10.04.2009, 00:00
Palun Euroopasse!
“Palun Euroopasse,” ütlen ma Istanbuli taksojuhile, kui istume
pärast “Lõbusa lese” etendust Süreyya
ooperiteatris ees Istambuli Aasia osas taksosse. Taksojuht noogutab naeratades
ja võtab suuna sillale, mis viib üle Bosporuse väina. See on
üks sildadest, mis ühendab Istanbuli Aasia- ja Euroopa-osa. Taksod on
Istanbulis kollased ja neid seisab igal tänavanurgal, juhid reeglina
inglise keelt ei valda ja nendega räägitakse kehakeeles.
Süreyya Ooperiteatrit võiks võrrelda meie Vene
Draamateatriga: ehitatud samal ajal, seest värskelt üle kullatud,
toolid mugavad. Vaheajal polnud teatri puhvetis aga ühtegi inimest –
polnud ka erilist põhjust sinna minna, sest ooperiteater on alkoholivaba
paik; pakuti Nescafe lahustuvat kohvi ja lahustuvat õunateed. Teatri
fuajees vaatab aga vastu Türgi praeguse riigi looja president Mustafa
Kemali ehk Atatürki (tõlkes Türgi isa) portree. Atatürk
tõi muuhulgas Türgisse ka ladina tähestiku, kehtestas
üldise koolikohustuse ja andis naistele kodanikuõigused. Teda
jumaldatakse siiani.
Istanbul on Euroopa kultuuripealinn 2010.
aastal. Selleks sündmuseks tehakse seal tõsiseid ettevalmistusi.
Meil oli kokku lepitud intervjuu Nuri Colakogluga, kes on kultuuripealinna
projekti peadirektor. Hommikul autosse istudes olin veendunud, et
sõidame tähtsa peadirektori kabinetti juttu ajama. Kuid ennäe
imet, autojuht viis meid hoopis arheoloogilistele väljakaevamistele.
Kaevamistel töötas umbes 60–70 meest. Kõik nad olid
usinasti ametis muda väljavedamisega suure augu põhjast üles
autodele ning rassisid kõvasti, higipullid otsaees. Härra
peadirektor oli kohale tulnud tumesinises ülikonnas, valge särgi ja
punase läikiva lipsuga. Nagu ikka türklased, oli ka tema
ülisõbralik, tehes ettepaneku laskuda kaevetööde
sügavamasse ossa, kust oli välja kaevatud laevavrakk, mille vanuseks
arvati olevat 1200 aastat. Laeva osad olid viidud suurde valgesse telki, kus
arheoloogid püüdsid üksikuid tükke tervikuks muuta.
Härra Nuri astus oma hästi läikimalöödud kingadega
üle porise maa, jõudis telki ja selgitas detailselt toimuvat. Samas
palus tervitada Arvo Pärti, kes kirjutavat suure pidustuste jaoks eraldi
helitööd.
Sõit autoga Ankarast Kapadookiasse
võtab aega ligi neli tundi. Kui teha maailma vaatamisväärsuste
tipp-10, siis Kapadookia mäed kuuluvad sinna kindlasti. Tõusime
kell 5 hommikul, et minna mägede kohale õhupalliga sõitma ja
mägesid ülalt filmima. Olime väga õnnelikud, et eelmise
õhtu ilmateade lubas lennuilma (õhupallisõit maksab 175
eurot ühe inimese kohta). Hommikul me unistused purunesid, sest
öösel oli hakanud sadama paksu lund ja oli tõusnud tugev tuul.
Läksime mägedesse autoga. Ihlara org on Nevsehiri linnast
paarkümmend kilomeetrit eemal, teed on head ja lumest puhastatud.
Vaatamata varbaid näpistavale märtsikuu külmale oleme
kõik lummatud ümbritevate mägede aurast – mõned
mäed on võtnud lausa korstnate kuju.
Mõnekümnemeetrised künkad on rivistunud sirgetesse ridadesse
ja helgivad päikeseloojangul purpurpunaselt; nende sees on on hästi
alles hoitud koobas-eluruumid, kus on alles isegi pikad kivist
söögilauad ja antiiksed ventilatsiooniaugud. Korstnaid koobaselamutes
pole, küll aga on siin erilised kahekordsed laed suitsu
väljaviimiseks. Tagasiteel Ankarasse vaatame veel kord üle
kaasavõetud raamatuid Kapadookia kohta. Neil raamatutel on
nüüd hoopis teine nägu; neil on värvide, tu
nnete ja lõhnade maik juures. Need pole enam tundmatud ja saladuslikud
mägede pildid. Need mäed on ennast meile avanud.