piraatide Läänemeri
Menufilmi “Kariibi mere piraadid” uue osa
linastumine Eesti kinodes kinnistab taas arvamust mereröövlitest kui
meestest, kes seiklesid kaugetel lõunamaa meredel. Ometi värisesid
piraatide ees ka Eesti elanikud. Ja aastasadade eest oli Läänemeri
nii ohtlik, et merele minnes polnud kunagi kindel, kas maad enam näeb.
Sest juba Naissaare taga võisid laevu varitseda verejanulised
mereröövlid.
Tulevane kuningas müüdi
orjaks
Aastal 967 oli Norra kuninganna Estrid sunnitud koos poeg
Olaviga kodust põgenema. Laev, millele nad läksid, võttis
kursi Novgorodi. Seal elas Estridi vend Sigurd, kes oli vürst Vladimiri
juures tähtsal kohal ning suures aus ja lugupidamises. Novgorodi laev aga
ei jõudnud, sest teel ründasid seda eestlastest
mereröövlid.
Nagu muistne saaga jutustab, löödi
laevalolijaist osa maha, osa aga jagasid eestlased omavahel orjadeks. Olav
lahutati emast ning ta sattus ühes oma kasvataja Torulfi ja tema poja
Torgiliga kellegi Klerkoni omanduseks. Kuna Torulf oli orjaks liiga vana,
lõi Klerkon ta lihtsalt maha. Klerkon viis poisid Eestisse ja
müüs nad seal siku eest maha. Mõni aeg hiljem ostis Olavi ja
Torgili ära Rease-nimeline mees. Saaga andmetel oli Olavil Rease
juures hea põli, peremees kohtles teda nagu oma poega.
Röövimisest oli möödunud kuus aastat, kui Eestisse saabus
makse korjama ei keegi muu kui Olavi onu Sigurd. Edasi läks nagu
muinasjutus. Sigurd kohtas juhuslikult nägusat ja haritud poissi ning
huvitus, kes ja kust ta on. Nii selguski, et tegemist on tema oma õepoja
Olaviga. Sigurd ostis poisi 9 või 12 marga kulla eest vabaks,
samuti Torgili, ning reisis nendega Novgorodi.
Olavi ema Estridi
tundis Eestis orjaturul ära rikas ja suursugune Norra kaupmees Lyder, kes
ostis ta ära ja võttis endale naiseks. Olavist aga sai Norra
kuningas Olav Tryggvason, kes valitses aastatel 995–1000. Värvikas
lugu Olavist ja Estridist on kui mitte esimene, siis üks varasemaid
allikaid, milles on juttu Eesti mereröövlitest.
Sama
kuulus mereröövlilugu on Sigtuna hävitamisest. Augustikuu 12.
päeval 1187 purjetasid arvatavasti eestlastest või karjalastest
meresissid üle mere ja tegid maatasa Rootsi tähtsaima linna Sigtuna.
Seda legendi on palju uuritud ning arheoloogiliste kaevamiste põhjal on
lõpuks jõutud seisukohale, et konkreetne legend ei
vasta tõele. Küll aga on täiesti võimalik, et eestlased
Sigtunasse muidu röövretki tegid. Veidi varasemast ajast, aastast
1178 on teada veel üks meie piraatide veretöö. Saarlastest
mereröövlid võtsid siis vangi Soome piiskopi Rodulfuse ja
tapsid ta.
Vitaalivendade hirmuteod
Järgmistel sajanditel ei muutunud liiklemine Läänemerel sugugi
ohutumaks. Nii näiteks selgub Lübecki rae järelepärimisest
Turu foogtile 1326. aastal, et Tallinna lähedal on sügisel jälle
mererööve toime pandud. Paarkümmend aastat hiljem aga kaaperdati
Soome lahel isand Henriku laev ja viidi Tallinna. Kalanni foogt Esgerus
pöördus seepeale Tallinna rae poole, et tema sõber Henrik oma
laeva ühes lastiga tagasi saaks.
Laevu pandi merel ka
põlema. Nii pistsid Uusimaa mereröövlid 1368. aastal Tallinna
lähistel tule otsa kellelegi härra Simonile kuulunud laevale, mis
eelnevalt ilmselt paljaks rööviti.
Sajandi lõpul
läks olukord aga päris hulluks. Kroonikud hakkasid jutustama suurest
hulgast mereröövlitest, kes valitsesid Rootsi vetest Neeva
jõeni välja. Nende tunnuslause oli “Jumala
sõbrad j
a kogu maailma vaenlased” ja nad nimetasid end vitaliaanideks.
Algul Rootsi kuninga Mecklenburgi Albrechti teenistuses olnud
vitaliaanid ei kuuletunud hiljem enam kellelegi ja valmistasid kõigile
tõsist peavalu. Vitaalivendadel arvati olevat koguni 200 laeva.
Hirm ja viha nende vastu oli nii suur, et kättesaadud vitaliaanid hukati
ning nende kolbad naelutati raudnaeltega paalide otsa. 1395. aasta suvel
röövisid vitaalivennad karistamatult kaubalaevu Soome lahel –
Tallinna ja Turu raad pidasid selle kohta küll kirjavahetust, kuid enamaks
nad polnud võimelised.
Löögi alla sattusid mitte
ainult laevad, vaid ka sadamalinnad. Nii hoiatati Turust selsamal sügisel
tallinlasi, et vitaliaanid on tulemas Tallinna ja Pärnusse.
Seetõttu soovitati rael linnadesse rohkem sõjaväge
paigutada.
“Inimhing oli Läänemerel niisama odav,
nagu see on praegusaja Aafrikas. Langenute arvu lahingus ei hoolinud keegi
kokku lugema. Vitaalisõdade käigus tapeti sadu inimesi, neid
mõrvati ja heideti merre. Laevu läks põhja, neid uputati ja
neid kadus,” iseloomustab seda aega Juha Ruusuvuori oma raamatus
“Läänemere mereröövlid”.
Laevu
püüdsid vitaalivennad ka kavalusega. Nii näiteks kaaperdasid nad
1395. aastal ühe Tallinnast tulnud laeva sel kombel, et ajasid ta
valemärgutulede abil kõigepealt karile.
Sattuda
vitaliaanide kätte tähendas koledaid piinu neile, keda just kohe maha
ei löödud. Vitaliaanid sidusid vangid kinni, pistsid
heeringatünnidesse ja naelutasid kaane peale. Kes sadamas veel elus oli,
see kas värvati mereröövliks või nõuti tema eest
lunaraha.
Vitaliaanide lõpp saabus 1400. aastal, kui Hansa
otsustas kauplemist üha enam häirivad mereröövlid
hävitada. Läänemerele saadeti laevad piraate jahtima. Nende
tugikohti Põhjamere rannikul rünnati. Paljud vitaalivennad langesid
lahinguis, paljud võeti kinni ja hukati.
Rektori
poeg läks mereröövliks
Kuigi Hansal
õnnestus Läänemere läbi aegade suurim
mereröövlite jõuk purustada, ei tähendanud see kaugeltki
veel rahulikke aegu siinsetel vetel. Nii näiteks hoiatas aastal 1420
Tallinna keegi Janeke Hampmos, et merel liiguvad piraadid. 1438. aastal aga
tungisid Rootsi, Soome ja Eesti piraadid Hiiumaa rannikule. Aasta hiljem
nähti Ruhnu sadamas kurikuulsat piraati Ivar Flemingit. Tallinlaste laevu
kimbutas toona ka Eestist pärit aadlik Calle Dönhoff, kes elas
vaheldumisi Turus ja Tallinnas.
Tallinna rae vihatumaid vaenlasi sel
ajal oli veel üks piraat, Alf von Molen. Tallinlased isegi
süüdistasid Stockholmi raadi Moleni toetamises. 1436. aastal aga
teatas Molen, et on nõus tulema Tallinna rae ette oma tegudest vastust
andma, kui tagatakse tema julgeolek. Tallinna ta muidugi ei ilmunud.
16. sajandi algusest on teada lugu vaprast Uusikirkko kirikhärrast
Magnus Bockist, kelle väike laev Tallinna lahel kaaperdati, ent kes
vallutas selle piraatide käest tagasi. Pastoril nimelt õnnestus
laevalt jullaga Tallinna põgeneda, kus talle tulid appi kaasmaalased.
Laevale jäänud meeskond oli pandud teki alla luku taha, kuid neil
läks korda ankruköis katki raiuda ning laev hakkas linna poole
triivima. Siis aga saabus söakas kirikhärra koos kaaslastega, nad
vallutasid laeva ja panid piraatidel käed raudu.
Röövid Läänemerel aga jätkusid. “Aastal 1563
septembris purjetas kogu Lüübeki laevastik üsna muretult Narva.
Tagasisõidul aga võeti neilt rõõmutuju. Sel ajal,
kui nad Narvas lossisid ja uut kaupa laadisid, olid r
ootslased 12 laevaga valmis lüübeklasi Narva all vastu võtma,
ning kui nad Kõrgessaare all kokku said, kaaperdati mõningaid
lüübeklaste laevu,” kirjeldab Liivimaa kroonikas Balthasar
Russow.
Tallinnal oli peagi taas põhjust piraatide ees hirmu
tunda – 1568. aastal ähvardasid linna Danzigi mereröövlid.
“Selsamal varakevadel tulid Danzigi piraadid kaheteistkümne laevaga
hästi varustatult Tallinna alla ja heitsid Naissaare taga ankrusse, et
Poola kuninga nimel sulustada sõitu nii Tallinna kui ka Narva poole.
Need piraadid nõudsid Tallinna käest põletamise
ähvardamisel kontributsiooni, kui nende nõudmisi ei täidetud.
Kui nad nüüd peaaegu poole suve läbi Tallinna ees pidutsenud
olid ning lõppeks teada said, et Rootsi kuninga laevad olevat
lähenemas, taandusid nad jälle Danzigi poole,” jutustab Russow.
Kaks aastat hiljem läks Danzigi piraatidel Narva all kehvasti. Inglased
vallutasid mõned nende laevad ja andsid venelaste kätte, kes poosid
70 piraati üles.
Järgmise aastasaja piraatidest
“kangelased”, kellest üks otsapidi ka Eestiga seotud, olid
Tartu ülikooli rektori Jakob Skytte poeg parun Gustav Adolf ning Karl
X Gustavi õuejunkur Gustav Drake. Aadlisoost piraadid
röövisid ja tapsid merel, kuni 1663. aastal lõpuks kinni
kukkusid. Skytte hukati, Drake aga oskas puhtalt välja tulla.
Võrreldes eelmiste sajanditega olid ajad siiski muutunud rahulikumaks
ning kallaletungid laevadele Läänemerel vähenesid. 18. sajand
aga andis piraadi-vabadusvõitleja, Narvas sündinud Stefan
Löfvingi. Venelastega vapralt võidelnud ning nende laevu
röövinud Löfving kuulutati pärast Soome iseseisvumist 1917.
aastal vaat et lausa rahvuskangelaseks. Löfvingi saagiks langesid ka
Eestist tulnud laevad. “29. juulil (1718) kaaperdasin Vene aluse, mis oli
tulnud Tallinnast, lastiks 70 tünni soola, 200 leesikat tubakat,”
kirjeldas piraat oma päevikus.
18. sajand siiski andis veel
ühe legendaarse mehe, keda vähemasti rahvajuttudes on seostatud
laevade röövimisega. See oli Hiiumaa Suuremõisa parun Otto
Reinhold Ludvig von Ungern-Sternberg (1744–1811) ehk Ungru
krahv. Teda nimetati ka randröövliks, kes süütas
valetulesid ja juhtis sel kombel laevu madalikule. Neid lugusid ei ole aga
suudetud tõestada. Küll peitis ta oma mõisas karile jooksnud
laevadelt saadud saaki – “mere õnnistust”.
Mereröövlilegende liigub Eestis teisigi. Nii elanud Prangli saarel
aastasadade eest piraatide naispealik Helena, kellest vabanemiseks tulnud
saarel kuusemets põlema panna ning kes peitnud oma kulla Ülesaare
luidetesse. Naispiraat Helena võis tõepoolest olemas olla. Tema
kuld muidugi on tänaseni leidmata ja kes teab, ehk Naissaaregi
maapõu varjab mereröövlite veriseid aardeid.