Sauter esineb palas “Using Mirrors in Chessgame”, kus loeb Kleisi sugestiivse muusika saatel võrdlemisi monotoonse intonatsiooniga psühhedeelset teksti, kus muu hulgas leiduvad read:  “Pole olnud nii, et lood ei hakkaks. Lood hakkavad, aga kuidagi märkamatult. Lood Jumala ja vana matemaatiku hambaharjadest kõrvuti lebamas.  Asjad on päriselt, aga miks ja kuidas, on ainult peas.”

Popkunstnik ja -kriitik Kiwa kirjutab ajakirja Muusika vastses numbris Sauteri etteaste kohta nõnda: “Pastapliiatsiga luuletava jumala (külalisesineja Peeter Sauteri) hääl arutleb sound-text kompositsioonis “Peeglite kasutamisest malemängus”, kus foneetiliste nihetega luuakse toksideelne metafüüsikatund; plaadi omaküllasele audiokommunikatsioonisüsteemile lisatakse täiendav sisusubstants, üks eksistentsiaalne mõõde.”

Peeter, kuidas tekst valmis? Kas spetsiaalselt selle plaadi jaoks või valisid ta välja varem kirjutatu hulgast?  

"Võtsin esimese ettejuhtunud teksti ja sirvides vaatasin, et klapib kah. Tegelikult Mihkel andis mulle enne plaadi muusikaga ja ma kuulasin seda pisut ja siis vist uisapäisa unustasin ära. Siukse asja juurde sobib annus juhuslikkust, muidu kisub asi hermeetiliseks kätte. "

Mislaadi kogemuse andis sulle kui kirjanikule see muusikaline etteaste? 

"Mulle oli tore lugeda midagi stuudios sisse ja ennäe, sest sai mingi asi. Ma vist olen teatrikooliajast saati põdenud, et olen raadios ja helikandjatel täiesti vastuvõetamatu. Kuuldemängupraktika ajal lasi õppejõud mul ainumast paarisõnalist lauset kümmekond korda sisse lugeda, siis ütles:"Hästi, Peeter." Ja jättis hiljem selle lause eetrisseminevast kuuldemängust välja. Aga arvestuse kirjutas mulle ära. Ja ei teind sest kunagi enam juttu. Mõnus mees."

Kas jäid tulemusega rahule? 

"No ma panin kodus plaadi peale ja kuulasin laste ees, nägu endal hiilgas ja säras kui Moosese pale ja kõrvad liikusid. Lootsin, et nad peavad mind peaaegu rokkstaariks. Nad nats kuulasid isegi ja olid üllatunud, et kust mu hääl nüüd tuleb, aga lõpuni kuulasin vist siiski üksinda. Aga meelisklesin ikka ja panin kohe uuesti loo algusest peale mängima. See oli läbikukkunud näitleja tähetund."   

Maailmakirjanikest  on oma vokaalseid võimeid muusikalistel heliplaatidel testinud peamiselt biitnikud. Näiteks Allen Ginsbergi hääl kõlab koguni Philip Glassi ooperis “Hydrogen Jukebox”.

Eestis tegutseb poeet Sven Kivisildnik industriaalse mürabändi Whaw/Zaiks lauljana, Veiko Märka luulet kuuleb punkansambli Vedel Leib heliplaadil “Asjade käik” ja paari oma teksti esitab allakirjutanu ansambli Operatsioon Õ plaadil “Ei mingit modernismi, ei mingit abstraktsionismi”.