Pevkur: mina teen pettustele lõpu
Mis on praegu vanemahüvitise maksmisel suurim probleem?
Probleem on pigem eetiline. Inimesed kasutavad kaheldavaid skeeme vanemahüvitise suuruse mõjutamiseks.
Millist tuunimist süsteem vajab?
Riskantseim koht on hüvitise arvestamise alus. Täna võetakse selleks eelneva aasta 12 kuu keskmine isikustatud sotsiaalmaks. Aga kuna vanemahüvitise maksmine pikenes pooleteise aasta peale, siis oleks mõistlik viia ka selle arvestamise alus pooleteist aasta peale. See aitaks riske maandada ja vanemahüvitise väärkasutust vähendada, sest teeks palga järgi raseduse ette planeerimise märksa keerulisemaks.
Lisaks sellele tahaks soodustada pere- ja tööelu ühildamist. Kui täna on vanematel õigus riigilt saada x perioodil vanemahüvitist, siis võib-olla oleks mõistlik, kui nad saaks seda perioodi tükeldada. Nii, et kui mõlemad vanemad tahavad vahepeal tööle minna, ühiskonnale kasulikud olla ja tööandjaga sidet säilitada, siis saaks vanemahüvitise peatada, et seda kunagi hiljem jätkata. Kõikide nende muudatusettepanekutega tahan veel sel aastal valitsusse minna.
Kui vanemahüvitise arvestusperiood pikeneb, ütleb mõni ema, et see pole aus - tema elatustase tõusis järsult, aga eelneva väiksema palga tõttu on väiksem ka vanemahüvitis.
See risk on ka täna. Kui naine oli näiteks pool aastat töötu ja siis enne rasedus- ning sünnituspuhkusele minekut sai hea töökoha. Palk tõusis nullist 20 000 peale. Tal ei saa olla siis õigustatud ootust, et vanemahüvitis peab ka olema 20 000.
Lisaks on veel mõtteid, kuidas isadele rohkem motivatsiooni luua lastega tegelemiseks. Vanemahüvitist saavate isade osakaal on kasvanud nelja protsendi peale, kuid võiks olla veelgi suurem.
Euroopas ringleb üks võrdlemisi toores eurodirektiivi eelnõu, mis räägib isade kohustustest. Selle rakendumine tähendaks seda, et kui isa ei võta välja näiteks kuu aega vanemahüvitist, jääks see perel saamata. Ehk teisisõnu: selleks, et papp riigilt kätte saada, peab isa mingiks ajaks koju jääma. Paljud riigid on direktiivile vastu ning meiegi oleme seisukohal, et pigem võiks pered ise otsustada, kes koju jääb.
Kuidas teha kindlaks, palju keegi vanemahüvitise saamiseks reaalselt töötas?
Nii töötaja kui tööandja peavad arvestama Eestis kehtiva töö- ja puhkeaja normiga. Kui inimene teenib ühest täiskohaga töökohast näiteks 10 000 krooni ja enne rasedus-sünnituspuhkusele jäämist on tekkinud täiendav sissetulek igakuiselt 15 000 krooni, võib tekkida kahtlus, et inimesel pole piisavalt puhkeaega ja ületatakse tööaja üldist piirangut.
Mida riik siis teha saab?
See on järelevalveasutuste küsimus. Kui inimese palk suureneb sama töökoormuse juures, on see igati positiivne. Aga vanemahüvitise eesmärk ei ole vaadata, palju inimene tööd on teinud, vaid soodustada laste sünnitamist ja tagada peredele kindlustunne sissetulekute säilimiseks vanemahüvitise perioodil.
