18.04.2008, 00:00
Poliitikutega linade vahel
Tekstiilidisainer Marta Kisandi uhke edulugu on alles ees, arvab Karin Paulus.
Noori särtsakaid tekstiilikaid on eesti disainibüünele tekkinud
nagu seeni pärast vihma. Marta Kisand (23) on selles plejaadis kahtlemata
üks väljapaistvamaid esindajaid. Võiks öelda, et aasta
noore tekstiilikunstniku tiitel ei tulnud tõesti lihtsalt
ergutusauhinnana, vaid ikka asja eest.
Juba aasta algul
portreteeris Areen loomingulist disainifirmat Taikonaut, kus Marta on tegev
ning mille egiidi all on ta kavandanud näiteks eesti rahvuslike ehete
mustriga trikoosid.
Lustlikest asjadest on Taikonaut välja
pakkunud Tallinna linnagraafikast pärinevate piktogrammidega (à la
hoiatus varaste eest) kandekotte, plastlühtreid, saanikujulisi voodeid
jne.
Lisaks müüb Marta ise veel eraldi kunstiakadeemia
uues poekeses siiditrükiga ehitud patju ning pesu.
Nagu
paljude teiste kunstnikuhakatiste vanemad on ka Kisand pärit
kunstnikeperest – isa töötab arhitektina ning moekunstnikust
ema kavandab pesu Linettes. Ja Marta lõpetas Pelgulinna kunstikooli ning
läks seejärel edasi kunstiakadeemiasse. 2006. aastal oli ta pool
aastat Utrechti kunstikõrgkoolis ning pool aastat Helsingi
disainikõrgkoolis. Et Hollandis oli tekstiiliosakond liidetud
moekunstiga, pidi ka Kisand olude sunnil moele umber orienteeruma, kuid
kokkuvõttes jäi õpituga väga rahule. Huvitavamatest
projektidest mainib ta muuseas terve moekollektsiooni ning sealt edasi kogu
brändi loomist. Kisand: “Meil oli naisteriiete kollektsioon, kus
põhiline idee tuli langevarjudest. Seda nii tehnilises kui ka
metafoorses mõttes – taevast saab märgata maailma tervikuna,
aga ka vastupidi: langevari kui ergas täpp maastikus. Kasutasime linast
kangast ning siidi, millest olid tehtud esimesed langevarjud. Mina tegin sinna
pesu, mida saab muuta vastavalt sellele, kas kannad seda riiete all või
lähed randa. Seal olid sellised nööride süsteemid, mis olid
ka langevarjude teemast tuletatud.”
Ka Soome õpingutest
tõstab Marta esile just uusi kogemusi. Näiteks oli ta praktikal
põnevas firmas nimega Globe Hope, mis kavandab haiglas kasutatud
tekstiilidest, vanadest ehitustööliste, sõdurite riietest
eksklusiivseid rõivaid. Marta pühendus seal lastele mõeldud
kollektsioonile.
Meie kunstiakadeemia õppejõududest
tõstab Kisand esile ka teoreetikuid: Tõnis Kahu, Teet Veispak ja
David Vseviov on olnud hästi inspireerivad.
2007. aasta oli
Kisandile tõeline “näituseaasta”. Nii
võttis ta osa näiteks Leedu Kunstibiennaali “Textile
07” tudenginäitusest “Application” Kaunases; koos Marko
Mäetamme, Jaan Toomiku, Merike Estna ja Ene-Liis Semperiga Eesti
tänapäeva kunsti näitusest Kalmari Linnamuuseumis;
kokkupandavate asjade näitusest Tallinnas; rahvusvahelisest
tekstiilikunsti näitusest “Kotona” Lume galeriis Helsingis;
moešõudest ning mitmest tudengiprojektist. Soome
koduteemalise näituse jaoks tegi Marta suured lillelised padjad, kuhu
peale pead pannes kostsid argised helid: “Koristamine, keegi laulab...
Patjadel olid lilled, millega ma olen ka päris pikalt tegelenud.
Keskajal tähendas iga lill midagi. Valisin need, millega seotud tunded
peaksid kodus valitsema, näiteks hoolivuse ja armastuse.”
Aasta lõpul pälvis aga Kisand tähelepanu Tallinna XIV
graafikatriennaalil “Poeetiline/Poeetiline” Kumu Kunstimuuseumis,
kus oli väljas provokatiivne olulisemate eesti poliitikutega voodipesu.
Selle aasta mais läheb Marta aga koos teiste tekstiilikatega
Leipzigisse uusi suundi kompavale näitusele, mille eeltööd
näidatakse mai alul “Mood-Performance-Tants
”-festivalil. Taikonaudi väljapanek on plaanis aga suvel.
Kuidas Kisandit iseloomustada? Kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna
professor Mare Kelpman arvab nii: “Aktiivne, tarmukas ja kindlameelne...
Martas on kindlasti veel palju häid omadusi. Marta Kisand lõpetab
suvel kunstiakadeemia tekstiilidisaini osakonna bakalaureuseõppe, kuid
on suutnud ennast märgatavaks teha juba esimesest kursusest alates,
osaledes aktiivselt nii osakonna- ja koolisisestes kui ka muudes
projektides.
Graafikatriennaali Kumu väljapanekus esinemine
jäi võib-olla paljudele kunstnikele pelgalt sooviks, aga mitte
Martale. Marta mõtleb kriitiliselt ja suudab tegeleda probleemiga. Usun,
et ta ei hakka tegema kauneid, kuid sisutühje asju. Koostöö
noorte tootedisaineritega spin-off-ettevõttes Taikonaut on üks
võimalus.”
Mis edasi? Marta ütleb, et tulevikus ei
taha ta siiski teha ainult suurtootmisele sobivaid kujundustöid, vaid luua
ikka ka unikaalseid kunstiteoseid. “Ma ei tahaks ennast piirata.”