Penalti, härra Pohlak!
Pohlaku trumbid on jalgpalli jumaldamine, võimas eneseusk ning eelkõige oluliste inimeste tundmine.
Need aitasid tal saada Eesti vuti peremeheks ning tõusta tõsiseks tegijaks globaalses teleõiguste ja mängijate äris. Viimase mahtudest ja nippidest pole Eesti üldsusel aimugi.
“Flora teenib sellest ärist 5-10 miljonit krooni aastas. Muidugi oleksin võinud raha endale võtta ja puhata, jalad seinal, Floridas, aga ma armastan jalgpalli,” ütleb Pohlak. Ta kulutas aastaid kogu oma teenistuse vutile, jättes isegi kodu ja pere unarusse. Oma metsjeesuliku habeme ning põlevate silmadega meenutab Pohlak rohkem Talebani usuhullu kui edukat ärihaid.
Pohlaku kogemustepagas on uskumatu. “Paar aastat tagasi tegi tema kontor ülekande Aserbaidžaani ja Portugali mängust. 15 minutit enne mängu läks elektril üks faas ära. Valgust jäi nii palju, et mängida võis, aga teles näidata ei saanud. FC Flora mänedžer Tarmo Lehiste veenis Aseri jalgpalliliidu presidenti, et jätame mängu ära. Aga aserid lõid umbes viiendal minutil 1:0. Lehiste jutust ei tehtud välja. Kogu Portugal ootas närviliselt ülekannet.
Vaheajal pistis Lehiste sada dollarit elektrikule taskusse ja ütles, et lülita elekter välja. Too naeris. Pani veel sada dollarit. Mees ei liigutanud. Pani veel sada dollarit. Mees tõmbas kangi. Aserid tormasid maruvihaselt kohale, aga teha polnud enam midagi. Järgmisel päeval toimus kordusmäng, toimus teleülekanne, tulemus oli 1:1.
“Kõik olid õnnelikud – aserid, portugallased, meie,” ütleb Pohlak. “Kas see oli altkäemaks? Ukrainas annavad mõlemad meeskonnad kohtunikule kõigepealt 3000 dollarit nn stardiraha ja alles siis algab altkäemaksu andmine!”
Batumi Dinamo ja PSV Eindhoveni mänguks vedasid mehed valgustuse mikrobussiga Aserbaidžaanist Gruusiasse. Süsteem ei pidanud aga koormusele vastu ning alajaam põles heleda leegiga maha.
Tbilisi Dinamo ja Bayer Leverkuseni mänguks ei suutnud keegi prožedest vajalikku 700 luksi välja meelitada. Kuni Lehiste taipas, et lambid on kärbsesitta täis. Kolm tundi piiritusega nühkimist ja valgust kui palju.
Pohlak sattus teleärisse 90ndate alguses, kui tutvus Saksa koondise endise mängija Wolfgang Vöge ning Šveitsi ärimehe Philippe Huberiga. Mehed olid asutanud firma VH Sportmedia ja sihtisid endiste liiduvabariikide teleõigusi.
Oli ilmselge, et värsked riigid hakkavad rahvusvahelisel areenil kaasa lööma. Keegi pidi nende teleõigused ja andekad mängijad üles korjama.
Pohlak sobis partneriks väga hästi: rääkis vene keelt, tundis süsteemi ja oli aus.
“Huber kartis kogu aeg, et teda alt tõmmatakse. Minust sai tema südamesõber. Helistas õhtul viimase asjana mulle, et nüüd lähen magama,” pihib Pohlak.
Jalgpall oli tõusev äri. Turg ootas jagamist. Mängijate palgad ja üleminekusummad muutusid võrreldavaks Hollywoodi tähtede omadega. Teleülekannete eest hakati maksma kosmilisi summasid.
“Mingil hetkel olid meie käes teleõigused Vietnamist ja Nepaalist kuni Fääri saarte ja Küproseni.” Pohlak vahendas Norra ja Soome vutimehi, aseritest ja grusiinidest rääkimata.
VH Sportmediast sai FC Flora suurim sponsor. Tema rahaga maksti kinni kontori ülalpidamine ning osa mängijate palkadest. Pohlak tasus oma võlad, mida ta oli võtnud sõprade ja sõprade sõprade käest. Intressiga kuni kümme protsenti kuus.
Neli aastat tagasi, kui Pohlak lõpuks rahaliselt tasa jõudis, käis krõps. Närvid ütlesid üles. Mees ei julgenud enam lennukiga lennata. Elas Tallinna taga metsas, pidas mesilasi, hakkas suhtlema ainult SMS-sõnumitega. Suur äri läks Lehiste kätte.
“Partnerid kasutasid minu haigust ära. Jäid ligi miljon dollarit võlgu. Ainuüksi Tore Andre Flo eest võlgnevad nad 4,5 miljonit krooni. Tema müük oli lausa imetrikk. Flo mängis Norras Bergeni Brannis. Ma tundsin üht norralast, kes oli tema agendi tuttav. Viisin norralase kokku itaallasega, kes tundis Chelsea klubi mänedžeri. Üleminekusumma oli 36 miljonit krooni. Pidime selle nelja peale jagama. Sain poole rahast kätte, poolt ootan siiamaani. Peaks vist asja kohtusse andma!”
Häda on selles, et vahendusäri käib usalduse peale. Sõna maksab. Dokumente kasutatakse vähe. Partnerile tünni tegemine on käkitegu.
“Olen näinud Flo lepingut. Sinna on kritseldatud, kes kui palju peab raha saama ja ongi kõik,” ütleb Andri Hõbemägi, endine pankur, kes töötab suvest Flora peadirektorina.
Hõbemägi sõnul on Flora mängijate õigused müüdud õnneks korralikult. Kuigi ka nende lepingud mahuvad ühele lehele ja meenutavad kauba saatedokumente, kus on kirjas tarne aeg ja maksegraafik.
Põhlak kutsus Hõbemägi enda juurde tööle pärast talvel mitu kuud toimunud nõupidamisi, kus nemad, Reval Hotelligrupi endine tegevjuht Tarmo Sumberg ja Nike'i kaupade maaletooja Are Altraja panid paika Flora strateegiat. Pohlaku visioon on luua jalgpallist “eestlaste jaoks suurim vaatemäng ja tegevus”.
Ühel hetkel ütles Sumberg, et keegi peab plaanid ellu viima. Pohlak vaatas Hõbemägi otsa, kes oli Hansapangas hoolitsenud Flora ning jalgpalliliidu arvete eest. Ta pakkus sama suurt palka nagu pangas. Hõbemägi tuli üle.
Tema palkamise teine põhjus seisnes mahtude kasvamises. Flora ehitab 200 miljonit krooni maksvat staadionit. Selliste summadega ringi käimine vajas korralikku asjaajajat, mitte Pohlaku-sugust visionääri, kelle jutt ja tegelikud numbrid lähevad aegajalt lahku.
Pohlak on Flora peremees, kuid ei tea, kui palju meeskond kulutab. Pole vahet, kas kümme miljonit krooni ühele või teisele poole. Ta räägib Flo üleminekusummast 36 miljonit krooni, kuigi jalgpallipress kirjutab neli korda väiksemast summast. Seletab, kuidas Tarmo Lehiste toob Florale miljoneid kroone tele- ja mängijateärist, mis käib OÜ Sport & Net Grupp nime all, kuigi tolle firma paberid näitavad märgatavalt väiksemat majandustegevust.
Sellegipoolest on Pohlak Eesti jalgpallielus A ja O.
Ta õppis TPIs majandust koos Hannes Tamjärvega, kes asutas Hansapanga. Hansapangas töötas tegevjuhina Jüri Mõis. Kui Mõis sai Tallinna meeriks, eraldas linn kümneid miljoneid kroone Pohlaku staadioni ehitamiseks.
Valitsus andis raha ja maatüki, ilma et oleks midagi vastu küsinud. Täna on väärtusliku staadioni omanik Pohlak, sest FC Flora (ametlikult MTÜ Jalgpalliklubi FCF) ainsad liikmed on Aivar Pohlak ja klubi raamatupidaja Pille Kunart.
Eesti koondise treener Arno Pijpers töötab ühtlasi Flora treenerina. Eesti koondis koosneb valdavalt Flora ja tema tütarklubide mängijatest ja meestest, kelle Pohlak müüs raja taha. Teistel Eesti mängijatel pole rahvuskoondisse asja.
Kaiu vallavolikogu endise esimehe ja kunagise tubli suusataja Tõnu Sireli tõi jalgpalliliidu tegevjuhiks Pohlak.
“Sirel ei ütle midagi. Ta on kas vait või teeb vastuseks mingit arusaamatut pominat. Täielik muhk,” seletab üks tähtis tegelane Pohlaku süsteemi seest. “Asjad hakkavad alles siis liikuma, kui Pohlakuga rääkida. Tal on mingi kummaline omadus viia inimesed justkui pooltranssi. Suudab neile sisendada igasugust möga. Ainuke, keda ta mõjutada ei suuda, on [liidu asepresident] Mart Tarmak, kes on väga arukas inimene, aga muidu Pohlaku mõttekaaslane. Jalgpalliliit on Pohlaku vasak käsi… pole isegi parem käsi mitte. Sellepärast on ka Flora kontor ja jalgpalliliidu kontor omavahel täiesti segamini.”
Ainsad mehed, kes julgevad Pohlakule vastu hakata, on lasteklubi FC Kotkas juhatuse liige Andres Leht ja metalliärimees Viktor Levada, kellele kuulub kolm meistriliiga klubi.
Leht ütleb, et jalgpalliliidu suhtumine Flora süsteemi välistesse klubidesse on ülbe.
Levada usub, et jalgpalliliidu juhatuse kümnest liikmest üheksa on Pohlaku inimesed ja vaid üks, Narva Transi president Nikolai Burdakov, on sõltumatu.
Levada meelest valitseb Pohlak jalgpalliliitu variklubide abil: “Need on nagu riiulifirmad äris. Seda, kas seal keegi mängib ja treenib, pole võimalik kontrollida. Lõviosa rahast, mida eraldavad rahvusvahelised alaliidud FIFA ja UEFA, saab enda käsutusse Flora.”
Tänavu sai jalgpalliliit noorte toetuseks ligi kolm miljonit krooni. 1,8 miljonit võttis Pohlak, Levada klubidele anti 248 000 krooni. “Küsisin, et miks just see summa. Aga ei saanud mõistlikku vastust. Me pole raha siiani kätte saanud. Mulle öeldakse, et saame jupphaaval. Tegelikult lapitakse meie rahaga Flora auke. Oleme neile justkui intressita laenu andnud.”
Levada märgib, et noortetoetus on väike osa vutiliidu rahast. Kuidas tegelikult raha liigub, ta ei tea.
“Ja kuidas on võimalik, et kahel korral Eesti meistriks tulnud Levadiast ei saanud ükski mees koondisse? Ikka sellepärast, et see pole Florale kasulik. Eesti mängijaid on võimalik välisklubidesse müüa vaid siis, kui nad mängivad koondise eest ja on Euroopa värbajate vaateväljas. Eesti liiga mängud ei huvita ju kedagi.”
Levada ja Leht alustasid rünnakut kolm nädalat tagasi, kui avaldasid mõttekaaslatega avaliku kirja, et jalgpalliliidu juhid võltsisid võimul püsimiseks põhikirja ja muid pabereid.
Pohlak nimetab seda näpukaks.
Liidu juhatuse liige, kaitseministeeriumi kantsler Indrek Kannik tunnistab, et “tehnilisi apse” esines tõepoolest.
Kannik kohtus pühapäeval Levadaga ja andis edasi sõnumi, et sõda pole kellegi huvides. Kahju saavad liit, Pohlak, Levada ja kogu Eesti jalgpall.
Teisipäeval koguneb jalgpalliliidu volikogu. Tõenäoliselt valitakse seal uus juhatus. Lubatakse korraldada liidu kongress, et parandada vead põhikirjas.
Liidu peasekträr Tõnu Sirel võib kehva asjaajamise eest kaotada töö.
Ent rahu on raske oodata niikaua, kuni Levada või mõni tema sõber ei pääse liidu juhatusse. Olukord, kus meistriliiga ühel olulisemal tegelasel puudub ülevaade, kuidas liidu raha liigub, on pehmelt öeldes kummaline.
Liit peaks oma tegevust rohkem avalikustama, sest enam pole 1999. aasta, kui liit teenis piletite müügist vaid 500 000 krooni. Tänavu ulatus nii Hollandi kui Iiri mängu kassa ligi kahe miljoni kroonini ja tele- ning reklaamitulu võis olla sellest kümme korda suurem.
Samuti peaksid klubid oma majandustegevusest rohkem teavitama. Praegu on nad mittetulundusühingud, kellelt avalikke aruandeid ei nõuta.
| Flora tuluallikad 2002 | |
| maksed seni müüdud mängijatelt | 8 mln kr |
| teleülekannete vahendus | 6 mln kr |
| riigi ja linna toetus noortetööks | 4,5 mln kr |
| staadioni rent | 4 mln kr |
| kohalike ettevõtete sponsorlus | 1,8 mln kr |
| piletitulu | 0,5 mln kr |
