Peremärgid – eestlaste vapid
Paljudel rannaküladest pärit vanadel puuesemetel on sisse lõigatud kummalised märgid. Rist, haakrist, viisnurk, kalaroog, silm, ankur või muud kujundid on tehtud vahel hoolikalt, vahel kergemalt. Neid märke kutsus vanarahvas õuemärkideks, aga ka peremärkideks.
“Märgiga kehtestati esemele omandiõigus. Ühele perekonnale kuuluvad esemed tähistati ühise märgiga. Sellest siis nimetuski peremärk,” kirjutab Lahemaa peremärke uurinud Lembit Odres.
Kui pere kolis uude kohta elama, võeti vana märk kaasa või loodi uus. Kunagi aga ei võtnud talu uued omanikud üle talu vana peremärki. Peremärki valides jälgiti hoolikalt, et see ei kattuks küla teiste peremärkidega. Sel oli praktiline põhjus. Peremärgistati nimelt neid esemeid, mille puhul näiteks talgutel töötamisel või majast väljaantuna oli oht teise pere asjadega sassi minna.
Nendeks esemeteks olid kõigepealt meretarbed nagu kalavõrgud, kalapütid, aerud, hauskarid, mõrravaiad, pootshaagid jm. Ka paadile lõigati peremärke – ahter- ja vöörtäävile. Lisaks mereasjadele kasutati peremärke lähkritel, õlleankrutel, rasjadel ja paljudel erinevatel tööriistadel. Aga ka mitte ainult asjadel. Peremärgiga ilustati pulma- ja kosjakakkusid. Samuti tehti peremärk merele kaasa võetud leibadele. Peremärke on teada surnuaia puuristidelt. Ka tähistati nendega heinamaid.
Suguvõsa ajaloo jäädvustajad
Peremärgid jäädvustasid pere eluloo, kajastades selle käekäiku pika aja jooksul. Märkide säilimise korral on neist seega abi oma sugupuu tudeerimisel. “Märk muutus siis, kui toimus mingi muutus peres – kas kolimine, väimehe perre tulek, poegade oma majapidamise loomine või talu poolitamine,” kirjutab Hiiumaa peremärke uurinud Anneli Kivisiv.
Tavaliselt muutusid märgid ajapikku keerukamaks. Näiteks kui perre sündisid lapsed, tehti märgile lisaharud. Toimus ka vastupidine muutus – poja lahkudes isatalust kadus peremärgilt haru. Kui aga ühes talus elas mitu peret, kasutati sel juhul ka mitut peremärki.
Millal hakkasid eestlased kasutama peremärke, pole täpselt võimalik paika panna. Igal juhul on tegemist iidse tavaga. Kivisivi väitel mõjutasid peremärkide kasutuselevõttu hõimude vara kasv ja ühiskondlik kihistumine. Lõplikult kujunesid peremärgid välja üksikperede tekkega esimestel sajanditel pKr. Kuna eestlaste suurimateks mõjutajateks enne sakslaste sissetungi peetakse viikingeid, on otsitud peremärkide seost ka ruunimärkidega.
Peremärkidel on tihe seos ka rahvausundiga, nimelt maagiliste ehk nõiamärkidega. Paljudel Hiiumaa puuesemetel võib kohata näiteks viisnurka, kuusnurka või haakristi, millega kaitsti kurja eest. Neid märke on härjaiketel, püssirohusarvedel, tööriistadel jm. Nõiamärk võib esineda ka koos peremärgiga. Harv pole seegi, kui nõiamärki on ajapikku hakatud kasutama peremärgina.
Keeleteadlane Paul Ariste on pidanud Eesti peremärkide õitseajaks 16. sajandit. Siitpeale hakkas nende kasutamine vähenema, säilides 20. sajandiks ainult saartel ja rannikualadel. Mandrilt pidid märgid kaduma juba ammu, sest tänapäeval pole teada ühtki sisealadelt pärit peremärki.
Miks jäid märgid alles just saartel ja rannikul? “Talud olid vaesemad, veel 20. sajandi algul tehti paljusid töid ühistel talgutel. Ka merel käies puutusid mitme pere liikmed kokku. Vajadus peremärkide järgi oli seega suurem kui sisemaal, kus levisid hajakülad, talud olid jõukamad ning vajadus ühiseks töötegemiseks väiksem,” selgitab Kivisiv.
Rannarahvas oli ka alalhoidlikum, just nende kodudes on alles palju väga vanu puuesemeid. See aga omakorda võimaldab uurida peremärke veel tänapäevalgi. Näiteks suutis Anneli Kivisiv 1990. aastaks fikseerida Hiiumaalt kokku 688 peremärgistatud eset.
Kõige kauem säilisid peremärgid merega seotud esemetel. Võrgukäbadel kasutati neid veel isegi 1950. aastatel. Kihnust ja Hiiumaalt aga on teada peremärkide kasutamist ka 1980. aastatest.
Ka peremärke võltsiti
Peremärke kasutasid oma huvides ära ka kurikaelad. “Viinistu külas veeti vanasti Soomest salakaubana soola. Ettevaatuse mõttes kasutatud sel puhul mõnikord kottide peal võltsitud peremärke,” kirjutab Odres. Mis kinnitab veelgi, kui tähtsaks neid märke peeti.
Talude peremärgid pole siiski mingi eraldiseisev nähtus. Nende ajalugu sarnaneb linnakodanike vappidega, mis on vaid keerulisemad ja uhkemad. Sarnaselt vappidele kasutati peremärke ka dokumentidel. 1698. aastal kirjutasid Hiiumaa talupojad kaebuse Pühalepa pastori vastu. Sellelt kirjalt on teada kuus peremärki, igaüks koos nimega. Niisamuti allkirjastasid dokumente ka aadlikud – nimi koos kirjale vajutatud vapimärgiga.
Esemete kuuluvust ei tähistatud siiski ainult peremärgiga. Hiiumaal lõigati puuesemetele tihti omanike nimesid ühes aastaarvuga või isegi pikki tekste kummalises kirjaviisis. Näiteks säilitatakse Hiiumaa muuseumis Kärdlas puulauakest kirjaga “Ingli ja Aadu 1822 laulatamise aastal” ning Kassaris veimevaka kaant kirjaga “1838 Ingli ea vakk Ingli oma vanus 1815”.
Peremärkide traditsioon vääriks vähemasti saartel taaselustamist. Kel on seal püsi- või suvekodu, võiks talu nime kõrval kasutada ka peremärki – kas siis talusildil või uksepiita ehk mujale lõigatuna.
Autor tänab Hiiumaa muuseumi lahke abi eest.
