Pedofiilide pihtimused
Ma ei saa seksuaalset rahuldust tavalisest vahekorrast, pean kas vägivalda ette kujutama või siis seda kasutama. Normaalne seksuaalakt ei tähenda mulle midagi. Ei oska öelda, miks mul seda vägivalda vaja on. Mul on vaja kontakti isikuga, mul on vaja uut fantaasiat. Ma lähen linna, valin välja ohvri, ma võtan ohvri kinni, mulle aitab sellest, et ma ohvriga kontakteerun.
Mulle on vaja, et ta kardaks mind. Mul on kogu aeg üks ja seesama käekiri. Võin oma mälus kuu aega ühte inimest vägistada, aga see tüütab ära, siis on mul vaja uut materjali. Mina ennast haigeks ei tunnista, minu jaoks on see normaalne, mind see ei häiri. Kui see mulle ei meeldiks, siis ma seda ei teeks. Peale kuriteo toimepanemist tunnen end normaalselt, hästi, hea tuju on. Võib niiöelda linnukese kirja panna. Peale seda olen koju läinud, telekat vaadanud, õlut joonud, elu läheb edasi…
Nii jutustab endast 30ndates eluaastates põhiharidusega mees, kes istub vangis 13aastase tüdruku seksuaalse väärkohtlemise eest. Mees pole vanglaseinte vahel kaugeltki uustulnuk. Teda on kohtulikult karistatud viis korda, neist neli – seksuaalkuritegude eest. Ta on vangis olnud viimased kümme aastat – karistus ära kantud, on ta kohe toime pannud uue vägistamise ja vanglasse naasnud. Tema ohvrite hulgas on nii poisse kui ka tüdrukuid – 13aastastest 19aastasteni. Kui vaja, on ta kasutanud vastupanu mahasurumiseks tapmisähvardust. Tema puhul on tegemist sadistiga, kes on äärmiselt ohtlik, sest valib ohvreid spontaanselt, vastupanu korral kasutab vägivalda. Niisuguse inimese õudsed teod kipuvad korduma…
Ta on vaid üks paljudest seksuaalkurjategijatest-pedofiilidest, keda kirjeldab oma värskes diplomitöös Põhja Politseiprefektuuri kriminaalosakonna lastekaitsetalituse politseijuhtivinspektor Pille Alaver. Diplomitöö “Pedofiilid: olemus ja käitumise iseärasused” kaitses Alaver tänavu kevadel Sisekaitseakadeemia Politseikolledžis. P>
Alaveri loal avaldame tema uurimusest üksikuid katkendeid.
Ootamatud järeldused
Hoolimata artikli alguses toodud jõhkrast näitest, jõudis Alaver veendumusele, et enamik pedofiile ei kasuta laste kohtlemisel vägivalda. “Mitme pedofiiliga vesteldes selgus, et nad lausa põlgavad “selliseid pedofiile” ning peavad end neist paremaks.”
“Ikka ja jälle on nad korranud nagu ühest suust, et nad armastavad lapsi ning vihkavad vägivalda. Nad väidavad end lausa vihkavat inimesi, kes lastele haiget teevad. Mitte mingil juhul ei kasutaks nad ise lapse suhtes vägivalda ning kui laps annaks neile kas või pilguga märku, et ei soovi seksuaalkontakti, ei toimuks midagi,” kirjutab Alaver.
Samuti selgus üllatav tõsiasi – mitmed pedofiilid on otsinud oma probleemidele abi. Enamik on endale teadvustanud, et on pedofiilid ja et see on probleem. “See tähelepanek kummutab üldlevinud arvamuse, et pedofiilid tegutsevad nagu väärastunud maniakid ja ei anna oma tegudest endale aru,” kirjutab Alaver. “Pigem selgub, et tegelikult saab enamik pedofiile väga hästi aru, et nende seksuaalne käitumine – laste kuritarvitamine – on probleemiks nii ühiskonnale kui ka neile endile. See on igati tervitatav ning selleks, et pedofiil võtaks oma tegevuse eest vastutuse, näeb autor väga teravat vajadust Eestis pöörata rohkem tähelepanu pedofiilide ravimisele.”
Alaver kirjeldab 13 pedofiili juhtumeid ja tausta. Ta küsitles süüdimõistetud või kuriteokahtluse all olevaid lasteahistajaid neljas Eesti vanglas; mõnega, kellel karistus kantud, vestles vabaduses. Üks küsitletutest oli viibinud korduvalt kinnipidamisasutuses, kaht oli karistatud tingimisi. Seitse inimest, kellele Alaver tegi ettepaneku intervjuuks, keeldusid, põhjendades seda erinevalt. Kes ei leidnud end milleski süüdi olevat ja pidas vanglasse sattumist kättemaksuks endise pruudi poolt. Kes teatas, et mis on olnud, see on olnud ja pole mõtet minevikku meenutada. Küsitletutest noorim oli alla 30, vanim üle 60 aasta vanune. “Selgus, et vananemine ei ole pedofiilile takistuseks. Ta võib tegutseda ka kõrges eas,” märkis autor. Pedofiilide räägitust nähtub, et ligi pooli neist on lapseeas seksuaalselt kuritarvitatud, mõnel aga on psüühilised kõrvalekalded.
Avaldame järgnevalt mõne pedofiili selgituse tema kuriteo kohta.
A on keskeale lähenev eestlane. Tal on kolm last ja kahekordne kõrgharidus.
A kuritegude ohvreid oli kokku kuus. Vanim neist oli kaheksa-aastane tüdruk, noorim aga pedofiili oma tütar, kes kuriteo toimepanemise ajal ei olnud veel kaheaastanegi. A-l oli kombeks käperdada laste suguelundeid.
Ta kutsus ümbruskonna lapsi, kes olid enamasti 11–12 aastased, endale külla, otsis haavatavaid lapsi, kaasates mitu last üheaegselt seksuaalsetesse mängudesse. Luges neile ette erootikaajakirja Maaja, võimaluse korral puudutas “kogemata” laste suguelundeid.
A oli väga kannatlik, ta iseloomustas oma tegevust sõnadega: “Nagu ämblik punun oma võrke, ükskord mängisin, ei läinud nii kaugele, teinekord mängisin jälle, aastate viisi, need lapsed käisid mitu aastat enne, kui seksuaalsetele teemadele üldse läksin.”
* * *
B on pensionär. Temalgi on kahekordne kõrgharidus ning kolm täiskasvanud last.
B rahuldas sugukirge nelja aasta vältel oma naise lapseealise tütrega tema kuuendast eluaastast alates. Astus lapsega korduvalt vahekorda.
Ta ahistas seksuaalselt ka oma lapseealist sugulast.
Intervjueerimisel selgus, et B pidas ennast seksuaalselt harimatuks, ei osanud naistele läheneda, kartis naisi. B lausus ise: “Ma ei oska teha eelmängu, ma ei suuda naist pilve peale viia.” Seksuaalvahekorras olles jõudis ise kiiresti rahulduseni, naist pidas külmaks ja ükskõikseks, kes ei jaganud talle hellust. Selle asemel, et tegeleda oma seksuaalelu probleemidega, oli tal lihtsam pöörduda lapse poole, kasutades selleks just sobivalt väikest kasutütart.
* * *
D on 50ndates eluaastates vallaline eestlane. Lapsi tal ei ole.
2005. aastal oma elukohas tarvitas ta ja pakkus 11- ja 17aastasele poisile alkoholi ning seejärel imes nende peeniseid.
D mäletab, et tema lapsepõlves oli seksuaalsus täiesti maha surutud. Tema seksuaalkäitumises on oluline koht vastastikusel masturbeerimisel, armatsemisel, kallistamisel, suudlemisel. D ütles: “Magame üksteisel kaisus, ka see on omaette nauding.” Vihkab vägivalda, kui keegi on keeldunud, siis ei ole midagi teinud.
* * *
G on 30ndates vallaline eestlane. Alates 1997 kevadest kuni 2004 suveni oli tema iseloomulikuks käitumisjooneks lastekodu- ja tänavalaste (poiste) vanuses alates 8. eluaastast oma koju ööbima kutsumine ning seejärel nende suguelundi imemine.
G on korduvalt otsinud psühholoogilist abi pedofiilia probleemile, kuid ei leidnud mõistmist. G teatas oma suhete kohta poistega: “Otsisin emotsionaalset kaifi, minu õnnehormoonid hakkasid siis tööle, kui olin koos poisiga, sõbrustasin temaga, olin nagu armunud. Muul ajal tundsin ennast kogu aeg õnnetuna.”
G avaldas, et kui ta mõistetakse pikkadeks aastateks vangi, siis temast, nõrga psüühikaga inimesest, võib saada vägivaldne maniakk. G-le kuulub mõte: “Minust sai pedofiil nendelsamadel põhjustel, miks lastest said ohvrid.”
* * *
J on nooremapoolne eestlane. Ta kannab hetkel pikka vangistust raske isikuvastase kuriteo eest. Teda kahtlustatakse ka seksuaalkuritegudes.
J pani mitme 10–12aastase poisi suhtes toime sugukõlvatuid tegusid. Näitas poistele oma kodus pornograafilise sisuga ajakirju, filme, käis alasti nende ees ning pakkus oma suguelundit katsumiseks. J andis lastele raha, ostis neile süüa, kutsus enda juurde koju ööbima, pakkus ka õlut ja veini, poisid nuusutasid tema juures liimi, suitsetasid. Kõik seksuaalsed kontaktid poistega on tema sõnul toimunud vastastikusel kokkuleppel. J väidab end uurinud olevat kättesaadavat kirjandust pedofiilia teemal, et endas selgusele jõuda.
J sõnas oma seksuaalelu iseloomustades: “See on ühekülgne, paheline, väärastunud, koormav, haiglased tunded, segab elada. On pigem karistuseks kui õnnistuseks.” J avaldas koguni, et pani raskema kuriteo toime seetõttu, et ei soovinud kinnipidamisasutusse sattuda laste seksuaalse väärkohtlemise paragrahviga. Elab ka vanglas olles hirmu all, et see saladus võib ilmsiks tulla, seda enam, et samas vanglas viibivad ka mõned tema ohvrid...
J on olnud seksuaalkontaktides umbes 200 poisiga, enamik neist alla 14aastased, umbes 30 neist olid eestlased, ülejäänud venelased, noorim poiss oli 5aastane, juhtus ka lapsprostituute, kellega seksuaalelu oli huvitavam, nad ei olnud nii passiivsed.
Pedofiile võib esineda kõikjal
Alaver tõdeb, et paljud lapsed on seksuaalselt ahistatud omaenda peres. Perekonnasisest seksuaalset ahistamist on raske avastada, sest lapse sõltuvus vanematest, hirm selle ees, mis juhtub, kui ahistamine avastatakse, häbi ja lojaalsus ahistava vanema suhtes vähendavad võimalusi, et sellised kuriteod paljastatakse. Alaveri arvates võib perekonnas väga levinud olla nähtus nimega pisiintsest ehk isapoolse avaliku seksuaalse huvi näitamine tütrele. “Üheks pisiintsesti üsna sageli esinevaks vormiks on isa karm ja isegi vägivaldsusele kalduv, teatud armukadedusliku tooniga pidev huvi, mis moondub peaaegu jälitamiseks ja tütre sugulise arengu haiglaseks jälgimiseks.”
“Oluline osa lapsi seksuaalselt kuritarvitavatest vanematest on oma lapsepõlves kogenud seksuaalset kuritarvitamist,” märgib autor.
“Pedofiili laialt levinud sünonüüm on kommionu,” kirjutab Alaver. “Lapsele maiustusi pakkuda või neid ostma kutsuda on pedofiilide klassikaline trikk lapse usalduse võitmiseks. Kurjategija võib välja otsida ohvri, kelle riietus või mänguasjad lubavad järeldada, et tegemist on vaesest perekonnast pärit lapsega. Lastele on alati meeldinud täiskasvanuist sõbrad. Lapsed tunnetavad oma tähtsust, kui täiskasvanu neid endaga võrdseks peab, sest kodus seda võib-olla ei kogeta. Ohtlikuks muudab olukorra see, et niisugusest toredast “sõbrast” kodus tavaliselt ei räägita. Statistika näitab, et ligi 60 protsenti pedofiilidest pärinevad lapse isa-ema tuttavate ringist, nad teavad tema perekonnast mõndagi ja koovad oma võrku sellele vastavalt.”
Alaver kirjeldab oma uurimuses ka naispedofiile, kelle “arv on palju suurem, kui seda on osatud eeldada”. Viidates välismaa allikatele, märgib autor, et naispedofiile iseloomustab hirm seksuaalkontakti ees omavanustega, vahel ka arenguhäired või on neid endid tugevalt ahistatud.
Eksperdid pole üksmeelel
Mõistmaks pedofiilia olemust ja viise selle ohtliku hälbe talitsemiseks, küsitles Alaver eri elualade eksperte – prokuröre, psühholooge, psühhiaatreid. Arvamusi kogunes seinast seina. Näiteks leidis ligi 30aastase staažiga psühholoog, et pedofiil tuleks esimesel korral vangistada, teisel korral pikemalt vangistada ning kolmandal korral võiks seadustada sundkastratsiooni. Üks prokurör aga leidis, et pedofiilia vajab kombineeritud sekkumist. Vangistuse pikkus ei ole seotud sedalaadi kuritegude lõppemisega, kui sellega ei kaasne muu sekkumine.
Ekspertide üldine arvamus on, et karistamine pedofiili ei muuda, võib hoida teda küll vaos, aga ei muuda. Samuti arvatakse, et pedofiili karistamisest võib olla kasu ainult juhul, kui ta saab samal ajal ka ravi.
“Pärast vanglast vabanemist ei peaks pedofiili asukohta teatama piirkonna elanikele, küll aga peaksid sellest teadma politsei, lastekaitsega tegelevad ametnikud, sotsiaalasutused, kes peaks pedofiili tegevuse võtma järelevalve alla. Vajalik oleks teostada taustakontrolli isikutele, kes töötavad lasteasutustes,” leiab Alaver. Ent möönab: “Samas leiavad mitmed eksperdid, et sellel ei ole mõtet. Ühe eksperdi arvamuse kohaselt tegutsevad pedofiilid enamasti perekonnas, kus asjade seis on niigi teada. Pedofiilid planeerivad oma tegevust ja valivad sellele vastavalt oma elukutse või tegevusala. Kui kodukandis on neil “märk küljes”, siis siirduvad nad lihtsalt kaugemale ohvriotsingutele. Järgmiseks sihtgrupiks on tänavalapsed, kelleni info ei jõua.”
Küsimusele, kas pedofiil on haige inimene või kurjategija, ei antud ekspertide poolt ühest vastust, arvamusi oli erinevaid. Ühe eksperdi arvates on tegu kindlasti haige inimesega, samas, kui pedofiil mõistab oma tegevuse keelatust, kuid abi ei otsi, algab kurja tegemine ning tegemist on kurjategijaga. Ühe prokuröri arvates on tegemist haige kurjategijaga, kelle teod on tahtlikud.
Alaver vahendab ühe psühhiaatri-seksuoloogi arvamust, mille kohaselt ei saa pedofiilse häire väljakujunemist indiviidil kuidagi ennetada. “Preventiivse tegevusena tuleb kõne alla vaid probleemi teadvustamine. Kindlasti tuleks julgustada pedofiile vabatahtlikult pöörduma psühhiaatri või psühholoogi poole ilma, et neid ähvardaks paljastamine ja häbistamine. Ekspertide arvates tuleks kindlasti hoiatada lapsi, õpetades neid pedofiilia ilminguid märkama. Neid tuleb õpetada ka juhtunust julgelt rääkima väljaspool perekonda, sest muidu nad perekonnasisese pedofiilia puhul kaitset ei leiagi.”
