Porkuni järv kuivas ära
“See oli 1964-65. Mul on selgesti meeles. Tilka vett ei olnud. Läbi järve sai kuiva jalaga poodi ja naabrimees kogus kartulikuhaja suuruse hunniku kokresid õue peale. Talv läbi sõime.”
Porkuni kooli õpetaja Tiiu Laur elab järve kaldal, mõni meeter on majauksest paadisillani maad. Tema neid asju mäletab.
“See oli kuuekümne viiendal. Aga praegu on nii, et iga kord, kui Porkuni järve kuivamisest juttu on, räägitakse mingitest muudest aastatest.”
"Ja kus see Liis meil redutab?” Õpetaja Laur tõstab häält.
Õpetaja Laur on järelevaatajaks viiele koolilapsele, kes kaldalt lehti riisuvad. Üks ei riisu.
“Liisil on paha tuju,” ütleb õpetaja Laur siis vaiksemal noodil. “Meil on siin päris raske kontingent.”
Porkuni mees Põldmaa Rein sõidab parasjagu punase Žiguli unnates mööda, ja õpetaja Laur annab talle märguande peatumiseks.
Laur: “Mis sa seal lehes rääkisid, et seitsmekümne kuuendal oli järv kuiv!”
Rein (naerul näoga): “Seitsmekümne kuuendal oli ka kuiv.”
Laur: “Ei olnud! Kuuekümne viiendal oli kuiv, mitte seitsmekümne kuuendal!”
Rein: “No natukene oli vett, kala päris otsa ei saanud.”
Laur: “Novatt. Päris kuiv ikka ei olnud!”
Rein: “Me just ükspäev meenutasime, et ma tõin kunagi siia järve esimesed kalad.”
“Mis kalad need olid?” lülitun vestlusesse. See ei lähe tulemuslikult, sest punane Žiguli töötab kõrgetel pööretel ja Rein küsimust ei kuule.
Õpetaja Laur (poole kõvemini): “Mis kalad sa tõid?”
Rein: “Ah soo. Mina tõin kaks linaskit.”
Laur: “Ja kust sa need linaskid tõid?”
Lühike time out Reinu poolt.
Tiiu: “Noh! Ei mäletagi, kust tõid!?”
Rein: “Teisel oli veel nina veidi kongus. Teisel ei olnud. See oli… Endla järvest! Endla järvest jah. Seljakotis tõime. Linask on väga vintske sell.”
Põldmaa Rein tõi koos naabrimehega Porkuni järve ka kuus tuhat peledi (peled on siialiste hulka kuuluv kala) ja kaksteist tuhat haugi, lugesin pärast ajalehest.
Porkuni järv on karstijärv. Hästi allikarohke, kolm ja pool meetrit sügav, selge ja puhta veega. Kalu ja veelinde on siin palju. Karsti võlvialal, Assamalla, Tamsalu ja Väike-Maarja pool maasse imbunud vesi väljub allikate kaudu karsti nõlvadel, sealhulgas ka Porkuni järves.
Siin on huvitav süsteem. Kui Võhmetu-Lemmküla karstijärved jäävad kevadel tühjaks, siis on Assamalla luht vett täis. Ja kui Assamalla luht ükskord ära kuivab, läheb mõni nädal aega, ja Porkuni järv on triiki vett täis.
Ja siis on veel selline ilmastikunähtus – ise katsetasin järele –, et kui sa oled üle kahekümne meetri kõrgusel Porkuni linnuse tornis, on tuulevaikse ilmaga imehästi kuulda, mis inimesed maapinnal räägivad.
Ontliku välimusega isand, kooli majandusjuhataja Peedu Vipper, ütleb õpetaja Laurile sisendusjõuliselt, et “no see talv oli ikka jube. Õnn et tegi paar paeva, kui sai torud ära vahetada”.
Värvilise kootud mütsiga saemees Jaak Vikk paneb mõisapargis oma Husqvarna korraks käest ära ja istub palgiotsa peale hinge tõmbama.
Jutt käib järvest.
Jaak: “Eelmisel suvel oli ju nii, et rästikud tulid ka ujuvate saarte pealt maale. Koduõue pole siin kunagi rästik tuld. Aga kas nad said aru, et järv kuivab ära või mis see oli.”
Laur: “Sepa Ellen rääkis, kuidas ülemöödund kevadel oli kütusehoidla seina ääres… (õpetaja Lauril tuleb hirmsasti naer peale) … oli kütusehoidla seina ääres palju rästikuid. Ja siis oli ühel naisterahval (õpetaja Laur ei hakka asjaosalisi avalikustama) olnud kibe pissihäda ja mõtelnud, et kükitab kütusehoidla seina äärde ja siis oli keegi hüüdnud, rästik! Ja see anonüümne naisterahvas pannud sabade lehvides minema nagu tuul.”
Kurg plagistab kõrgel korstna otsas.
Laur: “Aga jah. Päris kuiv oli siin viimati kuuekümne viiendal aastal.”
Viki Jaak: “Seitsekümmend kuus oli ka.”
Laur: “Aga seitsmekümne kuuendal ei olnud kalad surnud.”
Viki Jaak: “Möga jutt! Tiigimäe juures olid, Sassiga käisime vaatamas, haugid nagu puuhalud surnult maas.”
Laur: “Enamasti jäid kalad ikka elama. Koger ja linask poeb ju mutta.” P>
Jaak: “Kus nad siis elama jäid! Sügisel läks kuivaks, aprillini oli kuiv.”
Porkuni järve eripära on see, et siin reisivad ringi saared. Lasevad mööda järve ringi nagu aurikud, vahel üheksa tükki üksteise järel.
Õpetaja Lauri mees oli pikemalt haiglas, ja kui ta ükskord koju sai, ei tundnud ära, kuhu sattus. Enne oli järv ukse all, nüüd mets.
Ja et ringi traalivad saared ei pääseks ujumiskohtadesse inimesi segama, on Tamsalu vallavanem Toomas Uudeberg võtnud südameasjaks saared ära taltsutada.
Paar aastat tagasi alustati kaevamistöid. Järve on veidi ümber kujundatud. Kopaga tõsteti keset järve kunstlikud saared, et reisivad saared enam hulkuma ei pääseks.
Kas see võib olla põhjus, miks Porkuni järv ära kuivas?
Keskkonnakaitsjad ütlevad, et Pandivere kant on äärmiselt tundlik kant. Iga vale liigutus võib siin veerežiimile saatuslikult mõjuda.
Õpetaja Laur suhtub rahulikult. “Siin on ennegi süvendatud ja kaevatud ja midagi hullu ei juhtunud.”
Teel üle lossiesise platsi esitab õpetaja Laur mulle nii põhjaliku loengu Porkuni elust-olust, et täies mahus saaks see loeng kolm A4-lehte pikk. Mitte et plats oleks nii hirmus suur, aga iga kahe sammu järel seisame kümme minutit.
Toon ära kaks punkti loengust, mis teemaga haagivad.
a) Kui tüdruk Kai, kes kunagi siin lossis töötas (ta oli väljanägemise poolest silmapaistvalt kena) udusel hommikul heinakoormaga tuli ja kui mõisahärra teda krabama tükkis, kukkusid heinad maha ja nendest tekkisid ujuvad saared.
b) Ja siis veel selline jutt, et kui Porkuni järv ära kuivab, tuleb kuskil suur sõda.
Tuli ka.
Kas kaevamistööd võisid mõjutada Porkuni järve veerežiimi?
Hella Kink, TTÜ Geoloogia Instituudi vanemteadur, oletab kaht asja.
Üks võimalus on see, et järve avanevad allikasooned aeti kinni.
Teine võimalus on see, et lõhuti järve põhi.
"Enne kui hakata midagi looduses ümber kujundama, tuleb kõigepealt teha projekt ja hinnata ära keskkonnamõjud.”
“Mul on juba kerge tõrge nende juttude suhtes, et ma olen järve vee minema lasknud,” ohkab Toomas Uudeberg, Tamsalu vallavanem.
