Pariisi moenädala telgitagustes

Liisi Sukles räägib, mida ta praktikandina Pariisi moenädala mitteametliku Damn Romance’i show telgitagustes nägi.

Pariisi 10ndas linnaosas asuvasse kontorisse jõuan täpselt kell kümme. Käimas on meeste moenädal ning pingelise ajagraafikuga õhustik tõmbab mind kui energiatunnelisse. Olen uus praktikant moedisainereid esindavas pressiagentuuris ning kohanen oma ülesannetega veel lennu pealt.

Täna on planeeritud kella 12st 16ni Damn Romance off-presentatsioon, mis tähendab, et üritus pole moenädala fikseeritud ajakavas. Off-presentatsioon on kollektsiooni eksklusiivne tutvustamine. Võimaldab luua disainerite ning kutsutud moeajakirjanike vahel intiimse ning vahetu õhkkonna, mis on selles täiskiirusel pöörlevas äris tugevaks ning vajalikuks kontrastiks.

Alles teist hooaega oma meeste kevad/suvi 2008 kollektsioone esitleva Damn Romance’i otsust peeti julgeks sammuks. Tähelepanu jätkub küll kutsutud tippajakirjanikelt, kuid siiski suletud ringkonnas, kuhu pääsevad kutsututena vaid kõige potentsiaalsemad koostööpartnerid tulevikuks: nii sisseostjad Jaapanist, Milanost, kui ka stilistid ajakirjadest Vogue, Marie Claire, Officiel, Another Magazine jne.

Taolist lähenemist soovitaski neile just esindav pressiagentuur, kelle töövaldkonda kuulub peale kliendi tootemargi arendamise ning meediaga suhtlemise samuti veel professionaalne nõustamine. Kaasa võivad ja peavadki nad rääkima kõiges, millega disainer väljaspool oma ateljeed tegeleb. Nende ampluaast jääb välja ka loomingu valmimise tehniline pool.

Kaart näpus, jõuan kohale

Eelnevalt presentatsiooni ruume valides on tähtis roll asukohal. Moeringkonnas töötajatele, kes on saabunud Pariisi üle maailma just käesolevaks konkreetseks nädalaks, on väga oluline jõuda ühelt show’lt teisele õigeaegselt. See on lausa sport omaette. Mõnikord sõidutatakse neid ühest kohast teise koguni suure bussiga. Moeajakirjanikele saadetakse tavaliselt eelnevalt faksiga lehed, kuhu on märgitud kõik nädala show’d ja esitlused. Tänu sellele pole kunagi kartust, et Chaneli defilee toimub samal ajal kui Diori oma vms.

Kuid off-presentatsiooni jaoks peab aega näpistama kellegi teise etenduse arvelt. Seega oli Pariisi Ooperimaja kõrvaltänav suurepäraselt sobiv koht. See asub linna keskel, kust kõik moe-

trajektoorid läbi liiguvad. Neli tundi keskpäeval on just paras aeg, et kõik kutsutud läbi jõuaksid hüpata. Loen paberilehelt: „Métro Opéra, Pyramides või Tuileries, porte gauche, 1 er étage, porte droite” (Pariisi korteritel pole uksenumbreid, kasutatakse väljendeid vasak uks, parem uks, esimene korrus …)

Korter on ruumikas, meenutab pildistamisstuudiot, stiilne ja avar.

Kaks meesmodelli laua taga kohvi joomas

Küsin, kas nad teavad, kus on disainerid Sebastian ja Nicole. „Nad saabuvad varsti.” Köögis askeldab naine, hiljem jutu sees tuleb välja, et ta elab seal. Sakslanna. Aitan tal lauda katta: šampus, värske pressitud puuviljamahl, snäkid, tee, kohvi, vesi. Ta mees on professionaalne fotograaf ning naine on tema mänedžer. Ta räägib, et kujundas korteri koos sisekujundaja abiga. Oskuslik disain – modernne ja antiikne. Lisaks sisekujundusele räägib ta pildistamisest kapriisse Naomi Campbelli ja Monica Bellucciga, kes on tõeline diiva. „Naomi on tema kõrval null.”

Jõuavad rolleriga Robin ja Thibault, järgneb ettevalmistus, esimesed saabujad. Enne ajakirjanike jõudmist proovivad modellid selga erinevaid riideid, kinnitatakse hinnasilte.

Värvivariatsioon kollektsioonis on must, hõbe, valge, se llele kõigele annab iseloomu kärepunane. Säravefektiga linane, õhkõrn jersey-pluus, siid ja lakitud puuvillane juhatavad sisse meestemoe eesootavaks 2008. aasta kevad/suveks. Damn Romace’i märk kuulub Sveitši disaineripaarile Nicole ja Sebastian Hatikule.

Sebastian on märgatavalt murelik, läheb suits suitsu järel. Vaikne ja ootusärev. Nicole triigib särke, poistele tehakse meiki. Kaart näpus, jõuab viimasel minutil kohale teiselt show’lt veel üks prantslasest modell. „Bonjour a tous!” Hilinemise põhjuseks oli probleemid korteri ülesleidmisega; modelliamet hõlmab ka väga head orienteerumist ja vaistu. Ta teeb kõigile põsemusid ja juba kiirustatakse teda läbikäidavasse kõrvalruumi riietuma. Ei mingit häbenemist. Modellid lihtsalt on, liiguvad mööda korterit ringi, joovad teed. See ongi erapresentatsiooni mõte. Mõnusas atmosfääris näidatakse uut loomingut ajakirjanikele ja samuti ostjatele, privaatklientidele, kes saavad ostudeks eesõiguse.

Külalisteks on mehed on Hedi Slimane’i mõjutusliku juukselõikusega, naistel ette manatud kõrk pilk, valdavalt riietunud musta.

Mööda korterit kõnnib uurivalt ringi stilist Santa Bevacqua ehk Santa B, näppides kollektsiooni. John, minu töökaaslane seletab: „Ta on kõige lärmakam stilist, keda tean, kuid tõeline musirull.

Alati tagastab fotosessioonidel kasutatud riided rohkem kui nädalase hilinemisega (mis selles äris on ülimalt pikk venitus), ja ütleb: „Olen itaallanna, mida ma teha saan!?”” Kõigile oma lõpututele küsimustele saan vastused Johnilt. Tema kui eelnev praktikant teab täpselt, mis on uus või harjumist vajav; kuidas kokku panna nimesid ja nägusid. „Nii noor!?” imestan Johni kõrval seistes, kui jälgin kahte verinoort ajakirjanikku kollektsiooni uudistamas. Pruuni jakiga poiss on rootslane Hannes Hetta, kes on vastutav Vogue Homme Internationalis stilistika eest. „Kõik alustavad siin äris esmalt praktikantidena, seejärel tõustakse assistendiks, tutvusringkond aina suureneb, saad jala ukse vahele, ning hiljem oleneb kõik sinu ambitsioonikusest, kui kiirelt ülesse liigud,” saan Johnilt vastuse.

Kliendid voorivad ustest sisse ja välja, neil on vaja päeva jooksul läbi käia kümnetest show’dest ja presentatsioonidelt. Modellid mängivad Gingeriga, pikajalgse mustatäpilise valge koeraga, räägivad töödest, mis peale Damn Romance’i ees ootavad. Riietustoas laudadel lebavad nende portfooliod piltidega, mille alusel nad tänaseks välja valiti. Kõik külastajad on lummatud korteri ambiance’ist ehk atmosfäärist ning asukohast. Väljas paistab soe päike ja on mõnus suvine ilm.

Lahkudes teevad Sebastian ja Nicole põsemusisid, tänavad igat tulijat. Selline käitumine jutustab inimese kohta palju. Tähelepanu pööratakse võrdväärselt tervele meeskonnale, samuti mulle, kui ajutisele praktikandile. See ongi edu võti.