Peipsi põuased sibulad
Kõik hiired ja linnud, mis kass Maška kinni püüab, toob ta esmalt pererahvale näha. Nii on Hionia ja Jakov Amelinil, Kolkjas elaval pensionieas abielupaaril, kassi majandustegevusest täpne ülevaade.
Kassil, sunnikul, vähemalt on majandustegevus. Kuid Peipsiääre kilomeetrite pikkusel maalilisel külatänaval näib elu sel esmaspäevahommikul seisvat. Ükski auto ei sõida, keegi ei jaluta. Sadamakohtades valitseb vaikus. Peipsil on ju põud ning seetõttu kalapüügikeeld.
"See on nii juba maikuust, ja kestab septembrini," ütleb Peipsiääre vallavanem Niina Baranina nukralt. "Sügisel jääb enne talve tulekut püüdmiseks ainult paar kuud. Kuid kõik Peipsiääre noored mehed teenivad elatist ju kalapüügist! Seetõttu ongi just noortel peredel praegu väga raske."
Kus need noored praegu on - kes seda teab. Võib-olla linnas muid töid tegemas. Kuid kas nad sealt ka tagasi tulevad?
Hionia ja Jakov tulid, kui nende ametiskäigu-aastad Tartus täis said ning algas pensionipõlv. Päikeselisel esmaspäevahommikul istuvad nad nüüd oma lillepeenardesse uppunud säravvalge maja taga sibulapõllul ning koristavad saaki. Sibulate, kurkide ja tomatite kasvatamine on kalapüügi kõrval inimeste teiseks toitjaks. Kuid nagu nendib Baranina, tulumaksuregistris põllusaadused enamasti ei kajastu.
Amelinite sibulapeenrad on laiad ja kõrged, nii et vaevu jaksab üle hüpata. Eelnevalt mullast kaksatud sibulatelt lõigatakse pealsed, kuldsed ja punased viljad viiakse mõneks päevaks lahtisse katusealusesse tuulduma ning siis jätkub kuivatamine juba saunas. Kogu hoov ja põld on täis küpsete sibulate uimastavat kibemagusat lõhna.
Tüüpiliste vanausulistena näevad Hionia ning Jakov välja oma east noorematena. Neist, nagu sibulatestki, õhkub tervist ja heatujulisust.
"Niisama surma oodata ju ka ei taha, sestap kasvatame sibulaid," ütleb Jakov. Sest erilisest äratasuvusest ei saavat rääkida: iga maaharimise liigutus maksab (Jakov lööb sõrmedega kõri pihta, andes mõista, mida nimelt töötegijatele maksta tuleb), seemnest tippsibula ning seejärel söögisibula kasvatamine võtab aega ning tagatipuks ei soovigi keegi su sibulat osta.
"Sest supermarketis on ju kõik juba valmis lõigatud," lõpetab Jakov.
Külatänavat ehtivad sibulavanikutega müügiletid on seega rohkem hea õnne peal väljas. On iseloomulik, et lettide taga puuduvad müüjad. Ju käib ostjaid nii harva, et pole mõtet passida. Alles siis, k u i keegi tõesti leti juures mõnda aega kobistanud on, tasub müüjalgi toast välja astuda.
