päevakorral.
Töölised märatsevad tänavatel, lükkavad ümber
autosid ja panevad neid põlema.
Välispankade seinad on
täis soditud, esineb sõna “sead”. Paljud pangad on
üldse suletud ning neid kaitsevad automaatidega turvamehed.
See
stseen sobiks märulifilmi. Kahjuks on tegemist päriseluga. Sellise
süsimusta pildi maalib Argentina peeso kokkuvarisemise aegsest Buenos
Airesest veebipäevik RGE Monitor, mis ühendab tunnustatud
majandusteadlasi ja -tegelasi üle ilma.
Ökonomist Edward
Harrison pani need mälestuskillud kirja mullu juulis, kusjuures ta ei
mõelnud seda tehes mitte keevalise Lõuna-Ameerika minevikule,
vaid Eesti, Läti ja Leedu lähitulevikule.
“Ma ei saa
öelda, et sama hukatuslik stsenaarium ootab ees Baltimaid, kuid asjad
võivad seal muutuda üsna riskantseks igal juhul,” hoiatas ta.
“Üks peab kokku kukkuma: kas valuutakurss või majandus.
Argentinas juhtusid mõlemad.”
Praegu
räägitakse Eestis samasugust juttu, nagu rääkis Harrison
seitse kuud tagasi. Näiteks Arengufondi nõukogu esimees Indrek
Neivelt ütles nädala alguses, et “laual on kaks varianti, kas
kärpida kulutusi, mis toob kaasa hindade languse ehk deflatsiooni,
või siis devalveerime krooni”.
Ta lisas, et
lõpptulemus ei erine väga palju.
Devalveerimisest on
saanud üleüldine kõneaine. Sisulist arutelu selle plusside ja
miinuste teemal pole aga tekkinud. See oleks justkui mingi suuremat sorti
tabuteema. Eriti veel võimudele. Näiteks president Toomas Hendrik
Ilves ütles sel esmaspäeval: “Me ei või minna
paanikasse ega hakata spekuleerima näiteks Eesti krooni kursi muutmise
üle. Sest see ei ole lahendus.”
Nii olengi leidnud infot
devalveerimise poolt ja vastu peamiselt erialainimeste blogidest ja
Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) paberitest. Neis räägitakse
küll peamiselt Läti majandusest ja latist, kuid meie mured on
niivõrd sarnased, et neid võib suurema vaevata Eestisse üle
kanda. Alljärgnevad mõtted pärinevadki peamiselt
ökonomist Edward Hugh’ ja lätlastega laenukõnelusi
pidanud IMFi emissari Christoph Rosenbergi artiklitest ning IMFi
dokumentidest Läti kohta.
Devalveerimise plussid: kasv
saabub kiiremini...
Ma olen püüdnud oma pere elu
sättida nii, et meil oleks laene pigem vähem kui rohkem. Eriti veel
praegu, kui tulevik on segasevõitu.
Eesti riik meenutab mulle
aga tüüpi, kes algul müüs maha oma väärtuslikuma
vara (loe: ettevõtted) ja seejärel elas võlgu (laenubuum).
Nüüd pole enam suurt midagi müüa, laenu ei anta ja riik
peab end viima üleilmsele tööturule ehk hakkama ekspordiga raha
teenima.
Paraku on Eesti “palgaootused” liiga
kõrged, et maailmas edukalt läbi lüüa. Riikide
konkurentsivõime muutumist väljendab koledavõitu nimega
näitaja: valuuta efektiivne reaalkurss (REER). Iga selle nõksatus
ülespoole näitab, et kõnealuse riigi toodangut on raskem maha
müüa. Eesti puhul on REER viimastel aastatel liikunud peaaegu
püstloodis, veel kiiremini kui Läti oma.
Kõige
lihtsam viis kaubad taas konkurentsivõimeliseks muuta on krooni kiire ja
järsk devalveerimine. Selline lõikus on küll valusam
(IMFi arvutused näitasid, et lati devalveerimisel 15 protsendi
võrra kahaneks Läti majandus veel ekstra 2 protsendipunkti
võrra), kuid ka kosumine tuleks kiiremini kui praegu valitud kulude
kärpe asemel.
Laks on kiire ja võib maandada
mässumeeleolusid...
Kolm aastat tagasi võtsin
mõne kuuga kaalust üle kümne kilo alla. Pidin lihtsalt
vaatama, mida söön, ja distsipliini hoidma. Külmkapi uksele
sättisin Londoni metroost ostetud hoiatusmärgi “Mind the
gap!”.
Alguses oli muidugi raskevõitu. Naine kurtis
kodus, et olen tavapärasest närvilisem.
Sama värk
kehtib riigi puhul. Devalveerimine rabaks meid järsult ühekorraga.
See on nagu kiire rasvaimu, mitte pikaajaline painav dieet.
Kulude
kärpimine on valus. Inimesed kaotavad töö. Pinged kasvavad. Ma
poleks üllatunud, kui korduks pronksiöö sarnane mäss.
Seetõttu usun Swedbank Eesti peadirektori Erkki Raasukese
sõnadesse, et “kui me ise endas kõhkleme, siis tuleks kohe
valida devalveerimine”.
Tihti räägitakse, et
devalveerimine toob kaasa hindade kasvu ja see on oi-oi kui halb. Praegu aga
seisab Eesti vastamisi teise olukorraga: hinnad kukuvad, kuid palgad kukuvad
veel rohkem. Ehk väike inflatsioon on kindlasti parem kui
deflatsioon.
Valuutalaenude probleemi saab kantida pankade
kaela
Hiljuti lõppes mu kodulaen. Mitmed tuttavad on
seepeale kadedusega õhanud, sest nemad peavad panku orjama veel
aastakümneid.
Devalveerimine on neile õudusunenägu,
sest lõviosa eestlasi on võtnud laenu eurodes. Koguni 85
protsenti Eesti pangalaenudest on antud välisvaluutas. Devalveerimise
korral läheks laenude tasumine märgatavalt kallimaks.
Need
inimesed põlgavad Riigikogu liikmeid nagunii. Krooni kursi kallale
minnes kaotaksid poliitikud nende silmis viimasegi
usaldusväärsuskübeme.
“Ma kahtlustan, et
Lätis, Leedus ja isegi Eestis tähendaks devalveerimine, et
pärast seda ei julgeks ükski nimetatud otsuse tegemises osalenud
poliitik enam selles riigis elada ning võib-olla tuleks ka
välismaal elades turvamehed palgata. Rääkimata väga
sügavast poliitilisest kriisist,” ütleb ka Swedbank Marketsi
analüütik Maris Lauri.
Kuid olen lugenud ka teistsuguseid
arvamusi. Näiteks Nobeli majanduspreemia võitja Paul Krugman
märkis jõulude ajal oma veebipäevikus, et kui muud
tingimused on samad, siis võib devalveerimine isegi vähem kahju
teha, sest osa laenudest ei ole väljastatud eurodes.
Edward
Hugh’ mõtteavaldused juhtisid mind aga tõelise
rehepapluse manu. Eesti üks kuumemaid kõlakaid
räägib, kuidas saaks devalveerimisel kahjud hoopis pankade kaela
kantida. Selleks peab riik nõudma enne devalveerimist kõigi
laenude ümberkonverteerimist kroonidesse. Kuid tõenäoliselt
tooks see kaasa ka kõigi valuutahoiuste kroonidesse
ümberarvestamise nõude. Laenajate kohustused ei kasvaks, küll
aga kaotaksid valuutahoiuste omanikud.
Paraku on sel asjal üks
häda. See võib tuua kaasa pangasüsteemi krahhi ning
ühiskond peaks lõpuks pankuritele abipakettide kaudu nende kahjud
kinni maksma. IMFi paberid ütlevad, et Läti kulutab oma
pangasüsteemi taastamiseks vähemalt 16,4 protsenti SKTst.
Devalveerimise miinused: naabrid lähevad tigedaks...
Kindel kroon on minu arust Eesti suurim PR-projekt, mida meie
poliitikud on müünud aastaid edukalt nii riigi sees kui ka raja taga.
Mulle on seda pähe tambitud aastaid.
Devalveerimine
mõjuks Eesti mainele peagu sama laastavalt kui Rootsi loobumine
ligi 200 aastat kestnud neutraliteedist. Sest tekiks küsimus, kas
seekordne devalveerimine jääb viimaseks või tuleb
uus. Ma ei julgeks enam kroone pangas hoida, vaid tormaksin kohe panka eurosid
ostma.
Järgmine asi on poliitika. Mäletan, kuidas
ükskord mitu aastat tagasi tundide kaupa oksendasin ja Ekspressi toimetuse
kõrval tegutsenud söögikohta siunasin. Ma arvasin, et sain
omletist toidumürgituse. Aga kui haigeks jäid ka mu naine ja üks
poegadest, sain aru, et tegemist on mingi nakkusega.
Täpselt
sama lugu on devalveerimisega. Sügisel oli rahandusringkondades
küsimuse all, kas Läti peaks latti devalveerima. Üks
põhjusi, miks seda ei tehtud, oli nakkusoht.
Devalveerimispisik haaranuks kohe ka Eesti ja Leedu.
Tookord
vandusid Eesti ja Põhjala riigid (aga ka IMF ja Euroopa Liit)
Lätile truudust ja lubasid teha kõik, et lati kurssi endisel
tasemel hoida. Me peame seda lubadust hoidma ja see on üks suuremaid
põhjusi, miks ma usun, et praegu krooni ei devalveerita. Krooni
devalveerimine mõjuks ju lätlastele noahoobina selga, sest
sätiks lati kursi taas ränga pressi alla. Eesti aga kaotaks maailmas
igasuguse usaldusväärsuse.
Päris sassi läheksid
ka suhted Põhjamaadega. Siin tegutsevatel Rootsi pankadel oli
sügisel väga raske, sest rahaturud olid Baltikumi suhtes
äärmiselt pessimistlikud: keegi ei teadnud, mis siin edasi saab.
Otsus latti mitte devalveerida tõmbas vähemalt osa pingeid maha.
Pangandus kukub kokku
Mu 89aastane vanaema
elas selle sajandi alguses üle jubeda õnnetuse: tema maja
põles peaaegu maani maha. Mäletan, kuidas me seal maja
jäänuste seas veel üht-teist leida üritasime ja
nuputasime, mida tal küll päästa õnnestus ja mida
mitte.
Devalveerimine tooks majanduses kaasa sama järsu
segaduse. Majade ja muu vara hinnad kukuksid järsult. Laenude tagasimaksed
aga kallineksid. Tarbijate niigi nõrk kindlustunne saaks kõvasti
kannatada.
IMFi arvutused näitasid, et lati 15
protsendi ulatuses devalveerimine tooks kaasa eratarbimise kahanemise 6
protsendi võrra. Erasektori investeeringud võiksid väheneda
viie protsendipunkti võrra.
Sisuliselt pandaks niigi
külmkappi surutud majandusele paar kraadi pakast juurde.
Laenutegevus kahaneks veelgi, võlad kasvaksid ja pankurid hakkaksid
kahjumite katmiseks meeleheitlikult lisakapitali otsima. Lõpuks ei
pruugi isegi rootslased enam oma siinseid panku toetada.
Devalveerimine ei päästa Eestit täielikult
välisfinantseerimise vajadusest. Pankadel on kombeks probleemide korral
käituda karmilt. Eestis elab praegu tuhandeid inimesi, kes on pidanud
lisatagatisi otsima, et pääseda laenu ennetähtaegsest
tagastamisest.
Sama kehtib riigi tasemel. Krooni devalveerimise
korral kukuks riigireiting ja välispangad võivad nõuda
hoopis suurlaenude ennetähtaegset tagastamist. Näiteks Tallinna linna
viimane 500 miljoni krooni suurune välislaen sisaldab klauslit, et
krediidireiting ei tohi praeguselt tasemelt langeda enam kui ühe astme
võrra.
Kulude kokkuhoid annab võimaluse aega
võita. Kui sa kaotad poole aasta jooksul igas kuus 5 protsenti palgast,
on elu lihtsam kui siis, kui sul võetaks korraga maha 27 protsenti
töötasust.
Praeguse kriisi ajal läheb hapuks
märkimisväärne osa laenudest ning paljud ettevõtted
panevad poe kinni, kuid kärpimise puhul jagunevad need sündmused
pikemale perioodile.
Järsu devalveerimise korral tekiks
hiiglaslik probleemidepundar lühikese ajaga.
Samuti lubab
kärpimise variant sujuvamalt majanduse struktuuri muuta. Uut tehast ei
ehitata üleöö.
D
evalveerimine ja euro üheskoos
Praeguse
kärpemängu puhul on lisaboonuseks üks magus präänik:
valitsus ja Eesti Pank julgustavad meid püksirihma pingutama, et Eesti
läheks aastaks 2011 üle eurole. Siis kaoks devalveerimise hirm
igaveseks.
Praegune devalveerimine seevastu võib euro
kasutuselevõtu taas tulevikku edasi lükata.
Siin ei aita
ka rehepapi tegemine. Läinud nädalal kirjutas Ekspress
sügisel peaminister Andrus Ansipi lähikonnas levinud kavalast ideest
võtta Eestis kiirkorras ja ühepoolselt kasutusele euro.
Samalaadset mõtet arutati ka Lätis, kusjuures sellega
kaasnenuks veel lati devalveerimine. Ehk two in one, nagu ütleb ka
tuntud šampooni reklaam.
Tollele kavale pani käe ette
Euroopa Liit. Oli selge, et samamoodi läheks asi ka Eesti puhul.
Kuid
leidub veel üks variant, mida tutvustas sügisel 2007 EBRD endine
peaökonomist William Buiter. Ta soovitas võtta kasutusele kroon ja
euro ühekorraga, mis peaks vastama Euroopa Keskpanga nõuetele.
Buiter koostas isegi Eesti rahaseaduse muudatused.
Paraku ei saaks
siis Eesti kasutada kõiki neid olulisi hüvesid, mida pakub Euroopa
Keskpank ametlikult euroga liitunud riikidele.
Eesti Panga
asepresidendi Märten Rossi sõnul ei anna ühepoolne eurole
üleminek seetõttu mingit suurt efekti. “Kes ei suuda kohaneda
krooni ajal, ei suuda kohaneda ka ühepoolse euroga.”
Kõige hullem variant: Eesti jookseb rahvast
tühjaks
Ma olen tähele pannud, et erinevalt paari
aasta tagusest, kui eestlased käisid tihti palka juurde nurumas, on nad
praegu valmis pigem loobuma osast palgast kui kaotama töökoha.
Kriisi ajal tegutseb rahvas teistmoodi. On valmis palju muutuma ja
ühise eesmärgi nimel rohkem pingutama.
Indrek Neivelt
ütles esmaspäevases Äripäevas, et Eestis tuleks teha
ühiskondlik kokkulepe, mis alandaks kõikide palku 10–20
protsenti.
On suur tõenäosus, et kriis annab meile
võimaluse teha veel mitmeid vajalikke otsuseid, näiteks ellu viia
haldusreformi.
Ka valitsusjuht Ansip ütles möödunud
nädalal, et “patt oleks heal kriisil lasta raisku minna, tegemata
neid reforme, mida headel aegadel teha on võimatu”.
See
tähendab, et Peep Mühlsil, Eesti Koostöökogu (endise
Ühiskondliku Leppe) sihtasutuse juhatajal on võimalus lähiajal
orbiidile kerkida. Loodan juba lähinädalatel näha, millega
Mühls välja tuleb, või jääb tema asutus
naljanumbriks.
Kõige hullem variant on aga, kui Eesti
kärbib hoogsalt kulusid, kuid ei suuda sellega hakkama saada ning valib
lõpuks ikkagi devalveerimise tee. Või saavad sellise sigadusega
hakkama lätlased-leedulased. Sel juhul tasub tõsiselt võtta
Edward Harrisoni meenutusi Buenos Airese mässust.
Maris Lauri
hoiatab, et devalveerimine ja sellele järgnev jõukuse langus
põhjustaks väga suure väljarände. Leedus kestis Vene
kriisi järgne madalseis peaaegu 2002. aastani. Kui 2004. aastal
läksid Euroopa Liidu piirid rändele pisut lahti, lahkus aastaga
kümme protsenti töötajatest – lihtsalt mälestused
töötusest ja vaesumisest olid nii rängad, et lootus paremale
elule kodumaal ei tundunud enam usutav.
Seda saatust Eesti ei vaja.
Mul endal pole ka mingit tahtmist kuhugi Iiri või Soome kolkasse kolida.