Põrgu Männikul

Juunis 1936 toimus Männikul möödunud sajandi suurimaid õnnetusi Eestis – plahvatus laskemoonaladudes. Ohus oli kogu Tallinn.

Tallinna haavatavusest räägib juba Ülemiste vanakese legend. Ikka ja jälle on linna varitsevad ohud kõneaineks. On oletatud, mis küll juhtub, kui Tallinnas midagi plahvatab, näiteks kütuserongid. Joonistatud skeeme, kui suur osa linnast ära pühitakse. Sellise õuduse on Tallinn ühe korra üle elanud. 70 aastat tagasi avati Tallinnas Kaitseväe kalmistul mälestusmärk Männiku laskemoonaladudes toimunud plahvatuse ohvritele. Aasta eest oli hiigelplahvatus seal tapnud 60 inimest. Suurem katastroof õnnestus siiski üle noatera ära hoida. Meenutagem ja õppigem sellest.

Õhku paiskus tulesammas
Oli 15. juuni 1936, kell veerand üksteist hommikul. Suur-Männiku laskemoonaladudes oli tavaline tööpäev. Laboratooriumi lähedal asuvas vanas puubarakis laaditi sarvmiine. Järsku kõlas hirmus kärgatus ja hoonest lõi välja tulesammas. Siis kõlas veelgi kõvem plahvatus. Laboratoorium ja laadimistöökoda olid õhku lennanud ühes neis olnud inimestega. Õhus oli tunda kõrbehaisu.

Ühe esimesena jõudis südmuskohale diviisiülem kindral Herbert Brede, kes parajasti oli autoga teel olnud Männiku laagrisse auto-tankide rügementi. Paarkümmend minutit hiljem saabus Männikule ka ülemjuhataja Johan Laidoner, kes isiklikult hakkas juhtima kustutustöid. Ta andis linna tuletõrjele üldhäire ja käskis haiglatel valmis olla kannatanute vastuvõtuks.

“Esimene pilt oli masendav. Suur-Männiku töökoja ja laboratooriumide ümbrus oli täiesti tundmatu. Mürskude plahvatused järgnesid tihedalt, mitukümmend minutis,” jutustas Laidoner tund aega hiljem. Plahvatus oli süüdanud kanarbiku ja metsa. Laidoner püüdis autoga sõita lähemale, kuid ei saanud – tee oli täis rususid. Ta tuli autost välja ja jätkas jalgsi. Ümberringi kõlasid ikka veel plahvatused. Oli kartus, et tuli võib levida laskemoonaladudesse ning siis toimuks kohutav katastroof.

“Leidsin veel mõned eluga pääsnud, kellelt aga mingisugust selgust sündmuse kohta ei saanud,” kirjeldas Laidoner. Kindralid saatsid kohalejõudnud sõdurid kiiresti metsa kustutama, et takistada tule jõudmist ladudeni – neid asus ümbruskonnas mitukümmend. Tunni aja pärast oli suurem oht likvideeritud. Aga töökoja ja laboratooriumi kustutamisega ei saanud ikka veel alustada, sest plahvatused kestsid kogu päeva ja veel järgmiselgi. Kui Laidonerilt küsiti plahvatuse võimalike põhjuste kohta, siis kindral arvas, et siin on tegu pigem õnnetusega, ent ta ei välistanud samas ka kuritahtlikku süütamist.

Teade suurest õnnetusest Männikul levis kiiresti – pole ka ime, sest suitsupilved olid kaugele näha ja kärgatused olid kuulda ka Kadriorus. Sama ruttu sündisid ka kuulujutud. ”Tallinnas ja Nõmmel liikusid jutud, et mina olen vigastada saanud ja minu auto purunenud. Mu silmad olid küll suitsust kibedad, kuid selle arstimiseks jatkus paarist silmatilgast,” lükkas Laidoner kuuldused ümber. Ülemjuhataja avaldas hukkunute omastele kaastunnet. Kui palju inimesi plahvatuses elu kaotas, polnud veel teada. Kurb tõde selgus järgmisel päeval, kui alustati ahervaremete kaevamist.

Rusude alt õnnestus leida 57 hukkunu äratuntavad jäänused. Plahvatus oli purustanud inimesed kohutavalt. Töölisest Karl Baumthalist “jäi järele ainult mõni lihatükk. Abikaasa tundis teda ära pluuse tükist, mis õnnetuse kohast leiti,” kirjeldab Polii tilise politsei juurdlustoimik.

Albert Koitmets rebiti samuti tükkideks. “Pääle plahvatust Koitmetsast oli järele jäänud ainult üks käsi, milles abikaasa kindlasti ära tundis, et see on tema mehe oma.” 58. kirstu pandi kolme hukkunu üksikud leitud tükid – neid oli liiga vähe, et eraldi kirstudesse asetada. Seega võttis Männiku õnnetus elu 60 inimeselt. Vigastada said kümned.

Mitte vähem kohutav polnud see, et õnnetusohvreid jäi leinama 83 last. Neist paljude toimetulek sõltus nüüd riigi abist. Eriti raskesse olukorda sattus Nõmmel elanud August Aderi perekond, siin jäi maha naine ja kaheksa alaealist last. Adolf Redlichi jäi leinama rase naine ja seitse alaealist last. Nende ja teiste perekondade toetuseks algatati korjandus, kuhu juba mõne päevaga kogunes mitu tuhat krooni.

Lein oli üleriigiline. Tallinn-Harju prefekt pöördus restoranide ja teiste lõbustuskohtade poole palvega, et need piiraks kuni matusteni lõbustusi. Ära jäid ka näiteks spordiselts Kalevi juubelirongkäik ning Estonia-Spordi jalgpallimatš.

Matuste päeval, 18. juunil olid riigilipud pooles vardas. Suurem osa hukkunuid sängitati Tallinnas Kaitseväe kalmistule. “Lahkunuile oli tulnud oma viimast austust üles näitama määratu rahvahulk. Kaitseväe kalmistu oli sõna tõsises mõttes tulvil inimestest ja tihe rahvamurd seisis ka väljaspool surnuaia müüre. Kokku võis ühine leinajate pere tõusta kaugelt üle 10 000,” kirjeldas Päevaleht. Kaastundeavaldusi tuli nii Eestis asuvailt välisriikide saadikutelt kui ka piiri tagant. Aasta hiljem püstitati Kaitseväe kalmistule Männikul hukkunute mälestuseks ka monument.

Leinajad, aga ka kogu Eesti jäid oota­ma vastust küsimusele, miks see kõik juhtus. Kas plahvatus oli õnnetus või oli siin mängus pahatahtliku inime­se käsi. Eelmisest rängast ­juhtumist polnud möödas veel kaht aastatki. Männiku lähedal, Valdeku laskeväljal oli üks Tondi sõjakooli aspirant tassinud lõhkemata mürsu oma kaaslaste juurde. Mürsk lõhkes ja elu kaotas üheksa noort meest. Kas pole niisuguseid õnnetusi väikese Eesti jaoks juba liiga palju?

Terroriakt või õnnetus?
Plahvatuse uurimist alustas kohe Poliitiline politsei, kes kontrollis kõigi Männiku töötajate tausta, nii ellujäänute kui ka hukkunute. Polpoli agentide ettekannetest ilmneb, et võimalikuks peeti kolme versiooni: õnnetus, poliitiline terroriakt või kellegi töötaja enesetapp. Terroriakti puhul kahtlustati eelkõige vapse – polpol koostas nimekirja neist Männiku töötajatest, kes olid vapsid või pooldasid neid.

Kümme päeva pärast plahvatust jõudis Tallinna poliitilisse politseisse anonüümkiri, kus kahtlustati vapse. “Männiku plahvatusõnnetuse puhul on liikumas kuuldusi, et vapsid tasuvad kõik kätte ja et on karta uusi nende poolt korraldatavaid atentaate riigivanema ja ülemjuhataja kallal,” hoiatas kiri. Kirjas nimetati ka mõnd nime, neist kindlustusseltsi Oma esindajal Rudolf ­Oljumil olnud “kaunis heameel, et meie riiki tabas sarnane õnnetus; ütles muuseas – nüüd ehk hakkavad asjad klaarima”. Peale sääraste kuulujuttude aga ei viidanud midagi sellele, et plahvatus võis olla vapside korraldatud.

Vanemassistent Maavere aga kuulis, et “lao tööliste seas oli enne õnnetuspäeva liikunud jutt, et sel päeval ei tohtivat tööle minna, kuna siis võivat midagi juhtuda. Selle tõttu olevatki õnnetuspäeval puudunud töölt 48 töölist.” Seegi jutt osutus kontrollimisel alusetuks. Suisa kurioosne oli aga plahvatuses hukkunud Erich Freibergi lugu. Tema naine seletas, et abikaasa “aimas oma otsa ette, nimelt kartnud, et saab ligemal ajal surma töökohas ja selleks olevat temale kirja kirjutanud, et naine teaks, kuhu tema peale mehe surma teaks pöörata”. Hiljem selgus, et Freibergi, äärmiselt usklikku inimest, vaevas alaline surmahirm. Ning kirja jättis ta hoopis 14. juunil enne reservohvitseride korraldatud väljasõitu Naissaarele – Freiberg arvas, et ta upub ära.

Enim kahtlustati terroriaktis baltisakslast Karl Stackelbergi, kes ka ise hukkus. “Liiguvad kuuldused, et sääl tööl olnud parun Stackelberg on olnud õnnetuse tekitaja, sest viimane olevat vihanud eestlasi ja olnud suur joomar ning paistnud olema, et ta enesetapmise mõtteid pääs kannab. Plahvatus olevat tekkinud just selles ruumis, kus töötas Stackelberg,” teatas agent J. Põldoja. Paruni kohta kogus andmeid ka hiljem kurikuulsaks saanud Evald Mikson. Ent tulemusteta. Enesetapu versioon kukkus kohe ära, kuna seda ei kinnitanud miski, pigem vastupidi. Niisama väheusutavaks osutus Stackelbergi seotus terroriaktiga. Ent ometi võis just Stackel­berg aidata jõuda lahenduseni.

Nimelt viibinud Stackelberg ruumis, kus toimus plahvatus. Miksoni ettekandest aga võib lugeda, et Stackelberg oli “suur joodik ja kirgline suitsetaja”. Niisiis võis katastroof alguse saada näiteks suitsukonist, aga see on vaid oletus. Põhjus võis olla ka töökorralduses ja nõrgas järelevalves. Plahvatuses hukkunud, püssirohu segamisega tegelenud Adolf Kärtmann aimas õnnetust ette – ja põhjendatult. Ta oli oma isale tihti kurtnud, et “tööjuhtideks olevat määratud liiga noored ja vilumata tööjuhid. Mõned töölised suitsetanud keelatud kohtades keelu peale vaatamata. Viimasel ajal oli ütelnud, et tööd sunnitakse peale ja kästakse kiirelt teha, neis kohtades, kus peaks ettevaatlikult ja aeglaselt tööd tegema, küllap meie varsti õhku lendame, kui asi ei parane.” Sellest Miksoni ettekandest selgub veel, et Kärtmann oli igati korralik inimene – seega väga usaldusväärne vihje. Ja ilmselt tõele kõige lähem selgitus.

1. juulil 1936 esitas Poliitilise politsei komissar Tallinnas Julius ­Edesalu Kohtukoja prokurörile juurdluse tulemused. Ta teatas, et uurimine ei toonud esile midagi sellist, “millele tuginedes arvatagi võiks, et Männikul asetleidnud plahvatus on tekitatud või oleks võinud olla tekitatud teatava poliitilise eesmärgi saavutamiseks”. Kolm päeva hiljem tegi kohtuminister riigivanem Konstantin Pätsile ettekande Männiku plahvatuse uurimise kohta. “Seni kindlaks tehtud asjaolude kohaselt on kõige tõenäolisem, et Suur-Männiku plahvatusel on tegemist olnud õnnetu juhusega.” Seda pole hiljem ümber lükatud.

Artikli kirjutamisel on kasutatud Eesti Riigiarhiivi dokumente.