Plekkhammas ehk Kohtla-Järve aidsihaige vägistaja
On 2008. aasta jaanuari esimesed päevad. Selle lumevaese talve üks neist vähestest võrratutest õhtutest, kus lumi vajub aeglaselt, otsekui vastu tahtmist taevast alla. Kohtla-Järvel on kuus-seitse kraadi külma. Linna serval, ühe peatänava läheduses luusib pikk ja kõhn Igor, keda tema kullatud hammasterea pärast kutsutakse Plekkhambaks. Ta on noaga relvastatud, ta ootab pimeduse varjus saaki. Mööda krudisevat lund sammub mehe suunas pahaaimamatu naine...
Vaid väike isikute ring ohvritest kuni uurijate-prokurörideni teadis, et möödunud aasta algul pidas Kohtla-Järvel ühe lasteaia lähedal võsaga piiratud tänaval jahti julm sarivägistaja.
Kõigest nädala jooksul sattusid tema ohvriks kolm nooremas keskeas naist. Mees ründas neid, ähvardas noaga, vedas nad tee ääres kükitava garaažiderea varju ja sundis endale anduma. Mis eriti tülgastav - vägistajal diagnoositi aids...
Pärast kolmandat kallaletungi õnnestus politseil ründaja kätte saada. Sestsaadik - juba 13 kuud - on Lõuna-Venemaal sündinud Igor (41) viibinud vahi all ja oodanud kohtuotsust.
Sel esmaspäeval jõudis kinnine protsess linna viimase aja kõige võikama kuritegudeseeria kohtuasjas lõpule.
Juba noorena narko küüsis
Igor sündis Krasnodari krais igati korralikus peres - isa oli röntgenoloog, ema meditsiiniõde. Kaheksaklassilises külakoolis oli Igor üle keskmise õpilane. Kutsekeskkoolis õppis freesijaks, tundis huvi ka rokkmuusika ja mootorrataste vastu.
Aga mitte ainult. Ta õppis ka narkootikume tundma. Veel teismelisena avastas enda jaoks amfetamiini ja tegi tutvust moonivedelikuga. Sai viinagagi juba 15aastasena sina peale. Pärast kutsekooli töötas sõjatehases. 80. aastate keskel istus mõnda aega vägistamise eest vangis. Nagu ta ühe hilisema kriminaaluurimise käigus pihtis, sai ta türmis ka ise vägistamist tunda.
1989. aastal kolis Igor koos ema ja õega Eestisse Kohtla-Järvele. Õppis selgeks uue ameti ja asus tööle linnaliini bussijuhina. Hiljem töötas linna haljastustöödel. Leidis naise, kellega kooselust sündis ka tütar.
Kord sai Igor linna peal kaabakate käest väga kõvasti peksa. Tema pealagi on tänaseni tihedalt armidega kaetud.
Sestsaadik mees muutus. Ärrituvaks, vägivaldseks. Masendusse sattudes lõikus ennast ja lõhkus mööblit. Pere lagunes ja Igor hakkas aina rohkem jooma. Vahel jõi nädal aega järjest. Otsis abi isegi kirikult, kuid ebaõnnestunult.
Nagu ütles Jumala Sõna koguduse pastor: "Igor läks uhkeks ja kirjutas hämmastavad edusammud iseenda, mitte Jeesuse Kristuse armulikkuse arvele. Lõpuks aga alistus patule."
Esimesed röövid
1998. aasta suvel astus purjus Igor ühte Kohtla-Järve fotoärisse. Jalutas kassa juurde ja küsis tervituse asemel: "Kas kassas raha on?" Haaras siis letilt käärid ja pomises teenindajale: "Noh, kas annad 100 krooni või proovime ära, kui teravad on?" Teenindaja vajutas turvanuppu, mees toimetati minema, kuid teda ei vahistatud.
Kolm aastat hiljem jalutab Igor varajasel talvehommikul peaparandust otsima. Tutvub poe ees samuti pohmellis vaevleva Sergeiga. Koos konstateeritakse - paha on olla, aga raha pole. Ja ennäe - läheneb viiekümnendates mees, turuvõrk käes.
See on kaevur Jevgeni, kes tunneb Igori juba eemalt ära: nad on mõni aasta tagasi koos töötanud. "Hommikust, Igor," hõikab Jevgeni. Mispeale Igor vastab, et ta pole Igor.
Kaks rahahädas meest võtavad Jevgeni piiramisrõngasse ja pommivad esialgu suitsu. "Muidugi, poisid. Lähme, ma ostan teile suitsu." Seejärel küsivad raha. "Olgu-olgu. Palun, siin on 40 krooni, rohkem mul tõesti ei ole," ütleb ikka veel sõbralikult naeratav Jevgeni.
Mõni hetk hiljem on ta lumisel kõnniteel pikali, Igor ja Sergei tambivad teda jalgadega ja sobravad taskutes. Igor otsib läbi isegi ohvri sokid - ehk on mõni kroon sinna peidetud.
"Vsjoo, me tapame su nüüd ära," ütleb üks röövel. "Veame ta trepikotta," pakub teine. Jevgenile seotakse kilekott pähe ja tõmmatakse kaela ümbert nööriga kinni. Õhk hakkab otsa saama. Veel enne, kui teadvus kaob, kargab Jevgenile pähe: "Miks ma pidin Igorit tervitama, nüüd tapavadki ära."
Viimasel hetkel suudab Jevgeni lahti rabeleda, kilekoti puruks kiskuda ja ründajate küüsist põgeneda. Võimalik, et need kohkusid mõnest möödajalutajast ja taltusid. Jevgeni pääseb ehmatuse, välja löödud hamba ja sinikatega.
Mõni päev hiljem võtab politsei Igori kinni. Talle esitatakse ränk süüdistus ning kohus mõistab ta 2003. aasta mais röövimise ja väljapressimise (see käärilugu) eest viieks aastaks vangi. Igor ennast süüdi ei tunnista. Ta ütleb, et fotopoe naised ei saanud temast aru. Ja et Jevgenit peksis vaid Sergei, keda politsei ei tabanud.
Vägistamine elumaja ees
Ent see kõik on alles algus. Veel enne(!), kui kohus Igori viieks aastaks vangi mõistab, saab ta hakkama märksa jubedama teoga.
Aprillis 2003, päise päeva ajal, jällegi purjuspäi, tikub ta ühe kortermaja ees ligi pingil istuvale naisele. Püüab suudelda ja käperdab. Järsku teatab, et kui naine talle kohemaid ei andu, lõpeb asi halvasti.
Noaga ähvardades haarab ta naise kaenlasse ja tõukab trepikotta, kus vägistab õnnetut, kuni sama maja elanik, ohvri naabrinaine peale satub ja ohver jooksu saab.
Neiu ema näeb Igori esimesi lähenemiskatseid akna kaudu pealt. Ta isegi helistab tüdrukule ja küsib, kas kõik on ikka korras. Esialgu on korras.
Ema ei oska midagi hirmsat kahtlustada, kuni tuppa tormab naabrinaine ja kriiskab, et mingi mees vedas tütre trepikotta. Ema on just õue sööstmas, kui tütar jõuabki koju ja teatab öökides, et teda vägistati. Vägistamise eest lisatakse Igori viieaastasele vangistusele vaid mõni kuu.
Kohtunik pidas meest ohutuks
Igor pidanuks vangist vabanema 2008. aasta kevadel. Kuid ligi aasta varem, juulis 2007, vabastas kohus ta enne tähtaega. Prokurör oli vabastamisele vastu. Vangla esitatud paberitest nähtus, et Igor on vägivaldne, teda on seitse korda distsiplinaarkorras karistatud.
Prokurör ütles, et Igori ennetähtaegne vabastamine riivaks ühiskonna õiglustunnet. Vägistamise ja röövimisega hakkama saanuna võib mees jätkata ühiskonnas kehtivate reeglite eiramist.
Ka kriminaalhooldaja oli vabastamise vastu: ütles, et Igoril puudub elu- ja töökoht, mistõttu hooldus ei toimiks.
Ent ennetähtaegne vabastamine oli 2007. aastal popp. Kohtunik Tatjana Bogdanova leidis, et Igorile tuleks anda võimalus tõestada, et ta on võimeline järgima seaduskuulekat eluviisi.
Määruses seisab: "Kohus leiab, et käesoleval ajal ei ole Igor ühiskonnale ohtlik ja sellest tulenevalt ei ole mingeid takistusi tema tingimisi ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks."
Kõigest pool aastat hiljem, jaanuaris 2008 seisab "ühiskonnale ohutu" Igor teeäärses võsas, nuga taskus, ja ootab ohvrit. See ei ole eriti käidav tänav, kuigi siit vaid mõnekümne meetri kaugusel palistavad viiekorruselised kortermajad linna üht peatänavat Järveküla teed. Seaduskuuleka eluviisi järgimine on Igorile taas kord üle jõu käinud. Võimalik, et mees on vanglas viibitud aastate jooksul tuhandeid kordi mõelnud viie aasta tagusele vägistamisele trepikojas, mis naabritädi "süül" pooleli jäi. Ta ihkab revanši.
Läbi pimeduse läheneb üks naine. Igor haarab temast kinni, näitab nuga ja veab naise sealsamas seisvate garaažide varju, kus vägistab. Mõni päev hiljem kordub samasugune õudus. Veel paar päeva - ja Igor ründab oma kolmandat ohvrit.
Neist tegudest kõneleb kõige selgemat keelt karistus, mida prokurör vägistamiste eest kohtus nõuab - 12 aastat. Keskmine karistus vägistamise eest on kolm-neli korda korda leebem.
Ohver püüab vägistaja lõksu
Kolmas kallaletung saab Igorile saatuslikuks. Kannatanu ilmutab ülimat vaprust ja kavaldab ründaja üle. Ta meelitab mehe oma töökohta, ühte kauplusse, vajutab seal turvanuppu ja maniakk saadakse kätte.
Suur on uurijate õudus, kui selgub, et vägistajal on diagnoositud aids. Sestap saab ta süüdistuse mitte ainult vägistamises, vaid ka teise inimese ohtu asetamises. See on harvaesinev süüdistus, sest Eesti kohtupraktikas on teadvalt aidsi nakatumise ohtu asetamise süüdistust ette tulnud vaid üksikutel juhtudel. Me ei tea, kas surmaviirus ka kellelegi Igori ohvritest külge hakkas.
Sel esmaspäeval kuulas Igor vaikides, kuidas Viru prokuratuuri raudne leedi, siinsete mõrvarite ja vägistajate hirm Mariza Lillepea nõudis kohtus talle vägistamiste, röövi, avaliku korra raske rikkumise ja teise inimese elu ohtu asetamise eest kokku 14 aasta ja 7 kuu pikkust vangistust.
Kaitsja palus Igori vägistamistes õigeks mõista. Kaitsja sõnul pole Igor kuritegusid toime pannud, kannatanud üksnes laimavad teda, DNA-ekspertiisi ei saavat aga tõendina arvestada. Kohus teeb otsuse veebruari lõpus.
Sarivägistajaid on Eesti kuritegevuse ajaloos ikka ette tulnud. Enamasti on nad tabatud alles pärast õige mitmendat kuritegu. Iseloomulik kipub olema seegi, et oma esimeste sedalaadi kuritegude eest pole nad väga rasket karistust saanud ning pärast esimese karistuse ärakandmist teod jätkuvad.
Pikk vangistus määratakse vägistajatele tavaliselt alles teisel-kolmandal süüdimõistmisel. Kuni selleni sõltub võimalike ohvrite seisukohast kõik vaid õnnetust juhusest.
Üht-teist aga saab igaüks enda turvalisuse tagamiseks ära teha. Võimalusel tuleks vältida üksinda liikumist ja valgustamata tänavaid, hankida endale legaalne kaitsevahend, ohuolukorras teha võimalikult kõva häält ja põgeneda nii kiiresti, kui jalad võtavad.
Aga lahendus? Kõik vägistajad juba alates esimesest kuriteokatsest eluks ajaks vangi panna? See pole reaalne. Ent kindlasti oleks abi sellest, kui seksuaalkurjategijatele kohaldataks pikka, miks mitte eluaegset järelevalvet - kantaks nad registritesse ja kohustataks kord nädalas või kuus kriminaalhooldajat või muud spetsialisti külastama.
Eesti maniakid:
Alates sellest nädalast toome teieni viimaste aastate kõige jubedamate kurjategijate - mõrvarite, vägistajate, pedofiilide ja teiste sadistide teod. Miks me seda teeme? Aga selleks, et hea lugeja ei unustaks - olgu majanduses tõus või mase, kaunis talveilm või sombune suvi - kurjus elab meie keskel ja on üsna meie nägu.
